Salapärane keravälk

Keravälk.

FOTO: Erakogu

Kuna praegu on suvi veel täies hoos, tasub juttu teha ühest väga salapärasest ja haruldasest nähtusest – keravälgust.

Kuna praegu on suvi veel täies hoos, tasub juttu teha ühest väga salapärasest ja haruldasest nähtusest – keravälgust.

Algatuseks juhtum 2. juuni õhtust, kui ilmahuviline Kairo Kiitsak nägi Jõgeval optilist nähtust, mis näis olevat elektriliste omadustega ja võis olla keravälk. Ta kirjeldab: „Käisin just rõdul ja nägin taevas midagi väga kahtlast liikumas. See oli ida, kagu pool Jõgevast. Oli selline tumeoranž tuluke. Seisis kohapeal natukene. Ei vilkunud. Siis järsku hakkas kiiresti poolviltu liikuma. Ja järsku kadus vaateväljast.”

Mida sellest arvata? On andmeid, et kuni kümnendik keravälkudest ilmub ilusa ilmaga – arvatavasti on õhk selleks piisavalt ioniseeritud või õhus esineb tugevaid elektrivälju. 2. juuni soosis keravälgu ilmumist, sest valitses ebatavaline kuivus, kuumus, samas oli äikese-eelne õhtu.

Mida keravälk endast kujutab? Kas keravälku on teadlased suutnud juba „järele teha”? Keravälk on võrdlemisi harva esinev loodusnähtus, mille olemust, teket ja muid küsimusi pole siiani lõplikult lahendatud. Ei ole suudetud keravälku ka veenvalt laboris tekitada, kuigi sarnaseid teateid on viimastel aastatel tulnud. Kirjandusest leiab kirjeldusi, kuidas tasaste metallplaatide vahel on siiski minikeravälke tekitatud. Tegelikult on siis hakkama saadud vaid tavaliste elektrisädemete tekitamisega. Kuigi need on ümmarguse kujuga, pole neil keravälguga kuigi palju ühist.

Keravälku nähakse tavaliselt äikesega, eriti äikese lõpu poole, vahel on keravälku või sellesarnaseid nähtusi ka ilusa ilmaga nähtud, kusjuures äikesest või sellele viitavatest protsessidest pole märkigi. Keravälku on nähtud ka lennukitelt, kusjuures pilvedes võivad olla keravälgu mõõtmed palju suuremad – isegi kuni 20 meetrit. Maapinna lähedal on keravälk kõige sagedamini umbes 20sentimeetrise läbimõõduga, seega võrreldav jalgpalliga. Välk liigub üsna aeglaselt, vahel hüpeldes, kuid võib püsida ka paigal. Seejuures püüab keravälk liikumisel vältida dielektrikuid (elektrit mittejuhtivaid materjale) ning võib pääseda läbi väga väikeste avauste, juhtmete, seinakontaktide või siseneda avatud siibri või akna kaudu (tuletame meelde vanarahvatarkust „Äikese ajal hoidke aknad-luugid kinni”). Värvuselt on keravälk enamasti kollakates või punakates toonides, veidi harvem sinakas või valge, nähtud on ka sädemete pildumist. Keravälk lõpeb kas plahvatusega või hääbub märkamatult.

Kõik see ja palju muudki on selgunud tänu põhjalikele küsitlustele ja uuringutele. Üks mahukamaid on kindlasti Jaroslavli Riikliku Ülikooli kogutud 5000 keravälgu kirjeldus (lähemalt vt Eesti Loodus nr 9, 1987). Samuti on peetud keravälgule pühendatud konverentse ja sümpoosione, üks põhjalikemaid ilmselt 1988. aastal Jaapanis.

Kuidas siis ikkagi keravälgu mõistatust lahendada? Sellele ülipõnevale küsimusele tahaksin lähemalt valgust heita järgmises loos.

Ilm on püsinud südasuviselt soe, on olnud hoovihma ja äikest, kuid sajuhulk on üle Eesti jaotunud väga ebaühtlaselt. Hoolimata sellest, et suve üle on palju virisetud (lähemalt vt teemapüstitust minu blogist ilmjainimesed.blogspot.com), olid nii juuni kui ka juuli pikaajalisest keskmisest soojemad – täpseid arve saab vaadata ilmateenistuse kodulehelt.

August algas jahedamalt ehk mõõduka soojusega. Südasuvise ilma lahkumist saatsid 31. juulil hoovihmad ja äike.

Hoovihmad ja äike on kaaslaseks pea iga päev – kord rohkem ja mitmel pool, siis vähem ja vaid kohati. Kus päikest enam, on loota üle 20kraadist sooja, aga sadude ajal palju vähem. Ööd on suviselt soojad ehk sooja valdavalt 10 kraadist enam.

5. augustil on tõenäoline, et Lõuna- või Ida-Euroopas tugevneb kuum antitsüklon. Selle servas võib südasuviselt kuum õhumass ka Eestisse jõuda, põhjustades lämbet ja võib-olla äikeselist ilma, suurima tõenäosusega Peipsi-äärsetes maakondades. See on ilmselt vaid ühe-kahepäevane suur soojus, seejärel muutub taas ilm jahedamaks.

Populaarne

Tagasi üles