Arutledes, miks Oudolfi stiil veel õieti meile pole jõudnud, leidis Mettik, et inimene väärtustab ikka seda, mida on vähe. Meil on rikkumata looduskeskkonda rohkem kui paljudes Kesk-Euroopa paikades, kuid linnastunud inimene hakkab juba meilgi loodusest puudust tundma. Ehk pannakse nii ka äkki tähele, kui kaunid on näiteks tühermaal õitsevad ussikeeled.
Eva Luigas ütles, et eks meil väärtustatakse inimestki peamiselt tema õitseeas. Oudolfi stiilini, kus pühitsetakse kõiki taime arengujärke, tuleb meil seega alles kasvada. Tema stiili uudsust näitab ka raamatu hästi mahukas taimede võrdlustabel. Tavalises taimetabelis on kirjas õite värvus, taime kõrgus ja laius. Oudolfi tabelis on tähtsad ka taime struktuurne köitvus, lehestiku omadused, levimiskiirus, püsivus ja isekülvivõime. Raamatus vaadeldakse oluliste omadustena veel näiteks taime läbipaistvust, haabitust, siluetti jne.
Mihkel Saar Hansaplantist leidis, et Oudolf on kindlasti maastiku- , mitte aiakujundaja, kümneruutmeetrisel pinna ei saavutaks tema taimekooslustega soovitud efekti, need vajavad mõjulepääsuks suurt pinda. Kuid ruumipuudust meil ju pole, maakodu avar ümbrus ei pea olema ainult pügatava muru all. (Oudolfi puhul tundub isegi sõna „peenar” kuidagi kohatu, raamatus ongi selle asemel valdavalt kasutatud sõna istutusala).
Mihkel Saare sõnul ostab lillesõber meil tavaliselt peenrale 1–3 ühe sordi taime, julgemad võtavad viis. Püsilillede natuke suuremates rühmades kasutamist meil veidi juba kohtab, siis on rühmas umbes kümme taime. Niisuguseid alasid, kus on mõnest liigist suured rühmad sadade ja tuhandete taimedega, meil veel teha ei julgeta. Huvitava kasvukuju ja lehestikuga struktuursete taimede osakaal on Oudolfil väga suur, see teebki tema stiili uudseks. Meie puukoolide valikus on taustataimedeks sobivaid liike praegu liiga vähe. Ilusaid õitsejaid on 85%, taustataimi ainult 15%.