Metsas on puit ja eetilised küsimused

Korrastatud ja konserveeritud Surdi lubjaahi Raplamaa erametsas.

FOTO: Viio Aitsam

Pärandkultuur on metsas üks väheseid valdkondi, mis on jäetud täielikult metsaomaniku enda otsustada.

Kui vaadata maa-ameti kaardiserverist Eesti pärandkultuuriobjektide kaarti, on see tihedalt punaseid objektimärke täis ‒ RMK algatusel tehtud suur inventuur (lõpetati 2011) selgitas üle 35 000 objekti. Inventeerijad ei teinud metsaomanikel vahet, nii et fikseeritu paikneb nii riigi- kui ka erametsas.

Sellegipoolest juhtub, et langetustraktor tõmbab maha metsa alla jäänud vana talukoha õuepuid, ristiga puid, lõhub kiviaedasid või põliseid teid. Sedasi jääbki juhtuma, kui metsaomanik neid objekte oma metsas ei tea või neid kuidagi ei tähtsusta. Üldjuhul trahvi pole vaja karta, sest seadused metsa pärandkultuuri ei kaitse. Kaitse on täielikult jäetud metsaomaniku enda eetiliste tõekspidamiste „reguleerida”.

Näpunäidete vihik

Erametsakeskus andis hiljuti välja brošüüri „Pärandkultuur ja metsamajandus”. Koostaja Jürgen Kusmin annab ülevaate, mis need inimtegevusega seotud vana aja märgid on, mida metsas pärandkultuuriga seotakse, ja õpetab, mismoodi raiet või muid metsatöid tehes nendega arvestada tasub.

Trükisest leiab näiteks üldised soovitused, et lageraiet tehes ei ladustataks raiejäätmeid pärandkultuuriobjektile ja et üle selle ei planeeritaks kokkuveoteid. Maapinna ettevalmistamist tehes pole ilus metsaäkkega vanade müüritiste säilinud osi laiali vedada ning vana taluõue või metsateed ei sobi puid täis istutada.

Üksikasjalisemate nõuannete poolel on soovitatud puhastada vana taluhoone vundament või lubjaahju paik kasvama hakanud puudest, jätta allika ümber puhvertsoon, rajada kokkuveoteed mitte üle vana kiviaia, vaid paralleelselt sellega jne.

Muu hulgas on soovitus metsas leiduvad vanad lahtised kaevukohad katta plaadiga ja suuremate puhul mõelda, kas tasuks kaevurakkeid taastada. Austus minevikumärkide vastu on siin ühendatud metsas liikuja ohutusega.

Aga kes ütleb?

Hooldus- ja säilitamisvõtted kehtivad, kui metsaomanik oma metsa objekte teab. Ta ei pruugi teada, kui vanem põlv pole rääkinud või kui mets on näiteks hoopis ostetud. Metsastunud maastikul pole alati lihtne inimtegevuse vanu jälgi märgata ka siis, kui neid ekstra otsida.

Samas on valdkond sedavõrd omaniku enda teha, et ka metsi inventeerivatel metsakorraldajatel pole otsest seaduslikku kohustust (kaotati metsaseaduse muutmisega 2007) välitöödel pärandkultuuri andmeid fikseerida.

„See võib metsakorraldusfirmades käia mitut moodi, kuid näiteks meie kasutame aluskaarti, kus olemas ka pärandkultuuri kaardikiht. Kui konkreetses metsas objekte leidub, näeb metsaomanik neid oma metsamajanduskava kaardilt,” räägib OÜ Metsabüroo ekspert Ülo Viilup. „Kui metsakorraldajad märkavad välitöödel objekte, mis varem on fikseerimata, kantakse tihti needki kaardile.”

Mis just ja kuidas, sõltub Viilupi sõnul otseselt metsakorraldajast. „Kui ma ise metsas midagi omapärast märkan, püüan kõik andmetesse kanda. Otsest kohustust ei ole, kuid see on selline ilus teema,” ütleb Viilup. Ta toob näiteks vanad vundamendid, vanad jahikantslid, endised ulukite söötmise paigad jne. Paljud metsakorraldajad fikseerivad ka eriti võimsaid puid ja muid huvitavaid loodusobjekte.

„Tänapäeval teeb GPS objekti märkimise lihtsaks,” sõnab Ülo Viilup. „Hiljuti leidsin ühest metsast näiteks puu, millel hiireviu pesa. Tegu on linnuliigiga, kelle pesa ei too automaatselt kaasa kaitsetsooniringi nagu kotkapesal. Sellegipoolest kandsin pesapuu andmetesse.”

Metsakorraldajad on välitöid tehes ka need, kes tänapäevaste aparaatidega näevad kunagiste kaardistajate eksimusi – nii pärandkultuuriobjektid kui ka näiteks vääriselupaigad, mis on omaette teema, võivad olla kaardile märgitud nihkega. See kehtib eriti vääriselupaikade kohta, mille inventuur tehti 2000. aastate alguses, mil GPSi veel ei kasutatud.

Metsaomaniku initsiatiiv

Eestis on võimalik, et hoopis metsaomanik ise on oma metsa põhjalikult üle vaadanud. Üks selline omanik on Toomas Lemming, Järvamaa Ambla metsaühistu juht. Oma metsa pärandkultuuri pinnalt on ta moodustanud ja tähistanud kaks omapärast kultuurihoiuala ning tähtsamaid objekte ühendab õpperada.

„Õpperada jääb ühe talu piiridesse ja sel on üle kolmekümne objekti,” räägib Toomas Lemming, kes viimati, üleriigilisel külade päeval juhtis rajal Maapäeva ideeretkest osavõtjaid. Päris omapäi tema õpperajale minna ei saa ja täielikku tähistust metsast ei leia. Üllatuslikult on põhjuseks niinimetatud harrastusarheoloogid, kes metalliotsijaga metsas vana aja leidusid otsivad. Toomas Lemming toob näiteks ühe oma siltide ja stendiga varustatud kultuurihoiuala. „Ühel päeval avastasin, et sinna oli labidaga kaevatud kakskümmend viis auku, mille lähedal vedeles üksikuid maa seest leitud metallitükke. Isegi kinni ei oldud neid auke aetud.”

Mõni aeg tagasi ajas Toomas Lemming aktiivselt asju, et Eestis hõlmaks muinsuskaitseseadus ka pärandkultuuriobjekte, kultuurihoiualasid ja nende tähistamist-hoidu. „Seda öeldi küll, et kultuurihoiuala ja omanikuhoid on head mõtted, aga nende seadusesse kirjutamisega ei nõustutud. Usun, et ametnikud kartsid täiendavat tüli. Kultuurilise järjepidevuse hoidmine metsas pole Eestis riigile tähtis, vaid jääb entusiastide rõõmuks.”

2000. aastate teine pool oli aeg, mil metsa pärandkultuurist palju rohkem räägiti ja osa metsaomanikke otsis lausa hasartselt oma metsast vana aja märke. Põhjuseks oli Erametsakeskuse kaudu sisse seatud riiklik rahatoetus, mis oli mõeldud nende objektide korrastamiseks ja eksponeerimiseks. Tehti korda lubjaahjusid, vanu talu- ja metsavahikohtasid, võsast raiuti puhtaks kalmepaikasid ja isegi sai valmis üks metsavendade punkri imitatsioon vana punkriaseme kõrval. 2009. aasta alguses otsustas keskkonnaministeerium toetatavate objektide loetelu lühendada – 113 nimetusest jäi alles 15, mis kõik nii-öelda puistupõhised objektid, nagu metsastunud pargid, endised katsekultuurid, vaigukogumispunktid jms. Toetuse küsijate hulk vähenes järsult (näiteks 2015 oli pärandkultuuritoetuse küsijaid seitse, neist neli eraisikut) ning teema ise kadus avalikkuse vaateväljast „igaühe enda otsuseks”.

Iseenda huvi

Parimal juhul teab niisiis metsaomanik ise oma metsas olevaid vanu inimtegevuse märke, heal juhul on need olemas metsamajanduskava kaardil. Kui pole, saab omanik maa-ameti pärandkultuuri kaardilt vaadata, kas inventeerijad on tema metsast midagi avastanud.

On ka võimalus oma mets pärandkultuuri hindaja pilguga ekstra üle vaadata. Juhiseid ja teavet leiab RMK veebilehelt (www.rmk.ee) jaotise „Pärandkultuur” alt.

Metsakorraldajana tegutsev Jüri Ehrpais tuletab eraldi meelde vanu lasketiirusid, mis kipuvad kasvava metsa alla ära kaduma. Neid kaitseliidu täispikkuses lasketiirusid rajati enne sõda Eestis tema teada 300 ringis, vaid vähesed on pärandkultuuriobjektina arvel.

Värske brošüüri koostaja Jürgen Kusmin ütleb muu hulgas, et pärandkultuuri kaarti saab igal ajal täiendada. Kui metsaomanik tahab, et tema metsa andmed kaardile jõuaksid, tuleks juba mainitud RMK kodulehelt pärandkultuuri jaotis üles otsida ning täita blankett enda ja objekti andmetega.

Kuid siis tuleb traktor ja ikkagi ... Et objekte ei lõhutaks, on ainult metsaomaniku enda teha. Kui ta plaanib raiet ja saadab keskkonnaametile metsateatise, tuleb arvestada, et amet ei pruugi pärandkultuurihoidu teatisesse tingimusena sisse kirjutada.

„Nendel objektidel seadusest tulenevat kaitset ei ole,” nendib keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru metsanduse juhtivspetsialist Tiina Jüris. „Metsa majandamise eeskiri sätestab, et metsamajandustöödel tuleb võimalusel vältida pärandkultuuriobjektide kahjustamist – põhiline vastutus jääb seega metsaomanikele.”

Keskkonnaametil on samas Jürise sõnul registris pärandkultuuri kaardikiht olemas ja seda metsateatisi menetledes kasutatakse. „Vajadusel juhime metsaomanike tähelepanu objektidele. Kindlasti siis, kui metsamajanduslik tegevus võib objekti kahjustada – näiteks kui metsas asuvad ristipuud.”

Raietöö tingimused tuleb nii või teisiti just metsaomanikul kas kirjalikult (lepingu osana) või suuliselt raietööde tegijaga kokku leppida.

Pärandkultuuri lehekülg internetis: www.rmk.ee/metsa-majandamine/parandkultuur. Teave toetuse saamise võimalusest ja uue trükise elektrooniline variant www.eramets.ee.

Populaarne

Tagasi üles