Maanteekraav ja Oudolfi unenäolised maastikud

Salveijõgi Enköpingi Unistuste pargis.

FOTO: Erakogu

Hollandlane Piet Oudolf on praegu üks maailma tuntumaid maastikukujundajaid. Kui peaksin Eestis soovitama mõnd haljasala, mis tema stiilist natuke aimu annaks, jääksin hätta. Katsetusi on tehtud eravaldustes, avalikel haljasaladel aga midagi sellist veel näha pole.

Seepärast soovitangi: vaadake augustis meie värvikaid teeääri ja maanteekraave. Võib-olla hakkab mujal ilmas praegu nii moodne looduslähedane stiil sedasi teilegi meeldima.

1944. aastal sündinud Oudolfi loodud istutusalad on nii omanäolised ja imepärased, et ingliskeelses kirjanduses kutsutakse teda lausa uue püsikuliikumise (new perennial mowement) ja istustusstiili loojaks.

Ilus sünnist surmani

Stiili iseloomustab püsikute, kõrreliste ja puittaimede kooskasutus. Tihe ja mitmerindeline segaistutus võib esmapilgul tunduda kaootiline, kuid korratu mulje on loodud kavakindlalt, korduvad taimerühmad tekitavad istutusalal rütmi ja liidavad kujunduse tervikuks. Samas jääb mulje, justkui oleksid omavahelise sobivuse alusel andekalt kokku pandud taimed jõudnud tagasi oma looduslikku kasvupaika. Oudolf loob korraga terve koosluse, mitte ei eksponeeri üksikuid pilgupüüdjaid. Tema taimekooslused matkivad kindlaid kasvukohatüüpe, loodust tõlgendades on ta koos kasutanud nii pärismaiseid liike, neist aretatud sorte kui ka mujalt pärit taimi. Oma istutusaladesse sobivaid liike on ta otsinud ja leidnud näiteks endise Jugoslaavia aladelt ja Põhja-Ameerika preeriatest. Kogumisreisidelt kaasa toodud taimi hakkas ta koos abikaasa Anjaga paljundama ja kasvatama oma Hummelo puukoolis. Nii kujunes Oudolf üliheaks taimetundjaks.

Oudolf armastab taimi kõigis nende arengujärkudes ning uhked õied ei ole tema arvates sugugi kõige tähtsamad. Topeltõielised kaunitarid on rasked ja võivad kergesti lamanduda, suureõielised lilled tahavad palju hoolt. Näiteks roosid ei tule Oudolfi puhul kõne allagi – neil on igav lehestik, mille haigused pealegi kergesti ära rikuvad. Liiga nõudlikud või üürikest aega võluvad lilled tema kooslustesse ei kõlbagi. Üle kõige hindab ta huvitava struktuuriga ja kaua ilusana püsivaid liike, mis sobivad tema suurtel aladel laiuvatel maatriksistutuses taustataimedeks. Just sellised taimed aitavad luua istutusalasid, mis on jätkusuutlikud ja pikaealised, huvitavad lähedalt ja kaugelt vaadates, vähese hooldustarbega, põnevad sünnist surmani ja igal aastaajal ning natuke ilusamadki kui loodus ise.

Oudolfile meeldivad ka pruunid toonid, sügisnukrad meeleolud ja kaunil talvepäeval imeliselt härmas kõrrelised. Kuivanud taimed, mis on ilusti oma kasvukuju säilitanud, lõigatakse maha alles pärast viimaseid talvekülmi. Oudolf on öelnud: „Küsimus pole surmas või elus, küsimus on ilus.”

Oma silm on kuningas

Minu võlusid Oudolfi unenäolised maastikud ära esimesest nägemisest. Imetlus on sellest peale üha kasvanud ega näita raugemise märke. Esimene nähtud töö oli Unistuste park (Drömmparken) Rootsi õitsvate parkide linnakeses Enköpingis. Sinna soovitan küll kõigil aiasõpradel sõita. Unistuste park on kõige lummavam juulikuus, kui seal „voolab” tuhandetest kõnnu- ja metssalveidest koosnev salveijõgi. Umbes samasugune Oudolfi loodud salveijõgi on ka Chicagos – seal paikneb see aga tohutu parklahoone katusele rajatud Lurie Gardenis ja paistab hästi kätte ümbritsevate pilvelõhkujate elanikele. Kevadel õitsevad „jõe” kohal aga hoopis sibullilled.

Astellaria reisifirma abiga on Eestist käidud Hollandis Oudolfi Hummelo koduaias, kus 2010. aastani ka puukooli peeti. Inglismaal on reisilistel tema loomingust ära nähtud Trentham Park, Scampston Halli aed ja aed Pensthorpe’i looduskaitsealal, istutusala Wisley aias jm.

Maailmakuulsaks tegid Odolfi siiski tema USA tööd ja eelkõige aastail 2006–2014 valminud High Line New Yorgis. (Koostööpartneriteks olid seal Diller Scofidio + Renfo ja James Corner Field Operations.) Põnevaks ja natuke metsikuilmeliseks pargiks, mis hoiab hästi kohavaimu, on kujundatud mahajäetud raudteetamm, kus kunagi sõitsid kaubarongid. High Line’i eeskujul on juba nägema ja hindama hakatud teistegi jäätmaade varjatud võimalusi. Kehva pinnasega jäätmaadel kasvab tihti huvitav ja liigirikas taimekooslus, rammusal mullal kipuvad tugevamad liigid ikka võimust võtma.

Oudolfile meeldib mõttekaaslasi innustada ja oma teadmisi ei hoia ta ainult endale. Fotosid tema parematest töödest, istutusskeeme jpm näete https://www.instagram.com/pietoudolf/ ja http://oudolf.com/

Püsikud ja kõrrelised

Koos kaasautoritega on tal ilmunud oma stiili ja sellega kõige paremini sobivate lemmiktaimede tutvustuseks juba kaheksa raamatut. Sel suvel ilmus lõpuks esimene Oudolfi raamat ka eesti keeles: „Planting: A New Perspective” (2013) on eesti keeles saanud pealkirja „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega”, mis katab täpsemalt raamatu sisu. Teose kaasautor on inglise aiakujundaja, aiakirjanik ja taimeökoloog Noel Kingsbury.

Selle raamatuga pole nii, et loed korra läbi, loomeime ongi tabatud ja uus väike Oudolf seega sündinud. Lugedes saab muu hulgas teada, kuidas Oudolf on edasi arendanud looduslähedast aiakujundust, tutvustatakse Saksamaal loodudud seemnesegusid, šveitslaste integreeritud istutusskeeme ja teisi maastikukujundajaid, kes töötavad samas laadis. Oudolfi kaasteelistest on minu arvates praegu eriti põnev Sheffeldi koolkonna töö, nad uurivad, kuidas kujundada kestlikke taimekooslusi, mis oleksid ka visuaalselt atraktiivsed. Tulemus on väga tore. Sel suvel nägin Sheffeldi koolkonna liikme Nigel Dunnetti tööd nii Londoni Olümpiapargis kui ka Barbicani kvartalis – soovitan kindlasti vaatama minna!

Juuli lõpus oli aianduskeskuses Hansaplant Oudolfi raamatu mõnus esitlus, kus vaeti, miks looduslähedane stiil nii paljud ära võlub ja kas meilgi saaks luua samasuguseid istutusalasid. Oudolfist ja tema stiilist rääkisid raamatu tõlkijad, Tallinna Botaanikaia aednik Jaan Mettik ja Maaülikooli taime- ja ökofüsioloogia doktorant Vivian Kuusk, elamusi Oudolfi loodud aedadest jagas ajakirja „Aed” peatoimetaja Eva Luigas.

Arutledes, miks Oudolfi stiil veel õieti meile pole jõudnud, leidis Mettik, et inimene väärtustab ikka seda, mida on vähe. Meil on rikkumata looduskeskkonda rohkem kui paljudes Kesk-Euroopa paikades, kuid linnastunud inimene hakkab juba meilgi loodusest puudust tundma. Ehk pannakse nii ka äkki tähele, kui kaunid on näiteks tühermaal õitsevad ussikeeled.

Eva Luigas ütles, et eks meil väärtustatakse inimestki peamiselt tema õitseeas. Oudolfi stiilini, kus pühitsetakse kõiki taime arengujärke, tuleb meil seega alles kasvada. Tema stiili uudsust näitab ka raamatu hästi mahukas taimede võrdlustabel. Tavalises taimetabelis on kirjas õite värvus, taime kõrgus ja laius. Oudolfi tabelis on tähtsad ka taime struktuurne köitvus, lehestiku omadused, levimiskiirus, püsivus ja isekülvivõime. Raamatus vaadeldakse oluliste omadustena veel näiteks taime läbipaistvust, haabitust, siluetti jne.

Mihkel Saar Hansaplantist leidis, et Oudolf on kindlasti maastiku- , mitte aiakujundaja, kümneruutmeetrisel pinna ei saavutaks tema taimekooslustega soovitud efekti, need vajavad mõjulepääsuks suurt pinda. Kuid ruumipuudust meil ju pole, maakodu avar ümbrus ei pea olema ainult pügatava muru all. (Oudolfi puhul tundub isegi sõna „peenar” kuidagi kohatu, raamatus ongi selle asemel valdavalt kasutatud sõna istutusala).

Mihkel Saare sõnul ostab lillesõber meil tavaliselt peenrale 1–3 ühe sordi taime, julgemad võtavad viis. Püsilillede natuke suuremates rühmades kasutamist meil veidi juba kohtab, siis on rühmas umbes kümme taime. Niisuguseid alasid, kus on mõnest liigist suured rühmad sadade ja tuhandete taimedega, meil veel teha ei julgeta. Huvitava kasvukuju ja lehestikuga struktuursete taimede osakaal on Oudolfil väga suur, see teebki tema stiili uudseks. Meie puukoolide valikus on taustataimedeks sobivaid liike praegu liiga vähe. Ilusaid õitsejaid on 85%, taustataimi ainult 15%.

Oudolfi laadis istutusalade kasuks kõneleb see, et paljud püsikud õitsevad meil suvel pikemalt kui Kesk-Euroopas ja kõrrelistegi kasvukuju püsib meie pakaseliste talvedega paremini. Enne istutusala rajamist või lilleniidu külvamist peab maa maaharimise ja eelviljadega umbrohust puhtaks saama, herbitsiidide kasutamine oleks looduslähedase stiiliga põhimõttelises vastuolus.

Koduümbruse istutusalaga saab algust teha ka nii, et vaatate, mida ilusat teil seal looduse armust kasvab, parema jätate alles, ülearuse niidate maha ja kitkute välja, ja seda, mis puudu, toote juurde.

Inspiratsiooniks ja innustuseks oli Mihkel Saar kokku pannud ühe Oudolfi laadis taimekoosluse, mida ta selle tagasihoidlike mõõtude pärast küll paroodiaks nimetas. Näidiskooslusesse oli ta kõrrelistest valinud sinihelmika ja stepirohu, püsikutest roosade õitega kurereha „Dreamland”, siniste õitega hiidiisopi ja ühe alles katsetamisel oleva kollase siilkübarasordi.

Populaarne

Tagasi üles