Kartellikokkulepe riigi heakskiidul

Piima kokkuostuhindade langemist jälgides tekib vägisi tunne, et riik peaks astuma piimanduses sammu, mille eest muudes valdkondades kohtu alla antakse. Nimelt andma kõik endast, et sõlmida kartellikokkulepe piimahinna normaliseerimiseks.

Tänavu juunis maksid tööstused tonni piima eest tootjale vaid 202 eurot ja 39 senti, kinnitab statistikaamet. Viimati oli piimahind sellises madalseisus 2009. aastal. Piimatootjatele on olukord muutunud sõna otseses mõttes katastroofiliseks: piima müük alla omahinna sedavõrd pika perioodi keskel viib meie rahvuslikuks uhkuseks peetava piimatootmise paratamatu hukuni.

Üleüldise kokkuleppe osalisteks peavad saama nii tootjad, töötlejad kui kaupmehed. See, et piima müüakse odavamalt kui allikavett või bensiini, on ennekuulmatu. Eesti inimene jaksab piima eest maksta rohkem kui praegu küsitakse. Olgu selle tõestuseks mainitud, et kui eelmise madalseisu ajal, 2009. aasta kolmandas kvartalis oli Eesti keskmine brutopalk 752 eurot kuus, siis praegu on keskmine brutopalk 1100 euro kandis.

Statistikaameti andmeil oli Eesti piimatööstuste kogukahjum tänavu esimeses kvartalis 6,4 miljonit eurot. Viimati oldi kahjumis enam kui kümme aastat tagasi, 2005. aastal, seda küll vaid 0,7 miljoni euroga.

Ehk siis riigil on, mille üle mõelda. Väga palju valikuid olukorra parandamiseks ei ole. Sestap Maa Elu teebki võimukandjatele ettepaneku otsustavalt sekkuda piimandussektori olukorra parandamisse. Olgu selleks siis üldjuhul taunitav kartellikokkulepe või mõni muu sama tulemust andev meede.

Kui piima kokkuostuhinda ei tõsteta, pole abi ka kavandatavast uuest suurpiimatööstusest, mille rajamisse on riik valmis panustama 15 miljonit eurot. Kui piima kokkuostuhind püsib praegusel tasemel, saame vaid juurde ühe suurtööstuse, mida hakkab painama terendav kahjum.