Traageldaja OÜ on pidevas muutumises

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Heli Sillaotsa sõnul on Traageldaja „repertuaaris” üle saja toote.

FOTO: Toomas Šalda

Raplamaal Kärus tegutseva Traageldaja osaühingu ajalugu on kõrvalt vaadates olnud õigete otsuste ja loogilise arengu jada.

Ettevõtte asutaja, kael ja pea Heli Sillaots on aga 1994. sündinud firma ellujäämise, kosumise ja nii-öelda täiskasvanuks saamise nimel pidanud tegema ränka tööd, olema üle tagasilöökidest ja leidma õmblusfirmale tööd ka siis, kui kõhna rahakotiga eestlane kandis valdavalt kas humanitaarabi või Poolast toodud võltsitud maailmabrändide siltidega kehakatteid. Tänaseks on firma kindlustatud stabiilse tööjärje ja käive on soliidne. „Paljud räägivad, et maal on ettevõtlus raske, mina pole selle väitega nõus,” kinnitab Sillaots.

Pärast Klementi-nimelise kutsekeskkooli lõpetamist lasi Heli end suunata õmblusvabriku „Lembitu” Käru ateljeesse, sest Kärus sai ta korteri. „Kutsuti ka Tallinna Moemajja, mis oli tolle aja õmblejate unistuste töökoht, aga korter sai määravaks,” meenutab ta. Viisakas elamispind oli nüüd olemas, aga töökoht kadus 1991. aastal, sest „Lembitu” lõpetas tegevuse. „Et nii läheb, oli õnneks üsna pikalt ette teada. Sain mõelda, kas hakkan uut elu- või töökohta otsima, mida üldse teen.”

Otsus langes Käru kasuks ja ajavahemikku töökaotusest eraettevõtjana alustamiseni mahtus ka lapsepuhkus. „Oli suur tahtmine ise midagi teha ja otsustasin rajada õmblusateljee. „Lembitu” oli õmbluseks tarvilikud masinad jätnud omavalitsusele, mis need omakorda mulle rentis. Alguses tegin üksinda, siis koos ühe töötajaga rõivaid. Sel ajal tellisid inimesed üsna palju – pluusid, kleidid, mantlid, joped jne. Aga peagi saabus aeg, kus Eestisse hakkas koormate kaupa saabuma humanitaarabi ja veidi hiljem tundmatu päritoluga Poolast toodud rõivaid. Me ei saanud enam mitte ühtegi tellimust, tööjärg lõigati nagu noaga läbi. Kui mõni pood olekski meie kaupa müüki võtnud, siis polnud kangaidki saada. Millest õmmelda? Veidi saime allhankena teha lasterõivaid eri firmadele, aga see töö eest maksti ebaõiglaselt vähe ja takkapihta jäid töö tellijad meile veel võlgu kah. Selleks ajaks oli mul palgal kolm inimest, tööjärg null ja nutt kurgus. Võtsin kätte ja läksin Soome rõivamessile. Valisin välja lasterõivaid tootvad firmad, astusin nende boksi, tutvustasin meie võimalusi ja sain nii kolm väga head koostööpartnerit. Mitu aastat tegime Soome lasterõivaid, aga sealgi leiti kuskilt odavamad õmblejad,” kirjeldab Heli keerulisi algusaastaid.

Aga nina norgu üks asjalik eesti naisettevõtja ei lase. Üks Soome tuttav oli juba aastaid kardinaid õmmelnud ning tema tegemisi ja ärimudelit Heli nüüd sügavuti tundma õppima sõitiski. „Läks hoopis nii, et tuttava firma lõpetas tegevuse ja töö suunati suures osas meile. Peagi lisandus teisigi Soome sisustusfirmasid, eriti tahan kiita Stiila OY-d, mis meid nii oskusteabe kui ka tehnikaga kõvasti aitas. Peale kardinate hakkasime tegema päevatekke, padjakatteid ja muud sisustuses tarvilikku. Nüüd on Traageldaja „repertuaaris” üle saja toote.”

Laias laastus jaguneb ettevõtte toodang kaheks: alltöövõtt ja omatoodang, neist esimene moodustab perenaise hinnangul töömahust umbes 70% ja see kaup läheb piiri taha, enamasti Soome ja Rootsi. Näiteks aastatel 2011–2013 kasvas firma eksport kaks korda. On küll tulnud igasuguseid eksootilisi päringuid, aga Heli pole neid kuigi tõsiselt võtnud. Praegune suurim tellija on Soome voodite valmistaja Unikulma. „Juurde me tööd ei otsi. Oleme kõrghooajal isegi täiendavat tööjõudu appi kutsunud.”

Huvitavamatest projektidest meenutab ta Soomes asuvatesse saatkondadesse ja Soome peaministri Kesäranta suvekodusse õmmeldud sisutuselemente. „Põnev oli lennukikardinate tellimus, tellijaks firma, mis uuendab lennukite sisustust. Meile anti joonised, tegime näidised, sobisid. Töö oli igavesti keeruline ja mahukas. Palju oleme teinud ja teeme praegugi jahimadratseid, alates väikestele paatidele mõeldutest kuni suurte luksusjahtideni välja. Arvatavasti umbes pooltes Eesti hotellides on siin õmmeldud kardinad, need on tellitud erinevate sisutusfirmade kaudu,” tutvustab omanik firmas tehtut.

Sel aastal läheb ekspordiks tõenäoliselt mullusest vähem Traageldaja toodangut, aga samal ajal kasvab müük Eestis. Kuna alati pole projektitöid võtta ja seetõttu võivad töösse tekkida tülikad pausid, toodab ja müüb Traageldaja ka valmistooteid: kardinad, madratsikatted, voodipesu, voodikatted, laudlinad ja teised sisustustekstiilid. „Omatoode on eriti vajalik siis, kui on vähe tellimustöid. Me pole aastaid pidanud käed rüpes istuma või kedagi sundpuhkusele saatma,” kommenteerib Sillaots. Omatoodete müümise eesmärgil avas ettevõte 2011. aastal Tallinnas sisustus- ja müügisalongi, mis küll eelmisel aastal kinni pandi. „Istud ja ootad klienti, aga tulu on lahja. Targem oli panustada internetimüüki, sest e-kaubandus kogub järjest populaarsust.” Internetimüügiga tehti tegelikult algust juba 2012. aastal ja samal aastal võeti omatoodete tarbeks kasutusele kaubamärk Siksak. „Siksak ei ole ainult õmblustermin, vaid ka esitähed lausest „SInu Kodu SAagu Kauniks,” räägib Sillaots. „Meie eesmärk on aidata tellijal teha oma kodu kauniks meie toodetega.” Eelmise aasta märtsist on huviliste käsutuses samanimeline e-pood. „Alguses pakkusime e-poes linikuid, laudlinu jms, sellest kevadest ka kardinaid, mida hakkame aga tegema alles siis, kui klient on tellimuse esitanud. Reeglina täidame kliendi soovi viie päevaga. Internetimüügi osakaalu plaanime järjest kasvatada ning sellega ka piiri taha jõuda.”

E-kaubanduse võidukäigust hoolimata ei saa Sillaotsa kinnitusel selga pöörata tavakaubanduselegi. „Oleme leidnud sisustuskauplusi, kus meie kaupa edasi müüakse, näiteks Teaspon. Eriti soojalt soovitan MTÜ Väärt Raplamaa Toode poodi Raplas, kus on suurepärane kohalike ettevõtete toodangu valik.” Tootmishooneski on ettevõttel avatud oma pood.

 Siksaki märgiga valmistoode jääb täna veel põhiliselt Eesti turule. „Väga hea klientuuri tundmaõppimise koht on laat. Inimene ostab ühe asja ja julgeb pärast juba ka kodulehe kaudu tellida. Kui laadal laudlina lahti löön, lähevad naistel sageli silmad särama. Tihti keeravad kliendid lina teistpidi ja kiidavad, et küll teil on korralikud õmblused, miski ei narmenda. Kvaliteetne toode rõõmustab teda aastaid. Meie klientideks on peamiselt need, kel juba oma elamine olemas. Palju ostetakse meie tooteid kingituseks. Jõulude eel kasvab tellimuste maht kolm korda, kõige müüdumad on väikesed linikud, hästi lähevad ka suuremad laudlinad.”

Minevikku on jäänud ajad, mil Heli Sillaots ise õmbles. Tema tegemiste hulka kuuluvad praegu kangaste otsimine, personal, turundus jms. „Iga aasta jaanuaris käin kindlasti Frankfurdi kangamessil. Kangast peab ikka oma käega katsuma ja silmaga vaatama, eriti kui ostad hulgi. Head suhted on meil välja kujunenud Hispaania tootjatega, kelle kvaliteet ja hind on paigas ning keda saab usaldada. Personalist rääkides on heameel, et kaadri voolavus on meil väike. Meil on kakskümmend vahvat töötajat, kelle palgad oleme üritanud hoida konkurentsivõimelisena. Kogu seltskond hoiab ja hindab üksteist. Pooled meie töötajad on Kärust, aga on ka Lellest, Paidest, Türilt.” Peale Heli töötab Traageldajas tema elukaaslane, kes teeb kõiki nii-öelda meestetöid, poeg on hõivatud internetipoes ning Heli ema tegeleb lepingute ja kaupadega, mida müüakse ON24 portaali kaudu.

Ettevõte, mis tegutseb vallavalitsusega ühes hoones, on pidevalt kasvanud, ruumegi on endise lasteaia arvelt juurde saadud. Praegu on pinda ligi 600 ruutmeetrit, aga ikkagi jääb kitsaks, ruumipuudus ongi Traageldaja kõige suurem mure. Päris uut tootmishoonet pole majanduslikult kasulik ehitada. „Kui haldusreformi käigus peaks vallavalitsus siit ära kaduma, siis hoone vähemalt tühjaks ei jää, võtaksime kohe ruume juurde,” kirjeldab Sillaots ühte võimalikku asjade käiku.

Tagasi üles