Raivo Koppel: „Pottsepp olgu avatud ja loominguline.”

Raivo Koppeli sõnul peab ahi korralikult sooja salvestama ja seda peab saama kütta nii palju, kui omanik soovib. Foto: Toomas Šalda

Ahjumaailm OÜ omanik, au ja südametunnistus, Saaremaa taustaga Raivo Koppel jõudis elujärjega Märjamaale poolteist aastakümmet tagasi tänu naisevõtule.

Mees, kes saarel elades oli pidanud mitut ametit, olnud ehitaja, tisler, keevitaja, reklaamide valmistaja, peabki üheks oma eeliseks väga erinevate oskuste ja kogemuste olemasolu: „FIEna täitsin mitu aastat reklaamibüroo Neli Disain tellimusi. Kuressaare linn oli minu tehtud reklaame täis. Õppisin sealsete kunstnike käest disaini ja sedagi, et ilu seisneb paljuski lihtsuses.” Nüüdseks on Raivo Koppel pottsepatööd teinud kümme aastat ja natuke pealegi ning saavutanud selle ajaga märkimisväärset edu.

 „Sattusin Märjamaale kosja. Paar aastat käisin seejärel  Iirimaal, Inglismaal ja Soomes ehitamas, aga samal ajal õppisin raamatutest ja internetist pottsepatööd, tahtsin oma käe peal kodumaal leiba teenida. Pottsepana alustamiseks ei pea tegema ka väga suuri investeeringuid,” meenutab Koppel uue elukutse valikut.

Tahe avastada uut

Peale oskuste ja kogemuste peaks korralikul tänapäevasel pottsepal olema tema hinnangul tahet avastada uusi võimalusi isegi nii konservatiivsel alal, nagu seda on küttekollete ehitamine: „Kui alustasin, oli kõigil jutt, et nemad teevad täpselt nii, nagu õpetajad kunagi ette näitasid, et pottsepp paneb segu käega jne. Klientide soovid, materjalid ja  tehnoloogia arenevad, aga pottsepatöö seisaks justkui paigal. Minu eeliseks oli alustades see, et mul puudus vana kooli taak, ma ei ajanud näpuga järge oma aja ära elanud õpikutes.  Tänapäeval on olemas internet, kust leiab tohutult palju uut materjali, kuidas ja miks teha. Tänu sellele, et fototehnika on nii lihtsaks läinud, tuleb järjest enam  pildilist materjali, kust inspiratsiooni ammutada.”

Maailma parimaks pottseppade koduleheks peab Koppel  Põhja-Ameerika Pottseppade Assotsiatsiooni  lehte aadressil www.mha-net.org, kus  on mehe jaoks  tunnustusena avaldatud tema endagi ehitatud ahjude fotosid. „Sellel lehel on õpetused, ülevaated, uudised,  pildid jne. 2008. aastal saatsin neile oma tööde fotosid, need võeti tänuga vastu ja avaldati. Sain kõvasti innustust. Samalt lehelt õppisin sedagi, et isegi tööprotsessi käigus oma tegemisi pildistades peab pilt esteetiliselt korrektne olema: tööriistad ei vedele, kivid ja muud ahjus kasutatud materjalid on pestud jne. Tänapäeval on elementaarne, et tehakse fotosid, mida võimalikele klientidele näidata. Pottsepp konkureerib suurte tehaste masstoodanguga ega tohi endale lubada, et asi näeb räpakas välja.”

Koppelil ja tema kaaslastel on plaan minna ületuleval aastal Ameerika pottseppade iga-aastasesse nädal aega kestvasse laagrisse, et suhelda ja vahetada kogemusi nende spetsialistidega, kellega ta seni on pidanud vaid virtuaalselt kohtuma. „Olen ameeriklastelt saanud kõvasti julgust olla uuendusmeelne ja loominguline,” tunnustab Koppel oma ookeanitaguseid mõttekaaslasi.

Kui oleks võimalik, süstiks ta teistessegi oma Eesti kolleegidesse arvestatava koguse uuenduslikkust:  „Paljud kliendid justkui ei teagi, et peale punastest tellistest ahjude on veel palju võimalusi. Mina punaseid ahjusid ei tee, juba kas või selle tõttu, et neid on liiga palju, aga peamine on see, et ma ei saa anda punasele ahjule kõiki neid omadusi, mis minu hinnangul peavad heal ahjul olema. Punase tellise puhul hakkab segama asjaolu, et sa pead liigselt järgima visuaalset vuuki. Mina tahan vaadata,  kuidas ahi tuleb samast tellisest tugevam. Ehitan ahju maksimaalselt tugevaks, tõmban klaaskiudvõrgu seguga peale ja siis järgneb viimistlus, mida saab teha väga loominguliselt. Olen  teinud koostööd mitme disaineriga, kellele teised pottsepad on ära öelnud põhjendusega, et nii ei saa ja kogu lugu. Ahjumaailm OÜ erinebki teistest selle poolest, et suudame välja pakkuda nüüdisaegsemaid ja loomingulisemaid lahendusi.”

Pottseppade oma tsunft

„Meil on tekkimas oma tsunft, millesse kuulujatest olen mitmed ise välja õpetanud,” on mees uhke. Esmajärjekorras nimetab ta oma poega Kerrit, kelle firma Unibuild asub Viljandis, aga kes nagu isagi sõidab sobiva tellimuse korral küttekollet ehitama ükskõik millisesse Eesti otsa. Omajagu ahjusid on Koppelid ehitanud Soomeski. Kiitmata ei taha ta jätta Riina Siimarit ning saarlasi, endist autoparandajat Peep Hommikut ja endist teleriparandajat Heino Soont,  kes jõudsid  kõik Koppeli juurde õppima töötukassa kaudu. Paljulapselise perekonna ema Riina on praeguseks pottsepana palju tunnustust pälvinud ja kuigi tal on oma ettevõte Ahjuliisu OÜ, tehakse  Ahjumaailmaga sageli koostööd. „Pottseppade üldine tava ongi, et ettevõtet ei kasvatata suureks. On meister, sell ja õpipoiss. Suuremaid firmasid pole. Aga koostööd teeme palju – tuleme üksteisele appi, kui on vaja täita suuremaid tellimusi, või kui endal on tööjärg väga tihe, siis suuname kliendi  tsunftikaaslase juurde. Viimasel ajal olen ise keskendunud pottkiviahjudele, teised mulle tulnud tellimused suunan kas poja firmale või teistele pottseppadele, kelles võin kindel olla,” selgitab Koppel. Ta on välja õpetanud kümmekond tegutsevat pottseppa, keda ta nüüd oma tsunftikaaslasteks peab. Viimasena on  vilunud ehitusspetsialistina väga kiirelt pottsepatarkused omandanud  väimees Tarmo. Koppel tunnistab, et Koppelite koolkonnast võib  juba rääkida küll. „Isegi küsin päris sageli poja käest nõu,” on mehel põhjust muheleda.

Seevastu üldist Eesti pottseppade taset ta  kõrgelt hinnata ei oska, liiga palju ollakse kinni vanas ja aegunus: „Minu juures on käinud praktikal kutseõppeasutustes pottsepaks õppivad noored ja kurb on öelda, aga nad ei oska suurt midagi. Ja enamik  vanemaidki tegijaid võiks enda täiendamisse avatumalt suhtuda. Paraku on mul sageli tulnud käia parandamas teiste lagunevat praaki. Tsementi tuleb ka vajadusel segu sisse sideaineks panna, ei ole ainult savi ja liiv. Ise kasutan kohaliku tootja ja hea partneri Uninaksi segusid.”

Omajagu kriitikanooli jagub tal ka MTÜ-le Eesti Pottsepad ja meil kehtiva kutsestandardi kohta, mis sai tema hinnangul tehnilises osas liiga lihtne. Tänapäevasel pottsepal peab olema nii hea tehniline taip kui  elementaarsedki teadmised disainist. „Kui meie firma jaoks algab küttekolde ehitus kliendile lihtsamate  3D-jooniste tegemisest, siis paljude jaoks on see veel midagi nii hirmsat, et sellest ei taheta kuuldagi. Ahjude disain on Eestis väga maha jäänud. Inimesed ei oska huvitavat ahju tahtagi. Põhiliselt oli punane kivi ja sellega valik justkui piirdukski. Ainult saksakeelsete maade järgimine ei sobitu meie kaasmaalaste vajaduste ja  rahakotiga.” Ja mitte et kõik teised praaki teeks, aga Koppeli sõnul liigub meil ringi selliseidki „ahjumeistreid”, kelle ahi peab  vastu ehk kolm aastat ja seejärel on see mõistlik viia värske õhu kätte ja parem, kui sinna jättagi.

Viimane sõna jääb ikka ahjumeistrile

Ahjumaailma juurde jõuavad paljud kliendid küll disainerite vahendusel, aga küttekollete puhul peab viimane sõna jääma ikkagi pottsepale, sest tema vastutab. „Päris eriskummalisi ideid  tuleb ikka aeg-ajalt, aga siis tuleb praktilistel kaalutlustel klient ja disainer lihtsalt maa peale tuua,” sõnab Koppel. „Üks Riina klient oli endale  „komponeerinud” kaheksa siibriga küttekompleksi. Riina suutis sama lahenduse ehitada siiski nelja siibriga.”

Head ahju kirjeldades ütleb mees, et ennekõike peab ahi  korralikult sooja salvestama ja seda peab saama kütta nii  palju, kui omanik soovib. Nüüdisaegsed inimesed tahavad maksimaalselt soojustsalvestavat ahju.  Välimuse kujundamisel on võimalusi lõputult ja see ei pea olema hirmkallis. „Kui panen ahjule kaks ruutmeetrit  plaati peale, saab ju kasutada ka odavamaid materjale, aga asi tuleb kaunis. Kõik meie tehtud ahjud on oma nägu. Ka need, mis klientide valikul põhiosas korduvad.”

Pottsepaahjude hindadest rääkides kinnitab Raivo Koppel, et väga korraliku, tublisti paari tonnise „memmeahju” saab tehtud juba 3000 euroga. „Ise oleme viis aastat käinud Ehitusmessil ja kogemus ütleb, et kui hind läheb kuue tuhande kanti, siis kõnnib klient tehaseahju otsima. Tulla ja kuulutada, et ahju hind algab kümnest tonnist, on tühi eputamine. Koos poja firmaga välja töötatud Unibuildi ahi, millesse koondasime paljude ahjude head omadused, maksab 4500–5000 eurot, selle sees on  transport ja  lisatööd. Pottahjud, mida võib pidada veidi kõrgemaks pilotaažiks, maksavad alates 6000 eurost.  Meie kasuks räägib see, et kui Unibuildi tellisahi maksab 4500 eurot ning kaalub lisadeta kolm ja pool tonni, siis sama raha eest saab 1600kilose Tulikivi ahju. Nutikam saab aru, et ühte ämbrisse ei mahu kolm ämbritäit vett. Ükskõik kui tihe see kivi on, kilo on ikkagi kilo.”

Lõpetuseks rõhutab Koppel, et  kui  meie pottsepad ei hakka pakkuma senisest atraktiivsemat disaini, võib pottsepa amet meil tasahilju välja surra. „Välismaiste masstootjate reklaam teeb oma töö.  Eestis toodetakse suurepäraseid kive, pottkive, segusid jm, kõik kodumaine on olemas. Õppige ja olge uuele avatud,” soovitab ta oma ametikaaslastele.