Legendaarne söögikoht tõusis fööniksina tuhast

Arturi šašalõkibaar. Foto: Kaspe Mäe / Virumaa Teataja

Kui legendaarne Arturi šašlõkibaar Viitna külje all Rõmedal tunamullu aprillis tuleroaks langes, olid paljud veendunud, et populaarse söögikoha päevad on loetud.

Seda enam, et varem tiheda liiklusega maantee ääres asunud baar oli pärast Tallinna-Narva maantee Viitna ümbersõidu valmimist muutunud nurgataguseks kohaks. Ometi tegutseb Arturi baar ka praegu täie hooga ning areneb pidevalt.

Šašlõkibaari omanik Artur Nersesjan räägib, et pärast tulekahju oli väga raske. Aga kui poolsada külaelanikku ja tänulikku klienti olid vahetult pärast põlengut vabatahtlikult kohale tulnud ning valmis kõigiti aitama, sai mees aru, et maja tuleb iga hinna eest taastada ning tegevus peab jätkuma.

„Eks raha tuli kulutada ja laenu võtta – muidu oleks ju kõik eelnev asjatu olnud,” kõneleb Nersesjan, kes on jõudnud Eestisse sõjapõgenikuna ajal, mil Nõukogude Liit lagunema hakkas ja tema kodumaal Armeenias elu väga veriseks kiskus. Õigemini küll sõjapõgenike lapsena, sest Artur ise oli tollal veel päris nooruke.

„Tööd tuleb teha, muidu midagi ei õnnestu,” lausub Artur Nersesjan veendunult. Tööd ongi kõvasti tehtud ning Arturi baar on praegu uhkem kui kunagi varem ning külastajaid jätkub. Nii mõnedki on hämmingus, sest mäletavad põlengut veel päris hästi ning avastavad üllatunult, et kõik on sama uhke kui enne tragöödiat ning tegelikult veel uhkemgi.

Maanteeliikluse kadumine viis Nersesjani hinnangul kindlasti osa klientuurist, kuid samas on tekkinud hulk uusi püsikundesid. Aga päris palju on neidki, kes esimest korda Arturi baarist kümme aastat tagasi läbi astusid ja ongi jäänud seal käima.

„Mõni tuleb Tallinnast ja helistab ette, et nüüd oleme seltskonnaga Kuusalus, pange šašlõkk tulele või lihtsalt teevesi keema,” pajatas Artur Nersesjan.

Tullakse ikka toidu pärast ja kõige hinnatum roog on ehtne Armeenia šašlõkk. Mõni astub aga läbi, et mekkida Arturi meeõlut, mida pruulivad spetsiaalselt selle koha tarbeks Genika õllemeistrid. Vanade sõprade asi – nimelt on Genikas ametis Artur Nersesjani klassivend.

Toit peab olema hea – see on selge. Eesti liha on kvaliteetne ja sellest saab Nersesjani sõnul korralikke roogasid teha. Vaid seakarbonaad pidavat Taanist parem tulema. Paraku ei taha keegi seda Taanimaalt tuua, sest hind läheb väga krõbedaks. Nii on mees sunnitud ise oma söögikoha tarbeks Taanist karbonaadi sisse vedama. „No maitseb parem, midagi pole teha. Ja klientidele tahaks ikka parimat pakkuda,” ütleb mees.

Aga Nersesjan tahab üha rohkem pakkuda ka hingele. „Koht on ju nii ilus ja tahaksin, et inimesed sellest ilust rohkem osa saaksid,” rääkis ta. Plaanid, kuidas Viitna kandi ilu näidata, on mehel suured, aga ta arvab, et enne rääkimist on mõistlik need teoks teha. „Eks need ikka turismiga suuresti seotud on,” sõnab Artur Nersesjan.

„Inimesed peavad seda ilu siin Lahemaal näha saama, on patt kõike ainult endale hoida,” soovib ta. Kui suvine Viitna kant on paljudele tuttav, siis lõunamaa mees Artur Nersesjan hindab sootuks rohkem talvist loodust. „Suvel on palju satikaid, aga talvel vaikus ja rahu ning mets on tõeliselt maaliline.”

Juba praegu on külastajate jaoks olemas saun, motell, kämpingumajad, peosaal, telkimisplats, kalapüügivõimalus. Lastele batuut ja tilluke „loomaaed”, kus saab uudistada uhkeid kanu, pisikesi vutte ja küülikuid. Ning loomulikult pika sabaga paabulindu.

Üks pikkade kõrvadega küülik vudib vabalt maja ümber ringi ja käib inimestelt pai nurumas. „Tema on meil siin kõige tähtsam tegelane,” sõnab Ilja Golomb, kes aitab Arturi baaris üritusi korraldada.

Üritused on aga vägevad – eelmisel suvel üllatas Arturi baar jaanipeoga, kus astus üles Metsatöll, tänavusel Arturi jaanitulel tegid muusikat The Tuberkuloited ja Soome legend Dingo.

Kui mullu korraldati üks suur pidu, siis tänavu on neid suisa kolm. Kaks on juba möödas, augusti keskel aitavad Uku Suviste ja Karl-Erik Taukar käima tõmmata Arturi baari kümnendale sünnipäevale pühendatud vägeva õhtu.

Mingit tulu kontserdid toonud pole. „Suur risk sai võetud, aga miinusesse õnneks pole jäänud, tuleme ots otsaga kokku. Ent raha polegi ju kõige tähtsam,” räägib Artur Nersesjan rõõmsalt.

Ilja Golombi jaoks oli ettepanek Arturis kontserte korraldada paras proovikivi. „Aga kahe suvega olen päris kõvasti arenenud ja loodud on korralik võrgustik, mida oleks patt kõrvale jätta,” kõneleb Golomb. Vähehaaval peetakse juba järgmise aasta plaane.

Kõige suurem mure on leida õige aeg ja see  artistide kalendriga sobitada. Nii on Arturi baari sünnipäevapeoga samal ajal Rakvere ööjooks ja Viru Folk. „Me juba lõõpisime omavahel, et ööjooksu finiš võiks siin olla,” muigab Ilja Golomb.

Kahe suvega saavutatud kõrget latti ei taheta kindlasti alla lasta ning publiku ette on kavas tuua tuntud ja heal tasemel tegijad. Mis täpselt järgmisel suvel plaanis on, mehed veel öelda ei oska.

„Ühe tõsise asja võiks kavasse võtta küll,” arvab Artur Nersesjan. Ilja Golomb mõlgutab aga mõtteid väiksemat sorti festivalist.

Tipphooajal pisikeses külas kolmekümnele inimesele tööd andev Nersesjan märgib, et baarikompleks, kuhu kuuluvad ka motell ja puhkemajad, on nagu väike vabrik, mis töötab ööpäev läbi ja 365 päeva aastas. On selge, et taolise süsteemi käigushoidmine nõuab väga suurt pühendumist.

„Aga asi on seda väärt ja kõik on väga rahul – nii mina ise, kliendid kui ka töötajad,” ütleb mees.

Ise ta päris rahul siiski ei ole, sest tahab pidevalt midagi uut pakkuda. Sellisel moel, et Arturi baar oleks tuntud ka muu kui vaid heade roogade poolest.

Ilja Golomb aga nendib, et Artur Nersesjan on väga hea ülemus. „Ta oskab inimestega suhelda ja kollektiiv on seetõttu nagu üks pere,” kiidab Golomb. Kõigile probleemidele ja möödarääkimistele püütakse alati kohe lahendus leida.

„Arturi jaoks on inimesed tähtsamad kui raha ja töötaja tähtsam kui ülemus,” kinnitab Ilja Golomb. Selles võibki peituda üks Arturi baari fenomeni saladusi.