Kirglik kalamees kodustas näkid

„Raha saan ma põldudelt, mida koos vennaga harin, emotsioone pakub aga see, mida Aali ajaviitetalus teen,” kõneleb Kaur Salus. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Rakke mees Kaur Salus meenutab filmitegija Rein Marani öeldut, et inimesel läheb eksisteerimiseks vaja raha ja emotsioone.

„Raha saan ma põldudelt, mida koos vennaga harin, emotsioone pakub aga see, mida Aali ajaviitetalus teen,” kõneleb Salus. Põllumaad on Pihlaspä Talu nime kandval ettevõttel üle 400 hektari.

Aali ajaviitetalu, mis asub Kaur Saluse Rakke-kodust paari kilomeetri kaugusel, on välja kasvanud mehe kirglikust armastusest kalapüügi vastu. Kuigi jah – enam mees kalavetele ei jõuagi.

Võiks ju kodu lähedal proovida, sest Põltsamaa jõgi, mille ääres ajaviitetalu asub, on ju päris kalarikas, kuid aega napib. Ning kalapüügist suuremaks kireks on kasvanud hoopis kalastusvahendite ja kalastamisest rääkiva kirjanduse kogumine.

Kalapüügivarustust on mehel kogunenud korraliku muuseumi jagu. Kogu esimeseks esemeks oli Olev Soansi graafiline leht, millel on kujutatud Eesti kalade ja kalanduse kaart. Maksis see rohkem kui kümmekond aastat tagasi Rakke kalaspordiklubi liikmemaksude eest ostetud leht 4500 krooni.

Põhiline osa kollektsioonist on soetatud internetioksjonitelt ja vanavaralaatadelt. Seda, kui palju raha mees oma kogu alla magama on pannud, ei oska ta öelda. „Aga ma arvan, et kui ma kalal käiksin, kulutaksin ilmselt sama palju,” naerab Salus.

Kui palju kraami Põltsamaa jõe kaldal Ao Veskijärve ääres seisvasse kunagisse niisutushoonesse ja hilisemasse saekaatri kontoriruumi kogunenud on, Salus täpselt ei teagi. Spinningurulli mudeleid olla näiteks ligi sadakond. Kappides-vitriinides leidub lugematul arvul lante, seintel ritvu, nagis kalapüügivõrke, varjulisemas nurgas on hapnikuballoonid, sahtlites ahingud, harpuunid, fotod, riiulitel raamatud, nii uuemad kui vanemad erialatrükised. Valdav osa kogust esindab kalapüüki Eesti siseveekogudel läbi aja.

Kalapüügihuvilisi on Eestis väga palju ja juulikuu viimasel päeval peetud Pandivere peretalude päeval oli Aali puhketalus uudistajaid enam kui küll. Ning enamik neist tahtis kindlasti Kaur Saluse kollektsiooniga tutvuda.

„Kunagi tahaksin ikka päris muuseumi teha, mida ma neist asjadest endale hoian,” räägib mees. Kui praegu käsil olev kõrvalhoone ehitus valmis saab, siis järgmisena ongi plaanis muuseumimaja kõpitsema hakata.

Ehitamisel olevas hoones on aga silmailu pakkumas paadid – Eestis käsitööna valminud kanuu, sõjaeelne laenutussüst Emajõelt ning nõukogude tööstuse ime, kokkupandav paat. „Aastast 1968 ehk niisama vana kui mina,” kommenteerib Salus.

Jupp aega tagasi õppis Salus Luua metsanduskoolis loodusretke juhiks ja kirjutas lõputöö teemal „Näki matkaraja planeerimine”. MTÜ Rakke Kalaspordiklubi, Aali ajaviitetalu ja MTÜ PAIK koostöös õnnestus näkkidele luua sobivad tingimused ning need kaunid olevused Põltsamaa jõe äärde meelitada. Jäneda mehed Raivo Perandi ja Valdur Luhajärv aitasid näkkidel ilmale tulla.

Aali ajaviitetalu Näki matkarajal elab kaheksa näkki. Muuseumi ees tervitab külastajaid Jõenäkk Juuli, kaugemal jõe ääres on endale kodu leidnud Soodinäkk Sonni, Hauakohanäkk Helmi, Lisajõenäkk Liisa, Harujõenäkk Heli, Vasakukaldanäkk Valli, Paremakaldanäkk Palli ja Kärestikunäkk Kaire.

Talveks kolivad näkid katuse alla, aga suvel on nad Põltsamaa jõe ääres kõigile imetleda. Ja loomulikult võib proovida nendega tutvustki sobitada. Näkid räägivad kaladest, taimedest ja putukatest.

Kõige paremini saab näkke näha kanuuga sõites, maad mööda on neile väga tüütu ja keeruline läheneda. Näkkidega saab omal käel tutvust teha, aga abi võib küsida Aali ajaviitetalust. Kaur Salus on alati lahkesti nõus aitama.

Pärast näkiraja läbimist saab Aali ajaviitetalus Näki spaas mõnuleda. Ehk siis mudavanni võtta, tünnisaunas sulistada ja karastavasse Veskijärve karata.

Inimeste kõrval tahab mees aidata ka kalu. Rakke kalaspordiklubi eestvedajana organiseeris ta mõne aasta eest Ao Veskijärve paisu asendamise kärestikuga. Nüüd on ta aga mures jõge mööda veidi maad ülesvoolu jääva ja Veskijärvest oluliselt suurema Ao paisjärve käekäigu pärast.

Nimelt rajati sealgi kalapääs, kuid kalapääsu rajamisega langes järves veetase oluliselt ning suvel kipub seal taimestik väga vohama. Juunis oli paisu esine paksult täis mädanenud veetaimede ja vetikate haisvat massi, mis vähehaaval mööda jõge allavoolu läks.

„Ma ei tea, kuidas see Põltsamaa jõe tervisele mõjuda võib,” muretseb mees. Ta organiseeris koostöös vallavõimudega maaülikooli teadlased asja uurima. Paraku võtab asi omajagu aega ja vastuseid peab päris pikalt ootama.