Marjamaa talu talletab suve oma külmhoones

Marjamaa talu peremees Tõnu Oks maasikapõllul.

FOTO: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Ilus aeg läheb kiiresti: maasikad on läbi, vaarikad valmis ning sõstrad ja mustikad kohe nende kannul märku andmas, et kauaks seda südasuve enam. Perenaised tõstavad hoidistamistempot, üha kiiremad päevad on ka Tartumaal Haaslava valla Igevere külas Marjamaa talus, kus marjad ja õunapuud kasvavad veerandsajal hektaril.

Läinud nädalal korjasid Tallinnast pärit õpilasmaleva esimese vahetuse paarkümmend noort Marjamaa talus vaarikaid, kultuurmustikaid ja viimaseid maasikaid. Nendega koos on iga päev marjul või marju külmhoones pakendamas talu kuus töötajat. „Kui kultuurmustikal oleks tänavu korralik saak, oleks meil lisajõudu vaja,” ütleb Marjamaa talu peremees Tõnu Oks, kes 1960. aastate keskel, Räpina aiandustehnikumi teise kursuse õpilasena alustas selles talus eraettevõtluse, rooside ja hiljem ka roosiistikute kasvatamist. 1995. aastal rajasid Tõnu ja abikaasa Maria Oks esimesed marjapõllud ning 2002. aastal lõpetati roosikasvatus. 2005. aastal oli talus marjapõldude ja õunapuude all seitse hektarit, nüüd juba 25 hektarit maad.

Ilm annab alati oma panuse

Astelpaju kasvab talus viiel, kultuurmustikat viiel, vaarikaid viiel, maasikaid 3,5, punast ja musta sõstart 4,7, õunapuid 1,5 ja pamplit 1,3 hektaril. „Olen mitu aastat rääkinud, et hakkame maasikapõlde kokku tõmbama, nüüd oleme selleni ka jõudnud,” ütleb peremees. „Kui nende marjade korjamiseks võeti Eestis kasutusele traktori taga veetavad lavad, hakkasid maasikapõllud suurenema ja nüüd on selle marja kasvatajaid meil palju. Nüüd hakkame laiendama eelkõige vaarikaid. Ega maasikas ole ainus mari, mida kasvatada tasub. Meie valisime juba 18 aastat tagasi pampli, astelpaju ja kultuurmustika.”

Nii Marjamaa talu kui ka teiste marjakasvatajate saagile vajutas oma pitseri ilm. „Meie kandis oli talv väga kuri kultuurmustikale,” räägib Tõnu Oks. „Sügisel, kui maa oli veel paljas, kukkus õhutemperatuur äkki pluss kümne pealt miinus kahekümne viiele. Kannatada said kõik marjakultuurid, kõige rohkem aga kultuurmustikas ja astelpaju. Mõnel pool said kõvasti kannatada ka maasikad.”

Heitlikule talvele järgnes põuane kevad, Marjamaa talu põllud olid kaks kuud kuivas ja kuumas. Kastmispumbad töötasid ööpäev läbi ja peremees on tänavuse tulemusega laias laastus rahul. „Õunu saame kenasti, jõudsime puid kasta. Maasikas, vaarikas ja pampel on normaalsed, plussis,” annab ta juba saadud või saadavast saagist mõningase ülevaate. „Sõstardega on hästi, kobarad on ilusad pikad, aga marjad jäid põua tõttu peenikeseks.”

Talu põldudelt korjatakse sügiseks kokku ligi sada tonni marju. Need lähevad kohe pärast noppimist külmhoonesse ligi 30 külmakraadi kätte. Kui varem vedas Tõnu Oks marju hoiule Tartu külje alla ASi Saarek külmhoonesse, siis nüüd ei pea ta enam kodu ja külmhoone vahet sõitma. Talu oma, sada tonni marju mahutav külmhoone valmis paar aastat tagasi, see on rajatud koos tütar Elke Lillemetsa firmaga Maheland. Elke Lillemets juhib Eesti Maasikakasvatajate Liitu, liit korraldab ka maasikafestivale.

„Mul olid ja on Saarekiga väga head suhted, polnud ühtegi probleemi,” kiidab peremees. „Aga rentniku elu on rentniku elu. Ostame kokku ka teiste kasvatajate marju ja metsamarju, kodus on sellist elu hulga mugavam elada.”

Kaotsi ei lähe midagi

Paar päeva kõvas külmas olnud ilusad marjad pakitakse külmhoone veidi soojemas ruumis 400 grammi kaupa õhukindlalt karpidesse. Läbipaistva kilega kaetud karbile käib peale õhemast papist kena vutlar, mis aitab hoida temperatuuri ja takistab kilele härmatise tekkimist. Et vutlar liigub kergelt ja pakendi kile on läbipaistev, saab inimene poes alati vaadata, mida ostab.

Juba aastaid pakitakse talus marju ka kilostesse läbipaistvatesse plastkottidesse, seni on neid suuri kotte müüdud peamiselt kondiitritele ning Tartu ja Pärnu taluturgudel. Kuna perenaised on kopsakad marjakotid hästi vastu võtnud, hakkab talu neid sügisest pakkuma ka suurtele poekettidele.

Viis aastat tagasi töötas Marjamaa talu välja tehnoloogia, kuidas teha külmutatud marjadest toormoose nii, et vitamiinid säiliksid. Nüüd müüakse ASi Balbiino kaudu aastas viis-kuus tonni toormoose. Aastas valmib talus ka ligi 3000 liitrit mahla, pressimisjääkidest tehakse jahu, mida kasutavad kondiitrid. „Meil ei lähe midagi kaotsi,” on peremees rahul.

Mahla tehakse talu tootmishoones, moos on seni tehnika puudumise tõttu valminud Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses. Sügisest on talul moosi tegemiseks kõik vajalik olemas.

Huvilised on Marjamaa külmutatud moosid hästi vastu võtnud, kuid Tõnu Oks pole nendega veel lõpuni rahul. „Moosi pakend on ebamugav, kile määrdub ära, sööjale pole see karp kõige mugavam,” arvab ta. „Peame lähiajal moosile parema pakendi leidma.”

Veel pole ta päris rahul vaarika-mustasõstramoosi maitsega, see tundub peremehele natuke jahuse mekiga. Ja täitsa selge on, et kaks aastat tagasi valminud 100tonnine külmhoone tuleb suuremaks ehitada. Sest Marjamaa talus on külmas üksteist marjakultuuri ja üle kahekümne toote, neile kõigile peab külmhoones lihtsalt ja lahedalt juurde pääsema.

Malevlased

Tallinna õpilasmaleva esimese vahetuse paarkümmend malevlast tulid Marjamaa tallu tööle 27. juunil, nende viimane tööpäev oli 15. juulil. Malevlane Marelle Kadak (Pelgulinna gümnaasiumi 11. klass, vasakult) oli tänavu Marjamaa talus juba neljandat suve tööl, Mari-Liis Seppago (Laagna gümnaasiumi 10. klass) ja Elisabet Soone (Tallinna 32. keskkooli 10. klass) tegid marjakorjamisega põhjalikult tutvust esimest korda.

Õpilasmaleva kodulehe andmetel on malevlaste töötasu järgmine: maasikas 0,4 eurot kg, vaarikas 1 euro kg, mustikas 1–1,4 eurot kg, must sõstar 0,7 eurot kg, punane sõstar 0,5 eurot kg, tunnitöö 2,54 eurot. Tööpäeva pikkus kuus tundi.

Ilma teeb maasikas

• Et kodumaiseid puuvilju ja marju pole importkauba hinnasurve tõttu kerge müüa, on Eestis viljapuu- ja marjaaedade pind viimase kümne aasta jooksul vähenenud ligi kaks korda. 2015. aastal kasvas põllumajanduslike majapidamiste istandikes ning koduaedades viljapuid ja marjapõõsaid 6500 hektaril. Viljapuudest ja marjapõõsastest kasvas 3500 ha koduaedades ning 3000 ha põllumajanduslike majapidamiste istandikes. Kui enamik viljapuudest ja marjadest on pigem koduaiakultuurid, siis suurem osa maasikatest, mustadest sõstardest ja astelpajust kasvab istandikes.

• Õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsipuid kasvas 2015. aastal kokku rohkem kui 3300 hektaril, sellest alla veerandi põllumajanduslike majapidamiste istandikes. Mullune õuna- ja pirnisaak oli 2745 tonni. Kuna istandikest saadakse pinnaühiku kohta märgatavalt rohkem õunu kui koduaedades, siis üle poole õunasaagist tuli istandikest.

Marjade puhul on ülekaalus põllumajanduslike majapidamiste istandikud. Maasikate ja mustade sõstarde all olevast 1200 hektarist on enamik põllumajanduslike majapidamiste istandike pind. Muid viljapuid ja marjakultuure kasvatatakse kokku ligi 1400 hektaril ja põhiosa sellest moodustab astelpaju, mis eranditult on istandike kultuur.

• Kogu Eesti põllumajanduslike majapidamiste viljapuu- ja marjaistandike pinnast enam kui pool asus mullu Võru-, Tartu- ja Viljandimaal. Tartumaa võiks pälvida maasikamaakonna tiitli – 2015. aastal kasvas Tartumaal maasikat 178 hektaril, mis on üle kahe korra rohkem kui üheski teises maakonnas. Kogu Eestis kasvatati mullu maasikat 675 hektaril, saak oli 1727 tonni, Tartumaal 472 tonni.

• Vaarikat saadi eelmisel aastal Eestis 207 tonni, musta sõstra saak oli 417, punase ja valge sõstra saak 318, karusmarjal 142 ning muudel puuviljadel ja marjadel 142 tonni.

Välismaiste puuviljade ja marjade import ületas 2015. aastal mitu kord Eesti omatoodangu, kuigi sõstarde, karusmarja ja vaarika import oli marginaalne. Värsketest marjadest oli erand maasikate import, see on kümne aastaga märkimisväärselt kasvanud, kuid siiski veel väiksem kui Eesti omatoodang.

Allikas: statistikaamet

Populaarne

Tagasi üles