Hõljukilaadsed kullid

Roo-loorkull.

FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Meie põldudel-niitudel, järvede-lahtede servaaladel või lagesoodel võib madalal maapinna kohal näha lauglemas kulle, kelle tiivad on väga iseloomulikult lameda V-tähe kujuliselt ülespoole kergitatud.

Aeg-ajalt tehakse järske pöördeid ja laskutakse maha, et silma hakanud saaki haarata. Selliselt manööverdada saavad nad oma suhteliselt kitsaste tiibade ja pika saba tõttu. Kevadiste paaritumismängude ajal aga näeb neid loorkulle tihti ka saja-paarisaja meetri kõrgusel keerlemas-kukerpallitamas ja teineteist mängulustis ründamas, kusjuures „rünnatav” lind viskub lennul selili. Sageli saadavad mängulendu heledad hüüatused. Omapärane mänguelement on, et isalind laseb oma küüntes oleva saaklooma lennult kukkuda ja emalind püüab selle kas õhus kinni või saab selle nokka siis maapinnalt.

Eestis pesitseb kolm liiki: roo-, välja- ja soo-loorkull. Eksikülalisena satub meile välimuselt kahe viimasega üsna sarnane stepi-loorkull. Isas- ja emasloorkulli välimus on erinev, nii et sugupooltel on hõlpus vahet teha. Kõik loorkulliliigid on rändlinnud, saabudes kevadel aprilli algupoolel ja asudes sügisrändele augusti lõpul või septembris. Pehme talve korral suudavad meil talvitada vähesed välja-loorkullid.

Loorkullid on ühed väheseid kullilisi, kes oma pesa rajavad maapinnale – kas tiheda rohustu või hõreda põõsastiku varju. See on peaaegu meetrilaiune oksaraagudest ja heinakõrtest lasu, mille keskel on madal pesalohk. Ehitavad seda mõlemad paarilised, kusjuures enamiku materjalist kannab kohale isalind, kes on kasvult ja kaalult emasest pisem nagu kullilistel ja kakulistel ikka. Emalind muneb kolm kuni viis muna, harva kuni kuus või seitse. Kuna ta alustab haudumist teise või kolmanda muna munemise järel, siis on sama pesakonna pojad erinevat kasvu ja see vahe isegi suureneb, kuna vanemad õed-vennad rabavad toidu nooremate eest ära. Haudeaeg on välja- ja soo-loorkullidel 28–30 päeva, roo-loorkullil mõne päeva võrra pikem. Esimesed kaks-kolm nädalat viibib emalind pesal poegi soojendades ja neile isalinnu toodavat, tavaliselt lennult alla kukutatavat toitu tükeldades. Seejärel asub saaki jahtima ka emalind. Paljudel juhtudel on loorkullid bi- või koguni polügaamsed ja võimekamate isaste „haaremis” võib keskmiselt sajameetriste vahemaadega pesitseda isegi kolm-neli emalindu; Saksamaal on rekordina ühel roo-loorkullil sedastatud seitse kaasat. Pojad lennuvõimestuvad viie kuni kuue nädala vanustena, kuid võivad pesaümbruses juba varem ringi kõndida. Pesakonnad jäävad veel paarikümneks päevaks kokku, siis aga pojad hajuvad ja alustavad iseseisvat elu.

Roo-loorkull on siin vaadeldavate liikide hulgas suurim – enam-vähem rongasuurune ja tema tiibade siru-ulatus küünib emastel 140 sentimeetrini. Emalinnu sulgrüü on enamjaolt tumepruun, kukal valkjas, saba helepruun. Isase kõhupool on helepruun, mustaotsalised tiivad alt kahkjad, pealt hallid pruuni põikvöödiga, saba hall. Pesa rajatakse mõne järve või merelahe roostikku. Toiduks püütakse peamiselt veelinde ja kalu, kuid viimasel ajal on rookullid hakanud saagijahile lendama niitude ja põldude kohale, kust saavad pisinärilisi ja väiksemaid linde. Eesti asurkonnas on üle 1200 haudepaari. Talvitusalad paiknevad Sahara-taguses ja Ida-Aafrikas.

Välja-loorkull on pisut väiksem – isase tiivaulatus on meetri ringis, emasel 115 cm. Emaslinnud on tume- ja helepruunikirju sulestikuga, vöödilise saba tüvik on valge. Isased on hallid, tiivaotsad laialt mustad. Levila küündib üle kogu Euraasia metsavööndi, kuid on Euroopas kaunis katkeline. Pesitseb põõsassoodel. Saaki jahib ka niitude ja põldude kohal ning püüab peale pisiimetajate ka linde ja sisalikke; kunagist nimetust „jänesekull” ta eriti ei õigusta – jõud ei käi üle. Eestis (ja mujalgi) on arvukus pidevalt langenud ja praegu ei ole meie asurkonnas enam 200 paarigi. Välja-loorkullid ei rända talveks kaugele, vaid jäävad Lõuna- ja Edela-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse.

Soo-loorkull on niisama suur nagu välja-loorkull ja välimuselt äravahetamiseni sarnane. Emaslinnu sabatüviku valge vööt on kitsam ning isaslinnu tiiva peal üle küünra-hoosulgede kaks musta vööti ja kõhualusel kitsad pruunid triibud. Pesitseb mõneti niiskemadel madalsoodel kui eelmine. Areaal ulatub Inglismaast ja Ibeeriast Kesk-Aasia ja Kesk-Siberini. Eesti linnustikku ilmus liik 175 aasta eest ja tema arvukus on tõusuteel, ulatudes nüüd 500–800 haudepaarini. Talvitama rändab ta Sahara taha ja Ida-Aafrikasse kuni kuulsa Limpopo märgalani.

Päris põnevad kullid, eks ole?

Populaarne

Tagasi üles