Aprillikuises ilmaveerus tegin juttu vikerkaarest, kuid keskendusin peamiselt selle vormidele (udukaar ja pilvekaar). Kuna hoovihmad ja päike vahelduvad enamasti igapäevaselt, tasub nüüd juttu teha harilikust vikerkaarest.
Tuntud ja tundmatu vikerkaar
14. juuli 2016, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar (nendest oli aprilli ilmaveerus juttu). Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks.
Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist. Esimene eeldus on valgusallikas, enamasti päike, harvem kuu. Ent udukaari võivad tekitada ka näiteks autotuled. Igal juhul peab tegu olema otsekiirgusega, mille korral kujunevad täisvarjud, mitte hajusvalgusega, mis tekitab poolvarje. Teine eeltingimus on vihm, harvem uduvihm. Kolmandaks on vaja vaatlejat, nagu halode puhulgi. Kõige sagedamini tekib vikerkaar siis, kui päike on võrdlemisi madalal horisondi kohal ja paistab vihma puistavate pilvede alla (sajuloorile) ning vaatleja on suunanud pilgu päikese vastassuunda ehk antisolaarsesse punkti, mille ümber võib tekkida vikerkaar. Tavaliselt on tegu õhtupoolikuga või õhtuga soojal aastaajal, sest selleks ajaks on rünksajupilved välja kujunenud või juba hakanud hajuma. Just rünksajupilvede, s.o tugeva vertikaalse arenguga konvektsioonipilvede korral on vikerkaar kõige sagedam. Need on tihtipeale väikese pindalaga, sestap pääseb otsene päikesevalgus pilvetompude vahelt ikkagi paistma, erinevalt kihtsajupilvedest, millest küll alati vihma sajab, kuid mis katavad terve taevalaotuse läbipaistmatu kihina. Vikerkaar ilmub enamasti päeva teisel poolel, sest kõige sagedamini leidub rünksajupilvi pärastlõunasel ja õhtusel ajal, kui maa- või veepind on enim soojenenud ja konvektsioon on tugevaim. Ent vikerkaar on teinekord tekkinud ka öösel, eriti suve lõpu poole sooja mere mõjul arenevate rünksajupilvede tõttu.
Kui vaatleja asub maa- või veepinnal, peab päikeseketta kõrgus horisondist olema alla 42°. Muidu jääb kogu vikerkaar horisondist madalamale ja näha pole midagi. Kui aga tõusta näiteks kõrghoone katusele, võib näha vikerkaart enda jalge all isegi siis, kui päikeseketas on sellest piirnurgast kõrgemal. Oleks veel väga hea, kui sajuloor asuks vaatlejast mõnesaja meetri kuni mõne kilomeetri kaugusel. Kui vaatleja seisab sajuhoo sees, jääb vikerkaar enamasti märkamatuks.
Hariliku vikerkaare tekitavad võrdlemisi suured veepiisad, mille diameeter on enamasti üle 0,5 mm, harvem 0,1–0,5 mm (uduvihm). Seega, difraktsioon (see on lainete paindumine tõkete taha) on tühine ja saab lähtuda geomeetrilisest ehk kiirteoptikast, st ei ilmne kvantmehaanilisi efekte või need on liiga nõrgad ega tule arvesse.
Ilm on jätkunud mõõduka suvesooja lainel, sagedasti on sadanud hoovihma, on olnud ka äikest ja rahet. Lähipäevadel pole oodata väljakujunenud ilmarütmist suuri kõrvalekaldeid: kord toovad lääne-, kuid lõunatsüklonid vihmasadusid – mõned neist hoovihmad, teised lausvihmad. Sooja on päeviti 20 kraadi lähedal või rohkem, kuid väga jahedaid või kuumi päevi pole ette näha (siiski, kui 15. juulil on lõunatsüklon Eesti kohal, siis see võib olla väga sajune ja jahe päev).