Loomesuvilas sünnib suuri asju

Laadad on loomesuvila üheks väljundiks. saab müüa ja osta Saaremaa oma kaupa. Tervisepäev kutsus kokku hulga huvilisi, noori ja natuke vanemaid. Foto: liise k

FOTO: Liise Kallas

See on lugu ühest väikesest ideest, mis paisus ootamatult suureks. Seda ei osanud ette näha ei need, kes olid idee sünni juures, ega need, kes nägid asja teostumas.

Algas kõik väikesest veepiisast, muutus ühtäkki korralikuks abajaks, ja nüüd on sest saanud päikseline meri. Aga kõigest lähemalt.

Kuressaare südalinnas, kohe kaubamaja kõrval asuvas väikeses pargis tukub roostekarva puumaja – Loomesuvila. Tukkumine on siinkohal kirjanduslik liialdus – päris iga päev on majja asja paljudel-paljudel. Sest iga päev toimub siin midagi, ühtaegu põnevat ja teistsugust.

Patside ilupunumine, male ja kabe, vanakooli tantsupeod, keeletunnid, laadad, tervisepäevad, õpitoad – paberist iluasjade tegemisest jutukirjutamiseni ... Tegevust jagub vaevalt kõndima hakanust kuni kargu najale toetuvani ehk igas nooruses inimesele.

Suvila idee sündis vägagi proosalisel põhjusel: nahatöölise Liise Kallase töökojas lõhkesid torud. Ta hakkas otsima kohta, kus edasi töötada. Aga veidi ette rutates, see on vaid üks põhjus, miks teostus eksperiment nimega Loomesuvila.

Päris algne impulss on pärit aasta algusest, ideest luua Loomemaja, mis annaks kohalikele loomingulistele inimestele ühise pinna, loodetavasti ka väljundi ning eelkõige pakuks võimalust töötada üheskoos.

Jaanuaris toimus loomemajanduse ja rahastusvõimaluste infopäev. Kümme arutelul osalenut sai hiljem kokku ja arutati, mis Loomemajas võiks toimuda, päriselt juhtuda. Pärast jäid Liise Kallas, Kristi Kiil ja Eva Kumpas omavahel vestlema. Jutuajamise tulemus – võtaks õige ruumid, kolme peale. Ainult suveks, sest mine tea, mida sügis toob.

Kristil oli neist kolmest ruume kõige vähem vaja, küll aga oli ta valmis projektis osalema, sest lisaks raamatupidamisele ta koob, heegeldab ja õmbleb. Eva töötab arvutiga. Niisiis sobiksid nad kõik ühte ruumi – Liisel on vaja palju, Kristil mõõdukalt, Eval väga vähe. Sooviti ka nurka, kus müüa teiste saarlaste käsitsi tehtut. Õpitubade idee tuli hiljem. Kuressaare rendipindade ja -hindade vaatamine tõi nad maa peale tagasi. Aga kui kuidagi ei saa, tuleb ikkagi saada. Kuidagi.

Oleme loovad!

Ühel vihmasel päeval mindi linna peale kohti vaatama ning nagu Loomesuvilas praegugi tihti juhtub – kõik head asjaolud langesid kokku ning mõni nädal hiljem lepitigi endise õuemaja praeguse omanikuga kokku – võite maja kasutada, kuni see sügisel lammutatakse. Nii oli hoone saatus viimaseks kolmeks kuuks otsustatud – majast sai Loomesuvila. Aga pinda oli palju ja ega Liise, Kristi ja Eva kadedad polnud – Facebooki ilmus teadaanne: meil on maja, tulge ka! Oleme koos loovad.

Et olemist-elamist vähegi inimväärseks muuta, kutsusid nad rahvast aprilli lõpus talgutele. Algne mõte, et teeks kõik lihtsalt puhtaks, muutus suuremaks – milleks piirduda vaid puhtaksküürimisega, kui saab palju rohkem. Värvi siia ja sinna, palju ja enamgi veel. Kõik oli kena, aga majas ei olnud mitte midagi. Facebooki pandi uus üleskutse – tahame kraami! Ja kraam tuli.

Asjadest, mis nagunii olid äraviskamise ootel, aga siiski kasutatavad – neist saigi Loomesuvila sisustus. Aga neistki, mida suvitajad kodust kaasa tõid. Et muuta suvila omaks, hubaseks, mitmekesiseks, eklektiliseks ... Päriselt koduseks. Suvekoduks.

Talgutest kuni valmissaamiseni ja avamispeoni läks kõigest kuu. Muuseas, suvilas on päris omalaadne galerii – noor Saaremaa kunstnik Maria Evestus tegi paar nädalat tööd ja valmis see oligi. Julgesti võib öelda, et kordumatu. Peale selle, et trepikoda muutus kunstiteoseks, on seintel ka Maria pildid.

Pipi, Annika ja Tom

Kui Loomesuvilale juurde mõelda kujuteldav hobune, saaks kokku päris õige Segasummasuvila. Sest Annika ja Tom, Pipist rääkimata, on kohal iga  päev. Kes keda mängib ühel või teisel päeval, polegi oluline. Tähtis on, et maja toimib. Lausa niimoodi, et iga suvepäev on sisustatud ja mõnikord on ühte päeva kuhjatud lausa mitu sündmust. Kõik tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu organiseeritud.

Loomesuvila ideega liitusid paljud aktiivse eluhoiakuga inimesed, kes tõid kaasa oma tuttavad, kellel olid sidemed, mis viisid järgmiste sidemeteni ja ideedeni. Kui algul mõeldi, et maja on kinni ühel päeval nädalas, siis õige pea saadi aru, et see ei tööta. Lahti tuleb olla iga päev. Algul mõeldi ka, et hea küll, teeme kaks korda nädalas üritusi, aga seegi ei töötanud. „Midagi toimub iga päev, ja on päevi, kus üritusi on viis tükki järjest,” teab Liise.

Õpitoad ja töötegemine

Maja esimene korrus jäi kaubitsemiseks, puhkenurkadeks ja õpitubadeks, teisele koliti töötegemise kohad. Pisikesest maalimistoast teisel korrusel sai Eesti tõenäoliselt väikseim massaa˛ipunker. Teisel korrusel on avatud toimiv postkontor. Kirjutad postkaardile mõne sinu jaoks tähtsa sõnumi, kleebid peale postmargi, poetad raha õigesse kohta ning ära see saadetakse. Muuseas, 4. augustil on iseendale kirjutamise päev, à la Muhv, nõudmiseni. Liise lubas naljatamisi, et kui sel päeval kirjutad Loomesuvilas endale kirja, siis panevad nad selle viie aasta pärast posti. Äkki polegi nali? Mine neid suvitajaid tea ...

Maja on avatud enamasti alates keskpäevast ja pannakse õhtul kinni siis, kui inimesed lahkuvad. Aga on ka erandeid. Loomesuvila Facebooki lehelt leiab üritusi, mis algavad hommikul vara – ühel juuakse kohvi, teisel tehakse joogat ... Laupäeva hommikuti loetakse lastele muinasjutte ja meisterdatakse.

Loomesuvilas on kolme sorti üritusi – ühed on nädalast nädalasse ja suve lõpuni (paberipunujad, keeleõppijad, laste jutuhommik, ettevõtlussari), teised sariüritused, mis ei toimu igal nädalal, aga on ikkagi regulaarsed, näiteks laadad ja kirjanduskohtumised. Kolmandaks eraldi üritused. „Meil ei ole midagi kivisse raiutud,” rõhutab Liise. Igal nädalal prinditakse küll välja ürituste kava, aga muutused on täiesti võimalikud, just nii, et sündmusi saab rohkem. Ära jäänud pole seni mitte midagi. Kõike püütakse pakkuda kas odava hinnaga või puhta tasuta. Piletimüüki ei ole, aga on plekist tass. Sinna saab panna raha. Aga keegi ei kontrolli, kas pannakse ja kui palju. Samas näib süsteem töötavat.

Nii saigi töötegemise kohast seltsimaja, mille moto on – elu on looming. Kõike tehakse vabatahtlikkuse korras. Ses suhtes ollakse Loomemaja ideest kaugenenud, sest see eeldaks palgalisi töötegijaid, aga neid pole suvitajatel kuskilt võtta, ressursse samuti. Pealegi tahtsid nad teha kõike nii, et oleks lahe. Just seda loomesuvitajad teevad. Lustivad, naudivad ja teevad. Liise arvab, et kui järgmine suvi midagi taolist ette võtta, ei oleks sel enam õiget hoogu, kõik on justkui läbi proovitud. Uudsus kaob ära ja asi sarnaneks tööga. See poleks enam see ...

Suvila sulgeb uksed 27. augustil, siis toimub suur pidu. Nädal enne korraldavad loomesuvitajad suure väljamüügi, müüakse maha kraam, mis muidu rändaks otseteed prügilasse. Raha läheb heategevaks otstarbeks.

Neid igapäevaseid loomesuvitajaid on kümmekond, aga veel enam on neid, kes ühel või teisel viisil on ettevõtmisega seotud. Põhilistest suvitajatest aga olgu eesnime pidi mainitud just nemad: Liise, Eva, Kristi, Mele, Maris, Erika, Riine, Herdis, Elo ja Heler.

Kommentaarid

Erika Salajõe, loomesuvitajast väikeettevõtja

Suvilas toodan Saaremaa loodusest inspireeritud looduskosmeetikat „Kadakane suhkrukoorija” ja praegu nelja vannisula: „Kadaka Mari”, „Mänd”, „Kuusk” ja „Kuldkihar”.

Olen püüdnud iga päevas suvilas olla, et rääkida külastajatele toodetest lähemalt ning jagada kogemusi.

Loomesuvila mõjutab meid iga päev, tekitab positiivset energiat ning saame toetuda abi saamiseks teineteisele. Uued ideed aitavad toodet arendada.

Loomesuvilasse sattusin tänu headele idee autoritele teha üheskoos suvila, kus oleks endal hea olla ja külalistel samuti.

Maris Rebel, loomesuvitajast kultuurikorraldaja:

Loomesuvila on ootamatult suureks paisunud – ju siis on vaja. Samas on tekkinud kummaline tunne – kuigi algul leppisime kokku, et see on ainult lõbu, siis täna tahame juba enamat ja kipume sageli nägema kõike seda, mida veel tahaks ja tuleks teha, ning unustame selle, mida oleme teinud.

Tore, kui inimesed seda meelde tuletavad ja õlale patsutavad. Täname kõiki, kes meid hea sõna ja kaasalöömisega toetavad. See innustabki.

Riine Sooäär, loomesuvitajast keraamik:

Kuigi mul on kodus ateljee, tahtsin ikkagi ära proovida teistega koos tegemise. Seni on meeldinud. Kogu aeg on sagimine, see oli algul harjumatu. Vahel teeme ka töötubasid. Varem ei ole ma neid suurt teinud, ainult sugulastele-tuttavatele.

Inimesed muutuvad nagu väikesteks lasteks, neil on põnev. Kohalikel inimestel on suur huvi, kogu aeg toimub siin midagi.

Populaarne

Tagasi üles