Vihmane suvi lubab keskmist meesaaki

Surju külje all Reiu jõe kaldal asub Juhkama talu, kus elab mesinik Urmas Kohv. Koos poeg Kaarliga käiakse iga päev majapidamist üle vaatamas: paaris tarus elutsevad sülemiabi korras päästetud mesilinnud. Foto: Gertrud Alatare

Pärnumaa mesinike arvamust mööda suurt meesaaki tänavu ilmselt saada ei õnnestu, sest vihmane juuli tegi meetootjatele karuteene.

Surju külje all Reiu jõe kaldal asub Juhkama talu, kus toimetab Urmas Kohvi pere.

Mesilasi on Urmas Kohv pidanud kolm aastat. “See sai alguse üleöö ja päris nullist,” meenutab ta. Hoogu andsid mesinduskursused ja hiljem on tulnud end pidevalt täiendada.

Kodu juures paikneb 15 taru, neist kolm korpustarud, ülejäänud lamavtarud.

Kohv nendib, et sai kevadel kenasti mett, ent juuni-juuli olid külmad. Pärnade õitsemise aeg oli vihmane. Meesaak on tänavu kesine, linnumagusat jätkub vaid endale ja sõpradele-tuttavatele. “Mul on mesilaste jaoks söödamaad tehtud, mesikat ja keerispead külvatud,” seletab mesinik.

Urmas Kohvi mesi tunnistati mullu Eestis pimetesti tulemusel ligemale 70 mee seast üheks maitsvamaks. Mis on selle saladus?

“Talumaade ümber asuvad rikkaliku taimestikuga niitmata aasad,” pakub mesinik. “Mee väärtus sõltub taimede kooslusest, kust nektarit korjatakse. Kui kevadine võilillemesi välja arvata, siis mida tumedam mesi, seda parem.”

Kohvi sõnade kohaselt on mesilastest maal palju abi. Näiteks on tublide tolmeldajate tõttu puuviljasaak veerandi võrra suurem kui varemalt.

Vändra valla Kurgja mesiniku Ardi Asteni mesilas on 300 korpustalu. Asten räägib, et kevad oli stabiilne. Mai lõpp ja juuni algus olid head ning mett tuli. Osa sellest läks mesilaste enda tarbeks. Siis juhtus kummaline asi: juuni keskpaigast korje ootamatult katkes, sest taimed ei eritanud nektarit. Kas augustis mett saab, sõltub ilmadest. Paari nädala pärast algab viimane meevõtt.

“Praegu on olukord päris nutune,” rääkis Asten.

Tori vallas elav Märt Käige lubab ennast nimetada noormesinikuks.

Käige pere 60 korpustalu paiknevad metsas, raba servas ja põllumaade ääres. 300 kilo mett on juba käes ja suurt lisa sellele ei tule.

“Plaan on mesilat laiendada. Paljundasime tänavu peresid poole võrra, tuleval aastal jätkame sellega, et 120 taru kokku saaks. See lubab luua mesilasse täistöökoha,” rääkis Käige, kes peab mesilasi koos abikaasaga. Paljundamine nõrgestab peresid ja seetõttu suurt saaki tänavu ei oodatagi.

Tahkuranna vallas elav 1000 taruga meetootja Aare Jõumees varustab magusaga Eesti poekette.

Kevadel viib peremees tarud tosina kaupa metsadesse ja niitudele. Savi-turbamaade taimestik on rikkalik. Kui ühes kohas korje lõpeb, kolib Aare tarud järgmisse paika. “Meesaak tuleb keskmine. Kevad oli parem, suvi vilets. Kuu aja pärast näeb. Ootame kanarbikumee ära,” lausus Jõumees.

Sülemiabi aitab mesilinde

Kui on vaja vabaneda ebamugavasse kohta sisse kolinud ja tavaelu mingil viisil häirivas kohas elutsevatest mesilastest, võib Pärnumaal pöörduda mesinik Urmas Kohvi poole.

Esimest aastat toimivat kohalikku sülemiabi on kutsutud tänavu juba mitmele poole. Uude koju liikuv mesilassülem teeb enamasti vahepeatuse, kobardudes kuhugi puu või põõsa oksa külge, et jõudu koguda, ööd veeta või alanud vihma ajaks varjus olla. Ka võivad mesilased leida, et mugav on end sisse seada maja seina või vahelae vahele.

Näiteks kulus Vana-Pärnus asuva eramu pööningult sülemi kättesaamiseks pool päeva. Alul paljaste kätega mesilasi püüdma läinud mesinik sai rünnaku osaliseks. “40 nõela sain kindlasti,” märgib Kohv.

Vändras oli mesilaspere tulnud elama ühe talu vannitoa lae peale. Meekorjajad ise olid hukka saanud, aga saama peal olid herilased ja kärbsed. Mitmetunnise puhastustöö järel ulatas sülemiabi perenaisele pool ämbrit mett.

“Paljud inimesed ei tee vahet mesilasel, vaablasel, kimalasel ja maamesilasel. Sülemiabi tegeleb ainult mesilastega,” lisab Kohv.

Sülemiabi kohta saab lähemat infot Pärnumaa mesinduse seltsi veebilehel.