Suvise linnapildi lahutamatu osa on majade ja tänavate kohal kõrgel õhus tiirlevad pikkade saledate tiibadega ja kriiskavate häälitsustega pruunikasmustad linnud. Need on piiritajad, rahvasuus ka piirpääsukesteks kutsutud väsimatud lendajad.
Peaaegu kogu elu õhus
Neid võib näha sisuliselt kõikjal, sest putukajahil lendavad nad oma pesapaigast mitme kilomeetri kaugusele ja pesa jaoks leiavad nad vägagi mitmekesiseid kohti: katusealuseid, müüripragusid, puuõõnsusi, kuldnokakaste jne. Viimase poolsajandi uusehitised on liigile sobivaid pesapaiku juurde tekitanud ja tänu sellele on piiritaja arvukus meil tõusnud.
Pääsukestega nad sugulased polegi: nende sugukond kuulub samasse linnuseltsi koos koolibritega. Piiritajad on pääsukestest suuremad, kaalult kuni kaks ja pool korda raskemad ning tiibade siruulatuski on suitsupääsukese omast poolteist korda suurem. Piiritajate tiivad on nõnda pikad ja jalad nõnda lühikesed, et selle kombinatsiooniga pole võimalik maapinnalt lendu saada. Maha sattunult püüab piiritaja oma lühikeste taakeljalgade abil ronida ülespoole mööda krobelist puutüve või müüri – kui väikekiskjad, eelkõige kassid selleks aega annavad. Tiibade ehitus on eriline: õla- ja küünarvarreluud on õige lühikesed, aga kämbla- ja sõrmeluud ülipikad.
Pärispiiritajaid on eri süstemaatikute käsitluse kohaselt üle kahekümne liigi. Sugukonna umbes saja liigi hulka kuuluvad ka salangaanid, kes eritavad pesa omaenese tardunud süljest, mis on gurmaanide meelisroa pääsupesasupi tooraineks. Meil elutsev liik kogub pesa jaoks udusulgi, kõrrekesi ja puukooreebemeid lennult ning osalt kleebib neid süljega kokku, et tõmbetuul õhukest pesalamendit laiali ei puhuks. Pesa rajab paar üheskoos, seal võidakse ka paarituda, aga nad saavad sellega hakkama ka lausa lennul. Emalind muneb paari-kolmepäevase vahega kaks, harva kolm muna. Hauvad mõlemad vanemad, parassoojal ajal 19 päeva, aga väga jaheda ilma (päeval alla 10 kraadi) korral võivad mõlemad vanemad toiduotsinguil kanduda isegi mõnesaja kilomeetri kaugusele ja jätavad haudeaega 2–3päevaseid lünki, nii et pojad võivad kooruda isegi 25. või 27. haudepäeval. Öösel võib osa haudumisest vabu vanalinde magada triivlennul, osa aga pesas.
Paljaste ja pimedatena koorunud poegi soojendavad vanad vaheldumisi, teine aga toob sellal toitu. Suhteliselt laia nokka ahmitud putukad ja õhus hõljunud ämblikud kogub piiritaja oma kurku, kus neist vormub pähklisuurune toidupallike, mis lõpuks poegadele viiakse. Mõnikord on jaanipäeval ja hiljemgi viletsat ilma ning tihti jäävad pojad mitmeks päevaks toiduta. Enne seda hästi toidetud pojad võivad suikuda tardunne ja veeta nii mitu päeva, kuni vanalinnud ilma paranedes naasevad. Paarikümne päeva vanused pesapojad arendavad oma lennulihaseid, hakates end tiivaotstele upitama, nii et kere on õhus ja jalad ei ulatu pesapinnani. Poegade pesaelu kestab vähemalt viis nädalat, jahedal suvel aga isegi üle 50 päeva.
Piiritajad saabuvad kevadel üsna hilja – alates mai keskpaigast, mil õhus on piisavalt lendputukaid. Alul võib piiritajasalkades vaadelda paarikaupa lendavaid linde, juunikuul aga viibib üks paarilistest pesal ja õhus on piiritajaid hõredamalt. Piiritajad on üks kärmema lennuga linnuliike – nende kiirus võib ulatuda üle 150 km/h. Enamasti piisab vähemast, aga tihtipeale ei päästa kiiruski neid mõne õhust saaki püüdva pistriku küünistest.
Augustis hakkab piiritajaid järjest vähem näha olema ja kuu lõpuks on nad enamasti kadunud. Aegamisi, vastavalt õhu jahenemisele triivivad nad lõuna poole ja veedavad talve Aafrikas Kongo jõest lõuna pool. Sealgi ei lasku nad naljalt kuhugi kaljuseinale või muule aluspinnale ööbima, vaid enamiku linnu-uurijate arvates viibivad pidevalt õhus. Piiritaja aastane lennubilanss küündib sadadesse tuhandetesse kilomeetritesse.