Luke mõis – hiilgusest vaid varemed, aga luksust lausa kümmekond hektarit

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Ei uhket häärberit, suurt viinakööki, muljetavaldavast tallist rääkimata – tõesti, miks pöörata auto siledalt asfaldilt tolmavale kruusateele, mis viib mõisasse? Aga kui on aega, tasub seda teha, isegi siis, kui mõisast pole justkui enam midagi järele jäänud. Kes vaatab ja ka näeb, leiab metsa kasvanud mõisaski hiilguse üles.

Mis hiilgust saab mõnes kohas juba läbimatuks muutunud võpsikus olla? Saab küll! „Mõis polnud ainult uhke härrastemaja, tallid, viinaköök ja moonakamaja,” selgitab Eesti mõisaparke hästi tundev keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju. „Mõis algas tükk maad enne peahoonet sissesõidualleega ja suurema või väiksema pargiga, mis andis juba eemalt tulijale märku pererahva suursugususest, ilumeelest ja edevusestki.”

Üks selline juba ammu kadunud pererahva suursugusest, ilumeelest ja edevusestki rääkiv vana valdus jääb Tartust paarkümmend kilomeetrit Valga poole, Nõo valda Luke külla. Sealse mõisa häärber ja viinaköök hävisid viimases sõjas, 1997. aastal jättis suur tulekahju tall-tõllakuurist püsti vaid seinad, akendeta suur valitsejamaja ootab rahalaeva …Vaadata pole justkui enam midagi, aga ometi käib Luke mõisas palju rahvast.

Pargi väärtust ei hinnata

„Me pole näiteks Palmse mõisa või Tartumaa Alatskivi mõisa moodi turismiobjekt, sest siin puudub uhke loss või häärber, mida inimesed turismikataloogidest otsivad,” märgib Luke mõisat taastava-edendava sihtasutuse Luke Mõis juhataja Gea Järvela. „Aga meil on hästi säilinud vana ja uhke park. Tõsi, esimesel pilgul ei tundu see park inimestele teab mis vaatamisväärsusena.”

Rääkimata sellest, et kuigi suur osa meist pöörab üha suuremat tähelepanu oma kodu ja suvekodu ümbruse vuntsimisele, ei oska me vanade parkide väärtust hinnata. Muide, kui Nõo valla Luke mõisapargist võlutud inimesed asusid 1992. aastal seda kohta suurest lepavõsast puhastama, oligi kõrvalseisjatele kõige raskem pargi väärtust selgeks teha. Pilt oli ju trööstitu, ainult suured asjatundjad nägid Lukel Eesti üht paremini säilinud algse planeeringuga regulaarstiilis mõisaparki, mille vanimad puud on oma 350 aastat vanad.

Luke mõisa pargi ja sealsete tiikidesüsteemi taastamiseks kulus ligi kolmteist aastat ja omajagu raha. 2005. aastal said taastatud kaskaadidena laskuv tiigisüsteem ning väike kärnerimaja, kus soojal ajal on avatud kohvik ja sügisest kevadeni tegutsevad kohalikud osavad käsitöötegijad. Järgmisel aastal valmisid väike paviljon ja suur parkla, mõni aasta tagasi sai valitsejamaja uue katuse. Sel suvel pandi uus kivikatus viinaköögi tööliste majakesele, kuhu sihtasutus tahab teha uue käsitöökoja. Valitsejamaja, viinaköögi tööliste elamu ja tall-tõllakuur vajavad taastamiseks palju raha, toetusi nendeks töödeks on üha raskem saada, sest sellise valdkonna toetused on üsna kokku kuivanud. Lisaks pole sugugi väike pidev kulu pargi hooldus, selle kulutuse ja töö on enda kanda võtnud sihtasutuse üks rajaja, Nõo vald.

„Pargipidamine on aegade algusest saadik olnud luksus, meil poleks parke, kui poleks olnud rahakaid inimesi,” tõdeb Marica-Maris Paju. „Eesti mõisaparkide üldmulje on kurb, neis kunagistes ilusates kohtades annab tunda rahapuudus, aga kooliparkides lisaks ka see, et töökasvatus pole enam au sees. Park pole asi, mille teed üks kord korda ja siis see püsib – pargi teed vajavad kõplamist ja puud pidevalt hoolduslõikust, rääkimata muruniitmisest. Kui mõni aeg tagasi eraldas Keskkonnainvesteeringute Keskus meie parkide taastamiseks ja hooldamiseks üsna palju toetusi, siis nüüd on need toetused mitmel põhjusel üsna kokku kuivanud.”

Luke pargil on tema sõnul vedanud, sest ühelt poolt alustati selle taastamist väga õigel ajal ehk toetuste eraldamise ajal ning tohutu suure entusiasmiga. Tulemus on ilus: võsa asemel on alleed, hekid ja muruväljakud, sellelt üheksalt hektarilt leiavad endale õdusa koha nii suured seltskonnad kui omaette olla tahtjad.

Ja mitte ainult! Vanade mõisaparkide põlised puud on meeldivad elupaigad mitmetele kaitsealustele liikidele, kelle toimetamisi ka inimesel huvitav jälgida. Nii on huvilised saanud mitmes mõisapargis, ka Lukel käia detektoriga nahkhiiri kuulamas.

Mida mõisapargis teha?

Luke mõisapargis käib soojal ajal palju rahvast: kes otsib ja leiab sealt romantikat, kellele on see koht 700 aastat meie ajaloost. Sihtasutus korraldab mõisas maalilaagreid, perepäevi, kontserte, juulis etendati neli korda kontsert-lavastust „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ….”, aasta ringi on mõisas võimalik midagi õppida, näiteks igal sügisel õpetatakse õunamahla tegema.

Seal võib piknikku pidada, lihtsalt jalutada ja mõtteid klaarida või mõnd tähtsat sündmust tähistada. „Septembri lõpuni pole meil ühtegi vaba nädalavahetust,” ütleb Gea Järvela. „Kõik ajad on pulmade, asutuste suvepäevade või ka suguvõsa kokkutulekute pidajatel juba ammu kinni pandud.”

Et mõisas saaks veel rohkem suuri üritusi korraldada, on sihtasutusel plaanis võimalikult kiiresti korda teha suur valitsejamaja. Mõttes Gea Järvela juba sisustab seda maja. Vaimusilmas näeb ta, et seal on seintel Luke mõisa viimaste omanike, Mary ja Woldemar von Knorringi portreed ning von Knorringi kirjavahetus. Nii omanike portreed kui ka  kirjavahetus on üsna hiljutine õnnelik leid – ühel päeval võttis Facebooki kaudu sihtasutusega ühendust Luke mõisnike Soomes elav kauge sugulane, kes andis enda käes olevatest portreedest ja kirjavahetusest teada. „Sul pole midagi, aga ühel päeval tuleb e-kiri ja sul on kõik olemas,” võtab Gea Järvela selle õnneliku juhuse kokku.

Kust valitsejamaja ja tall-tõllakuuri taastamiseks raha saada, pole veel teada, kuid entusiasm pole Gea Järvelast aastatega kadunud. „Meie sihtasutus teenib ka ise raha ning pealegi pole raha ilmast otsa lõppenud, tuleb see vaid üles leida,” on ta kindel.

Nii puhkuse- kui uhkusekohad

• Mõisad tekkisid Eesti alal 13. sajandi algul, võõrad valitsesid neid ligi 2000 valdust Eesti Vabariigi iseseisvumiseni 1918. aastal. Lõplikult kaotas mõisad 1919. aasta maareform, mis lubas mõisad tükkideks jagada.

• Meie kultuuriruumis kujutas mõis endast majapidamist, kus põllumajandusliku tegevuse kõrval peeti oluliseks, et see võimaldaks omanikule ka puhkust, rahu ja rõõmu. Üks mõisa põhikomponente oli seetõttu ka „vabaõhutuba” – iluaed või park. Seetõttu on Eestis parke pinnaühiku kohta rohkem kui kusagil mujal maailmas.

• Kuigi esimesed aiad Eestis rajati teadaolevalt juba 13. sajandil, pandi pargiarhitektuurile siin alus alles 17. sajandil, mil linnadest, eelkõige Tallinnast väljuvate maanteede äärde kerkisid patriitside ehk rikaste linnakodanike suvemajad ja väikemõisad nende juurde kuuluvate viljapuu- ja lilleaedade ning kalatiikidega, mis kohati moodustasid ühtseid ansambleid.

• Kõige viljakam periood Eesti mõisaansamblite, -losside, majandushoonete ja parkide rajamisel oli 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi esimene pool, kus mõisate viinavabrikutest Venemaale läinud toodang tõi hästi sisse.

• Pargiarhitektuuri ajaloos on kujundusprintsiipide erinevuse alusel eristatud laias laastus kahte kujundusviisi: regulaarset ehk Prantsuse stiili ning sellele vastanduvat looduslikku ehk Inglise stiili, mis lasi puudel ja põõsastel vabalt kasvada. Regulaarse stiili tunnuseks on eelkõige teedevõrgu, tehisveekogude, alleede, hekkide ja lillepeenarde sümmeetriline paigutus ning regulaarne kuju. Ideeliseks aluseks on mõte, et inimene on looduse kroon ning annab loodusele selle stiihia vastandusena reeglipärase kuju.

• Eestis võeti esimesed pargid (Pajusi, Kabala, Kõpu, Olustvere, Kärstna, Riidaja, Heimtali ja Loodi) kaitse alla 1929. aastal suvitus- ja ravitsuskohtade seaduse alusel. Praegu on meil looduskaitse all üle 400 pargi, neist suurem osa on mõisapargid.

• Park on „ühe pere aiast” muutunud avaliku kasutusega alaks ning sellepärast võivad pargihuvilised rändajad vastavalt looduskaitseseadusele ja muinsuskaitseseadusele külastada ka eravalduses olevat parki päikesetõusust loojanguni.

Allikad: Margit Tohver, artikkel „Eestimaa mõisapargid sügises” (Eesti Loodus 2005/9), keskkonnaameti väljaanne „Pargiomaniku meelespea”.

Populaarne

Tagasi üles