Ponimaa – väikeste ratsutajate ja suurte loomasõprade meelispaik

Ponimaa Neeruti külas. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Palupera vallas Neeruti külas Tiigi talus asuval Ponimaal saad tõeliselt eksootilise elamuse osaliseks. Koplis jooksevad ringi alpakad ja ponid, külalisi uudistavad eesel ja lambad ning õues peremehetsevad kanad, kuked ja haned. Kaks koeragi tõstavad külaliste saabudes kõva kära – tuleb ju näidata, et majavalvurid on tasemel.

Sel päeval, kui otsustasime koos fotograafiga minna Ponimaad kaema, oli taevas üsna hall ning tibutas vihma. Metsade vahel looklevat teed pidi mäeküngastest aina üles ja alla sõites jõudsime Otepäält kümmekonna minuti pärast Neeruti külla, kus on end sisse seadnud Ponimaa.

Juba eemalt nägin koplis ringi kõndivaid ponisid, kes auto lähenedes pead tõstsid ja uudistades külaliste tulekut jälgisid. Eemal seisis liikumatult väike eesel, kes ennast võõraste tulekust häirida ei lasknud. Valju haukumisega tervitasid meid majavalvurid, mispeale perenaine Tiiu Toots majast õuele tõttas. „Ega nad kurjad ei ole, kuid oma valvuriülesannet täidavad kenasti. Annavad kohe märku, kui keegi võõras õuele tuleb,” sõnas ta.

Põhjust hobuste üle uhkust tunda

„Kutsume oma maad Ponimaaks seepärast, et siin on paljude ponide kodu. Tahame, et nad tunneksid ennast oma kodus hästi, oleksid terved, usaldaksid ja armastaksid inimest,” rääkis perenaine.

Talus, kus on 35 hektarit maad, on 40 hobust. Kõige rohkem on ponisid ehk hobuseid, kel turjakõrgust alla 147 sentimeetri.

„Tegeleme nende aretusega. Nüüd, kui paljud omakasvatatud varsad on tööealisteks suksudeks saanud, võime öelda, et üles on kasvatatud nii mitmeidki kõikidele ootustele vastavaid hobuseid. Meie hobused on saanud mitmete tunnustuste osaliseks. 2013. aastal saime parima eesti tõugu noortäku tiitli. Eelmisel aastal võitis meie eesti tõugu hobune Saku suurhallis takistussõidus ponide arvestuses esikoha, võites kõiki sportponisid,” rääkis perenaine uhkusega.

Hobusekasvatuse tugevus on väga hea sugumärade baas. „Me ei müü hobuselapsi, nad on emadega koos suures karjas aasta aega. Täkupoisid kolivad alles siis emadest-märadest veidi eemale poiste karja. Hobused elavad aasta ringi väljas. Nad on terved ja karastatud. Süüa saavad piiramatult ja ka katus on pea kohal olemas.”

Kuidas tartlastest talupidajad said?

„Kolmteist aastat tagasi kesksuvel, kui abikaasa Kaleviga üheskoos kokku 100 aasta sünnipäeva pidasime, kingiti meile kahepäevane hobune. Kinkija oli kena inimene, kelle juures olime kaks aastat ratsutamas käinud.” Talveks oli neil juba neli hobust.

„Kui esimene varss sündis, tegime samal päeval notari juures tehingu, kus ostsime hobustele oma kodu. Algul olid talus koduhoidjad, kuid kui leping nendega läbi sai, kolisime mehega linnast maale ja oleme juba viimased kümme aastat siin talumajapidamisega tegelenud,” rääkis perenaine.

Sel ajal oli talupidamine pererahvale ainult hobi, sest endiselt olid nad hõivatud oma erialase tööga. Tartu Ülikoolis raamatupidajaks õppinud Tiiu oli audiitor ning füüsiku haridusega abikaasa Kalev tegeles arvutitega. „Nüüd oleme mõlemad pensionärid ning käes alles esimene täisaasta, kui pühendame end täielikult talule. Mina tegelen veidi raamatupidamisega ja annan maksumaksjate liidule nõu raamatupidamisküsimustes,” selgitas Tiiu.

Perenaise sõnul erinevad nad veidi tavapärastest talunikest tänu oma lisasissetulekutele. „Me ei ole pidanud muret tundma, mida homme lauale panna. Meil on kogu aeg olnud lisaks talumajapidamisele kõrvaltegevused, mis on kindla rahavoo kindlustanud. Töömahukas hobusekasvatus ei ole tasuv tegevus,” nentis ta.

Sõpradega mõttetalguid pidades on jõutud järeldusele, et kõige tasuvam on maal tõukoeri kasvatada. „Kaks kuud tiinust, kaks kuud kutsikate kasvatamist ning saad kutsika eest küsida isegi tuhat eurot, olenevalt tõust. Hobust pean enne kasvatama viis aastat, kui saan ta ära müüa. Kui on ilusa värviga ja hästi õpetatud, saan küsida heal juhul 2500 eurot hobuse eest. Sellises olukorras peab kindlasti muud tööd juurde tegema.”

Loomaarmastus lapsepõlvest

Loomaarmastus pärineb naisel lapsepõlvest. „Olen üles kasvanud Meeril ilusas mõisa moonakamajas metsa serval. Ema ei saanud mind kassipoegade juurest õhtuks tuppagi. Väikese tüdrukuna tahtsin lüpsjaks saada. Kuna isa töötas abimajandi juhatajana, puutusin loomade ja maatööga lapsena tihedalt kokku. Hiljem olin hulk aastaid linnainimene. Kui elu andis võimaluse muutusteks, ei tõrkunud, vaid haarasin sellest kinni.”

Alpakadega hakkasid nad tegelema kolm aastat tagasi ja praeguseks on neid talus üksteist. „Pojad käisid Lõuna-Ameerikas ja nägid seal neid imepäraseid loomi. Tekkis huvi ja ostsime esmalt paar tükki, et vaadata, kuidas nad vastu peavad ja kas saame nendega hakkama. Nüüd võin öelda, et nad on tõesti head loomad just vanemale inimesele – vähenõudlikud ja leebed silmarõõmud,” jutustas Tiiu heldimusega.

Alpakad villa saamiseks

Alpakade valduses on viis hektarit maad. Suvel elatuvad nad heinast, talvel saavad lisaks spetsiaalset jõusööta ja porgandeid. Külmal ja märjal ajal ööbivad nad tallis.

„Kasvatan neid villa saamiseks ja tahaksin, et nad end ära tasuksid. Kahjuks pole Eestis alpakavillale sobivat villavabrikut ja probleem on villast lõnga saamisega. Oleme siiani saanud kasutada ühe erategija teenust, kuid see on kallis – küll õigustatult, kuid paneb piduri villamajandusele. Kõik alpakakasvatajad otsivad lahendust ja küll me selle kord ka leiame,” oli perenaine siiski optimistlik.

Täiskasvanud loomad annavad kolm kuni viis kilogrammi villa aastas. Kolmandik läheb töötlemisel kaduma, kuid lõng on ütlemata soe – seitse korda lambavillast soojem ja mõnusalt pehme ka.

„Et villa saada, kasvavad talus ka kolm pikakiulise villaga tõulammast. Lammas annab aastas kusagil kuus kilo villa. Väga tugeva kiuga lõnga saamiseks kasutan alpaka- ja lambavilla segu,” selgitas Tiiu. Oma sõnade kinnituseks andis ta mulle seda lõnga katsuda ning tõepoolest oli see nii tugev, et katki tõmmata ei jaksanud.

„Kahe looma villa segust tehtud lõng on peale tugevuse ka väga pehme ja soe, sobib hästi sokkide kudumiseks.” Tegus ja ettevõtlik naine on liitunud Otepää käsitööseltsi Karukäpp naistega ning laseb agaralt sõrmedel käia. „Talvel istun teleka ees, vaatan Türgi seriaale, kus näidatakse väga põnevalt kogukonnaelu, ja koon perele sokke,” rääkis ta muheledes. Hiljuti korraldati Tiigi talus seltsi liikmetega kudumispäev, kus Tiiu Toots tutvustas alpakasid ja nende villast saadavat lõnga.

Eeslitüdruk näitab iseloomu

Tarastatud aiast piidles meid eeslitüdruk, kes on tallu toodud peamiselt talu külastavatele lastele silmarõõmuks. „Arvasin, et eesel pakub lastele rohkem huvi, kuid nii mõnigi, kes siin käinud, on hoopis enam huvitatud ponidest ja isegi kanadest. Eeslitüdruk Sine näitab vahel iseloomu ja igale käsule, eriti sellistele, mis talle ei meeldi, ta kohe ei allu. Tegelikult on ta üks tore ja sõbralik loom,” lisas sõna sekka peremees Kalev.

Peremees ehitas talvel kahekohalise jääpurjeka ja sai proovisõidu maailmameistrite pilgu all ära teha. „Oleme sportlik pere olnud kogu elu ja purjetamist oleme abikaasa ja lastega (peres on kolm poega ja viis lapselast – S. L.) aastaid tagasi harrastanud. Praegu on aga minu spordiala hobustega jalutamine. Talutan ponidega lapsi 2,5 kilomeetri pikkusel ringil. Mõni päev tuleb neli-viis ringi teha, see on hea trenni asemel,” sõnas Tiiu.

Ponimaa ootabki endale külla väikeseid ratsutajaid ja suuri loomasõpru. „Tutvustame lastele ja täiskasvanutele ponide, hobuste ja teiste loomade elu. Ponidega saavad lapsed koos talutajaga läbida kuplilisel maastikul 2,5 kilomeetri pikkuse ringi, mille käigus tutvustatakse neile loodust ja talus elavaid loomi, keda saab käega katsuda ja soovi korral ka sööta. Pidada saab näiteks laste sünnipäevapidu ponilasteaia territooriumil,” rääkis perenaine. Ponidega käiakse ka lasteaedades, perepäevadel ja sünnipäevadel.

„Lasteaedades tuleks rohkemgi käia, sest mudilased pole hobust sageli näinudki. Enamik neist kardab loomi. Hobune õpetab lapsele koostööd, tähelepanelikkust ja lihtsalt headust. Lisaks arendab hobusega ratsutamine last nii füüsiliselt kui ka vaimselt.”

Lapsed ei tunne end looduses mugavalt

Olles juba kümme aastat lapsi hobustega sõidutanud, on perenaine tähele pannud, et viimasel ajal on lapsed füüsiliselt nõrgemad, neid on raskem hobuse selga tõsta. Nad ei tunne ennast looduses mugavalt, on maaelust võõrdunud.

„Pole üldse tähtis, mis koolis laps käib või mis tal seljas on. Oluline, et laps oleks endaga rahul ja õnnelik, ükskõik, mida ta teeb. Et õnnelik olla, peab ta olema tugev füüsiliselt ja vaimselt. Seda ei saa arvuti taga istudes ega nutitelefoni näppides. Inimesele on vaja suhtlemist, kuid seda arvuti ei arenda,” ütles perenaine murelikult.

Tiiu Toots on ise terve elu järginud märke, mida elu on talle ette andnud. „Selle kümne aasta jooksul, mil oleme maal elanud, ei ole olnud ainsatki hetke, kui oleksin mõelnud, et läheks tagasi linna. Tõsi, kui teen valmis ühe bilansi, teenin neli korda rohkem kui ponisõiduga, kuid see siin on minu südamele ja hingele. Ma ei ootagi siia suuri inimhorde, sest soovin tegeleda inimestega individuaalselt, neile silma vaadates,” sõnas hobitalu perenaine.

Seepärast ei ole nad talus pakutavatele võimalustele ja tegemistele reklaami teinudki, info levib suust suhu nende kaudu, kes on talus lastega käinud ning ikka ja jälle siia tagasi tulevad.

„Käijaid on aasta läbi, kevad ja sügis on rahulikumad, siis tegelengi hobuste õpetamise ja villamajandusega. Oleme abikaasaga iseõppijad ja kõik vajalikud maatööd katse ja eksituse meetodil selgeks õppinud. Isegi pügamistööd teeme nüüd ise – võtab aega, mis võtab. Tõsi, hobuseid treenib ja õpetab välja ikka treener, mina õpetan neid sinnamaani, et nad oleksid sõbralikud ja nööri otsas korralikult kõnniksid.”

Naise meelest ei ole linn laste kasvatamiseks õige koht. „Maal elades tundub mulle, et linnalaps on nagu kinnipüütud puuriloom, keda enam loodusesse lasta ei saa, sest ta ei saa seal hakkama. Inimestel, kes linnas kasvanud ja kellel puudub igasugune side maaeluga, on väga raske saada õnnelikuks,” leiab Tiiu. „Linnas jäävad inimesed omavahel võõraks. Maal on tasakaal, rahu ja palju päristegevust, ei pea kepikõndi tegemagi.”

„Nüüd ongi meil abikaasaga töö ja hobi üheskoos. Talus elades oleme leidnud hingerahu ja rahulolu tehtud tööst. Lastel, lastelastel ning nende sõpradel on põhjust meie juurde tulla ja meil on, mida neile pakkuda. Oleme õnnelikud ja väga rahul maale elama asumise otsusega,” sõnas perenaine meie jutuajamise lõpetuseks.