Katku levik: kas pelgalt inimlik hooletus või ka putukate süü?

Tänavugi on tulnud seakasvatajatel välja panna silte, mis annavad teada katkukoldest. Foto: Margus Ansu / Postimees

Aafrika seakatk pole meie metsadest kusagile kadunud ning on sel aastal juba viiel juhul jõudnud ka kodusigadeni. Veterinaar- ja toiduamet (VTA) on katku tõkestamiseks kehtestanud bioohutusnõuded, et katkupisik häviks enne, kui see jõuab kodufarmi väravani inimliku hooletuse tõttu.

Seni on inimlik faktor VTA kinnitusel ainuke ametlikult kinnitatud variant, kuidas katk kodusigadeni jõuab. „Möödunud aastal näitas maaülikooli uuring, et Aafrika seakatku nakatumise põhjused on sageli lihtsamad, kui oskame arvata. Kõige suurem risk on inimene, kes võib viia viiruse farmi veokiga, laudainventariga, oma riiete või jalanõudega. Puhanguid saab ennetada vaid bioturvalisuse meetmeid hoolsasti rakendades. Sestap kontrollitakse ka nõuete täitmist,” märgib VTA loomatervishoiu büroo juhataja Ainike Nõmmisto.

Laudad putukakindlaks

Paraku pole päris kõik teadlased ega seakasvatajad selle mõttega päri ning osa neist on veendunud, et katku levitamisel lasub süü ka putukatel. Üks katku leviku teooria suhtes teist meelt olija on jahindusteadlane Nikolai Laanetu. Tema sõnutsi võivad katku vabalt levitada ka putukad.

„Veterinaar- ja toiduamet on väga hästi ära seletanud seakatku olemuse: viirus püsib katkukandja kõikides kudedes. Viiruse kandjad võivad seega olla kõik katku nakatunud looma ilast, verest ja väljaheidetest toituvad putukad. On selge, et katkukandja väljaheidetest või ilast toituva putuka külge jäävad ka viiruse organismid.”

Laanetu uuris, kui mitu Eesti putukaliiki toituvad metssea ekskrementidest, verest või ilast. „Sain kokku kaheksakümmend liiki – mardikalisi, parmusid, kärbseid,” selgitab ta.

Samas on ta näinud, et paljud nimetatud putukad võivad kergesti kokku puutuda kodusigadega. „See, et laudas elavad vaid laudakärbsed, on vale. Olen ise näinud kodusigade turjal istuvaid parme ja teisi putukaid, kes ka metssigadega kokku puutuvad,” toonitab ta.

Miks siis VTA pole katku putukatega levimise võimalust tõsiselt kaalunud? Laanetu arvates on põhjus bioohutusmeetmetes. Seni pole biotõrje suunatud putukate vastu. „Putukaid farmidest eemale hoida on peaaegu võimatu,” nendib ta.

Pikk vahemaa

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi nakkushaiguste osakonna juhataja Arvo Viltrop selgitab, et katk võib küll putukatega levida, kuid see pole kuigi tõenäoline. „Looduslikes tingimustes pole uuritud, kas katk võib putukatega levida. Seni lähtume faktidest ja andmetest, mis seostuvad putukate käitumisega, ning teeme oma järeldused,” räägib Viltrop.

Samas ei välista maaülikooli professor, et katk võib ka putukatega levida, kuid vahemaad käivad tema hinnangul putukatele siiski üle jõu. „Putukad saavad katku levitada, kuid  vahemaa on ehk kümmekond meetrit. Seega putukas saab levitada katku vaid ehk ühe seakarja sees,” märgib Viltrop. „Eksperimentaalselt on tõestatud, et pistekärbsega saab katk levida. Seetõttu pole võimatu, et parm saab katku levitada,” täiendab maaülikooli professor. Siiski lisab Viltrop, et paraku ei lenda parm uue ohvri otsinguil kilomeetrite kaugusele, vaid ründab järgmist ettejuhtuvat looma.

Siiski ei ole putukate kaudu leviku teooriat veel nurka visatud. Professor Viltrop ütleb, et praegu on Eesti Maaülikooli ja maaeluministeeriumi leping allkirjastamisjärgus, lepingu raames uuritakse kahe aasta vältel putukaid ja nende rolli katkupisiku levimisel.

Metssigade likvideerimine

Loodusteadlase Nikolai Laanetu meelest on taudiga võitlemisel liiga keskendutud seafarmide bioohutusnõuete täitmise kontrollile, mitte katku likvideerimisele. „Peame taudile lähenema teistmoodi. Esmalt tuleks taudi kandja arvukust vähendada ja selleks on vaja metssea populatsioon meie metsadest peaaegu hävitada. Variant oleks jätta metssead alles vaid saartele ja Mandri-Eesti puhtaks teha. Kümne aasta möödudes võiks hakata metssigu jälle mandrile tooma,” sõnab ta.

Ka annab Laanetu enesele aru, et metsloom riigipiire ei tunnista ning sead võivad mandrile tulla ka Lätist. Et tauditõrje tulemusi annaks, tuleks metssigade populatsiooni vähendada ka Lätis.

Selles küsimuses on Laanetuga ühel nõul ka Arvo Viltrop. Praegu seisame valiku ees – kas elada koos katkuga või ilma selleta. Tema hinnangul kannataks katkuga kõrvuti elades drastiliselt seakasvatus, mis jääks samasse seisu nagu praegu Aafrikas. Kui tahame, et meie seakasvatus oleks tugev ja jätkusuutlik, tuleb katkuoht likvideerida ning praegu on ainuke lahendus metssigade täielik hävitamine.

Süüdi hoopis lehmad?

Laanetu katku leviku teooriat jagab ka lihaveisekasvataja Airi Külvet, kelle kuus villasiga juuli algul katku jäid. „Ma pole metsas käinud juba terve aasta. Eelmisest suvest alates olid sead mul laudas kinni. Jah, vanast maakivist laudahoone pole paraku putukakindel. Kuna minu talu lähedusest leiti paar nädalat enne minu sigade nakatumist katku surnud metssiga, siis ei saa välistada, et katk just sealt minu loomadeni jõudis,” arvab ta.

Veel toob Külvet välja, et putukate sigimiseks on tarvis vett ning paraku kipuvad ka katku nakatunud metssead palavikus keha kosutamiseks vett otsima ning paljud neist leivad jõekaldal või ojaservas oma viimse puhkepaiga. Seal on jällegi hea putukatel korjusest toituda ning sinna muneda.

Ka on Külveti sõnutsi Eesti eripära, et iga teine farm asub metsast või veekogust vähem kui kilomeetri kaugusel. Tema enda farmi läheduses asub jõgi ning kahe teise Jõgevamaal katku tõttu hukatud kodusigade majapidamise läheduses asuvad veekogud.

„Peame otsustama, kas soovime, et meie metsades elaksid metssead, või valime selle, et üks loomakasvatusharu, seapidamine, saaks Eestis toimida,” rõhutab Külvet.

Nikolai Laanetu täiendab, et seakatku probleem on sügavale meie majandusse juurdunud. „Katkuga kõrvuti on võimatu Eestis sigu pidada. Kui katku hirmus oma seakasvatuse likvideerime, laseme Euroopa importlihal siinsele turule sisse tulla,” hoiatab ta.

Põltsamaa lähistel tegutseva Paju talu peremees Toomas Tõnts, kelle farmis kasvab 1500 siga, siiski putukateooriaga ei nõustu. „Taludes, kus sel aastal katk kodusigadeni jõudis, kasvatatakse ka veiseid. Veis käib karjamaal ja metsa ääres söömas ning toob katkupisiku sõrgadega koju,” arvab Tõnts, jäädes putukate kaudu levimise oletuse suhtes skeptiliseks.

Samas tunnistab mees, et on veidi umbusklik ning katku teemal väga kõva häälega sõna võtta ei julge. „Mul on vanad laudahooned ja linnudki pääsevad sinna ligi, putukatest rääkimata,” sõnab Tõnts, lootes, et katk siiski putukatega ei levi.