Kirbla OÜ juhataja Toomas Laos: kriis õpetab

Kirbla OÜ 2013. aastal valminud robotlaut andis võimaluse nii piimakari kui ka töötajate arv optimaalseks muuta. Foto: Peeter Raidla

„Õigel ajal, 2013. aastal, saime valmis uue robotlauda, tänu sellele on nii piimakari kui ka töötajaskond optimaalse suurusega,” ütleb Läänemaal tegutseva Kirbla OÜ juhataja ja üks omanikke Toomas Laos.

Järgmise aasta kevadel on ettevõttel plaan alustada teise samasuguse, 270kohalise robotlauda ehitusega, annaks vaid kõigevägevam, et piima kokkuostuhind kosuks. Just Maa Elu Kirblas viibimise ajal heliseb Laose telefon ja talle teatatakse, et augustist makstakse juuli 18,5 sendi asemel piimaliitri eest 21 senti. „Asi seegi. Normaalne oleks 33–34 senti ja kui see number pool aastakest 40 kandis püsiks, hakkaksid Eesti piimatootjad jälle ka investeerimise peale mõtlema,” kommenteerib Laos.

1993. aastal asutatud Kirbla OÜ on välja kasvanud kohalikust sovhoosist. Ettevõte kasvatab teravilja, rapsi, söödakultuure, heintaimi ning piimakarja ja toodab kütteheina. Kui enne 2013. aastat oli neil kahes laudas 430 piimalehma, siis robotlauda võimalustest tulenevalt kahandati karja 300 peale. Noorloomi on neljasaja ringis. „Kuna plaanime uue lauda ehitust, siis pole noorloomi ära müünud,” selgitab ettevõtte juht. Uus laut läheb maksma umbes 1,2 miljonit eurot, millest PRIA katab maaelu arengu toetuse meetmest 489 215 eurot. Päris oma maid on Kirbla osaühingul 1000 hektarit, renditakse 1400 hektarit. Lautu on kolm: uus robotlaut, poegimis- ja noorloomalaut. Töötajaid on mõni alla 30.

Omanikering on aastatega kahanenud

Kirbla OÜ omanikering on olnud lai, millalgi oli osanikke koguni 166, kuid tänaseks on arv kahanenud 50 kanti. Suurem osa osakutest kuulub Toomas Laosele ja osaühingule ELPA i.e. ELPA i.e partner on omakorda Baltikumi suurim juustutootja ja kõrge lisandväärtusega piimatoodete tootja Rokiskis Suris, mis varub 580 000 tonni piima aastas. Just Leetu viiakse ka kogu Kirbla osaühingu toorpiim.

„Ei saa öelda, et Eestis piima liiga palju toodetakse, ei pea ju arvestama ainult siseturuga, väljapoole tuleb tööd teha ja turge leida. Mida meil siis väga muud eksportida on? Muidugi oleks kasulikum eksportida kõrge lisandväärtusega lõpptooteid, aga ju me pole veel selleks valmis. Leedukad on. Piimanduse madalseis on tingitud sellest, et ühte aega langesid õnnetult Vene turu kadumine ja kvootide kaotamine, nii see seis hapuks läks. Loodetavasti nüüdne väike hinnatõus näitab, et mingi lahendus hakkab kujunema. On neid, kes on kriisis tugevamaks muutunud. Kui taas paremad ajad tulevad, ei tehta enam rutakaid otsuseid. Ehk jääb ajast, kui raha üldse ei olnud, midagi külge,” leiab Laos halvas headki.

Ehkki piimatootmisele orienteeritud emafirma Kirbla OÜ oli mullu mitmekümne tuhande euroga kahjumis, jõuti tänu lihaveiseid kasvatavale tütarfirmale Kirbla Mahe OÜ enam kui poolesaja tuhande euroga kasumisse. Lihaveisekasvatus viidi Kirbla OÜst lahku seetõttu, et ollakse Liivimaa Lihaveise Seltsi liige ja selts nõuab, et lihatoodang vastaks mahepõllumajandustootmise nõuetele, selle aasta veebruaris selleni ka jõuti. Ettevõttel on 450 rohumaaveist, aastas müüakse neist kuskil 150. Peetakse anguseid ja herefordi ristandeid. Ettevõttel on 800 hektarit just lihaveise pidamiseks sobivat põllumajanduslikult vähem väärtuslikku maad. „500 hektarit on niit ja 300 kehvakesed karjamaad. Niidu pealt varume allapanu lehmadele ja kütteheina. Kuna oleme peamiselt piimatootja, siis sööta meil nii palju pole, et lihaveisekarja sellega toita, söövad looduslikku toitu,” selgitab Laos.

Iga asi toob midagi sisse

 „Oleme riske hajutanud, iga asi toob midagi sisse. Samas oleks vaid ühe asjaga tegeledes investeerida lihtsam. Meie olemegi põhilise raha paigutanud piimakarja, teised alad on veidi vaeslapse osas, aga lehm tahabki ju süüa ja lüpsmist iga päev, pääsu pole. Ostusöötade osakaalu oleme ikkagi jõuliselt vähendanud, oleme püüdnud kasvatada rohkem ise, näiteks uba, mille arvelt peab siis vähem ostusööta hankima. Kui lehm annab 9200 piimakilo aastas, peab ta korralikult söödetud olema. Kogus pole meil langenud tänu sellele, et saame oma maadelt väga head silo. Koos konsulentidega me neid asju sätime, et kuidas loomad neile vajalikud ained ikkagi niimoodi vingerdades kätte saaks. Põldudele pole me viimastel aastatel varasemaga võrreldes sama kogust väetist osta saanud. Lihaveised elavad peamiselt õhust ja armastusest. Kui aga tahad midagi korralikult teha, on vaja investeerida ja selleks meil praegu jaksu ei ole,” kirjeldab Laos ettevõtte tänast päeva. Kahe firma peale on Kirbla OÜ käive kokku miljoni euro ringis, millest lihamüük moodustab kümnendiku, heina ja vilja müük teise kümnendiku, ülejäänu tuleb piima müügist. Pole raske rehkendada, et kui piima eest saab alla omahinna, on seis keeruline. Aga kriis tuleb ära kasutada, nüüd selgub, mida on vaja osta, mida mitte. Samas on see nööri peal kõndimine, kui säästmisega liiga hoogu minna, näiteks lehm ei saa vajalikke mineraalaineid ja tema tervis hakkab järele andma. Kaua see nii kesta ei saa. Teravili jääb sisuliselt kõik meie enda loomadele söötmiseks, vahel oleme 100–200 tonni müünud. Raps läheb kõik müüki. Looduslikust heinast poole müüme ära.”

Viimaste aastate ettevõtte majandusotsuste kohta ütleb Laos, et väga rappa Kirblas mindud ei ole. „Praegu on kogu põllumajandus nii hell, et kui vähe tõsisemalt eksida, on asjaga ühel pool. Robotlauda ehitus oli õige otsus. Varasemad kaks lüpsilauta nõudsid nii palju tööjõudu, et poleks praegu kuidagi hakkama saanud, oleks pidanud palka vähendama, inimesed oleksid laiali jooksnud. Rihma oleme pidanud ikkagi kõvasti koomale tõmbama, püüame vanade asjadega hakkama saada, väldime liisinguid. Meiegi varem muudkui uuendasime tehnikat, aga praegu tuleb tunnistada, et sai pisut liiale mindud. Pidurit küll vajutasime, aga mõne vana masinaga oleks saanud tegelikult veel edasi töötada. Veidi oleme tegevust ümber mänginud: sel aastal külvasime 100 hektarit rohkem vilja kui tavaliselt, aga ega see vilja kokkuostuhind ka midagi erilist ole. Rohumaa pinda seevastu vähendasime, sest silo on nii palju, et praegu anname veel lehmadele eelmise aasta oma ette.”

Katlamajja läheb küttehein

Üks Kirbla OÜ lisategevus on kütteheina tootmine. „Lihula katlamaja on ainuke Eestis, mis kasutab soojatootmiseks ka kütteheina. Alguses oli neil plaan kütta pillirooga, aga selle varumine osutus vist liiga keeruliseks. Siis hakati heina ja isegi põhku põletama. Meie viime sinna 600–700 tonni luhaheina aastas, nende koguvajadus on 1200 tonni. Ei teagi, miks ainus selline katlamaja just siin on, näiteks Emajõe luhtadelt saaks heina küll ja veel. Meilgi jääb kütteheina mitusada tonni üle. Tulevikus tahaksime ise rajada kütteheinagraanulite tehase. Luhtadel on heina tohutult, see tuleks ära kasutada. Kütteväärtuselt on luhaheinapelletid ja hakkepuit enam-vähem võrdväärsed. Kunagi proovisime Saksamaal ühes tehases katsetuseks briketti teha, aga kaheksasentimeetrise läbimõõduga brikett oli liiga jäme, ei põlenud piisavalt hästi. Selline brikett oleks katlas vajanud raputamist ja puhumist, Eesti turul sel kohta poleks. Peenike alla sentimeetrine graanul on palju parem. Sellise tehase rajamine läheks maksma 120 000 eurot ja selle teeme paremate aegade saabumisel tõenäoliselt ära.”

Hiljutine uudis, et piimatööstusel on tasapisi hakanud paremini minema ja ehk jõuab see peagi ka tootjateni, Kirbla OÜ juhatajasse liigset optimismi ei sisenda: „Kokkuostuhindade madalseis on kestnud kaks aastat, see teeb ettevaatlikuks. Augustist lubatud 21 senti liitri eest pole kaugeltki veel tasuv, eriti kui arvestada, et 40,9 senti maksti alles 2013. aastal. Kui hind jääb 20 sendi kanti, siis juhul, kui laene kukil ei ole ja laudad on kaasajastatud, peavad tootjad veel mõne aasta vastu. Et ots otsaga kokku tulla, peaks kokkuostuhind olema 27–28 senti liitri eest, aga siis ei jää investeerimiseks midagi. Kui tahta investeerida, peaks teenima 33–34 senti liitri eest. Kui hind oleks pool aastat 40 sendi kandis, hakkaksid piimatootjad juba rohkem investeerimisele mõtlema.”

Kirbla OÜ kavandatava uue, 2013. aastal valminuga sarnase robotlauda ehitus algab praeguse plaani kohaselt 2017. aasta kevadel. Veel tuleb ehitada teine lägahoidla, peagi on uusi silohoidlaid vaja, noorloomalauta oleks hea uuendada, lihaveistel oleks samuti oma lauta tarvis, kus nad sandi ilmaga peavarju leiaksid. „Raha läheb nagu hundi kurku,” ohkab Laos. Masinapark on ettevõttel õnneks praegu korras, sellega muret pole.