Kui võrdne on võrdsus

Taluperemees Ants Aaman. Foto: Tairo Lutter / Postimees

 Maaeluminister Urmas Kruuse otsus toetada kriisis olevate piimatootjate kuni saja lüpsilehmaga karju 200 euroga ja sajast kuni 400 lüpsilehmaga karju 100 euroga lehma kohta on käivitanud jesuiitliku võrdsuse kampaania, millele avalik meediaväli kahjuks kaasa komistab.

Kuni sajapealiste piimakarjade eritoetus 100 eurot lehma kohta on kehtinud varsti viis aastat ja seda on väga valelik ümardada kriisiabi hulka. Seega kriisiabi lisandus ühest kuni 400 lüpsilehmaga karjadele kõigile võrdselt 100 eurot lehmale.

Väikeste karjade eritoetus on neil aidanud taluda erakapitalil tegutsevate piimatööstuste makstavat enamasti 5 eurosenti madalamat piimahinda võrreldes suurtootjatega sama kvaliteediklassiga piimakilo eest. Sellel toetusel puudub seos praeguse kriisiga piimandusturul. Madalam piimahind väiketootjatele on kestnud üle kahekümne aasta ning masendav on vahel lugeda meie õiguskantslerite muret, kui karistusaluste elutingimused kõige paremad pole, aga ausa maainimese pärast, keda töötleja, eirates võrdse kohtlemise printsiipi, sunnib orjatööle ja töösaadust odavalt ära andma, kuna oma väiksuse tõttu tal muud valikut pole, muret ei tunta.

Euroopast tulnud kriisiabi jagamiseks on ettekirjutus, mis suunab kriisiabi kõige haavatavamale sektorile ja statistika näitab, et kõige haavatavamad on olnud kuni 300 lüpsilehmaga piimakarjad. Seega 400 lüpsilehmaga karjade lisamisega kriisitoetuse saajate hulka on ka ennetava meetme printsiibi kasutatud.

Arenenud ühiskonnad ei toeta maksumaksja rahaga 500 ja enama lüpsilehmade arvuga piimakarju, sest õige juhtimise korral jätab mahuefekt need igas kriisis jalule. Euroopas ja maailmas on ühiskond eelistanud tootmisvormide mitmekesisuse säilimist väikeettevõtluse jõulise toetamise kaudu. Meil kuulutab ühe suurettevõtte juht avalikult, et väikepiimatootjad kaovad niikuinii ja targem oleks neile kohe lõpp teha.

Omamoodi on tal õiguski, sest investeeringutoetused MAKi meetmest on suurtootjate kasuks jõuliselt kaldu olnud ja sajad miljonid eurod Euroopa maksumaksjate raha on meie suurtootjate varade väärtuse väga kõrgele viinud ning neid ei ohusta tegelikult miski. Väikepiimatootjate varade seis on tõesti nigelavõitu.

Lõpetuseks analüüsin hiljuti laual olnud toetuse skeemi, mis õnneks ei rakendunud, kuid oleks suurtootjale sobinud. Ettepanek oli toetada kuni 100 lehmaga karju 150 euroga ja kõiki suuremaid 95 euroga lehma kohta. Selleks oleks vähenenud iga ÜPT saaja hektari tasu ligikaudu 5,5 eurot hektarilt.

Nagu eelnevalt sai tõestatud, jaguneks kuni 100pealistele karjadele kriisiabi vaid 50 eurot lehma kohta, sest väikekarjade igaaastane eritoetus 100 eurot lehmale oli neile juba kevadel määratud.

Vaatleme toetusskeemi: väiketootjal on 40 lüpsilehma ja ÜPTd saab 200 hektari eest. See väiketootja saanuks kriisiabi – 40 lehma korrutatud 50 euroga – 2000 eurot. Tema ÜPT toetus vähenenuks – 200 hektarit korda 5,5 eurot – 1100 euro võrra. Ühe lehma kriisiabi selles karjas olnuks – 900 eurot jagatud 40 lehmaga – 22,5 eurot lehma kohta. Väiketootja lehmade suhe ÜPT hektaritesse on 200 hektarit jagatud 40 lehmaga, mis võrdub viiega.

Suurtootjal on 2000 lüpsilehma, ÜPT toetust saab 10 000 hektari eest. Lehmade suhe ÜPT hektaritesse on samuti viis. 2000 lüpsilehma kriisiabi toetus olnuks – 2000 lehma korda 95 eurot – 180 000 eurot. ÜPT toetus vähenenuks – 10 000 hektarit korda 5,5 eurot – 55 000 euro võrra. Kriisiabi jääb 180 000 eurot miinus 55 000 eurot, mis võrdub 125 000 euroga. Tegelik kriisiabi ühe lehma kohta – 125 000 eurot jagatud 2000 lehmaga – on 62,5 eurot lehma kohta. Suurtootja kriisiabi toetus olnuks – 62,5 eurot jagatud 22,5 euroga – 2,77 korda suurem väiketootja vissi kriisiabist.