Maakeeli põld-võõrkapsas on paremini tuntud kui rukola

Rukola

FOTO: Internet

Rukola ehk põld-võõrkapsas on väga populaarne ja pikantne salatitaim, mis ei jäta kedagi ükskõikseks, see kas meeldib või ei meeldi sugugi. 

Poest ostame ikka rukolat ja paljud ilmselt ei teaks, mis taimega on tegemist, kui kasutada eestikeelset nimetust põld-võõrkapsas. Rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse poolest suhteliselt sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem.

Rukola sobib suurepäraselt Eesti kliimas kasvatamiseks, sest on üsna vähenõudlik: see edeneb nii päikeselises kui ka poolvarjulises kohas. Vaid niiskusega ei tohi koonerdada ega liialdada, mõlemal juhul kajastub see lehtede lõhna- ja maitseomadustes. Tubase potitaime eelis on seegi, et lehti saab võtta vajadust mööda, pole mõtet soetada tagavara. Värskelt rukolalehed kuigi kaua ei säili, seetõttu tuleks suurema koguse korral need kas kuivatada või panna sügavkülma. 

Avamaale soovitatakse rukolat külvata mitmes järgus, et noori värskeid lehti oleks pidevalt võtta. Kindlasti tasub koguda ka taime seemneid, mis annavad põneva maitsevarjundi mõnelegi toidule. 

Mitmekülgne taim

Taime noored lehed on väga mahlased, meenutavad salatilehti, kuid on kergelt seenemaitselised ja lisaks veel põletava-vürtsise aroomiga. Rohkem või vähem kibeka maitsega lehtedele annavad omalaadse lõhna orgaanilised lenduvad väävliühendid. Lehtede piprase, kibeka maitse tingivad nende söömisel ja seedimisel tekkivad sinepiõlid.

Põld-võõrkapsa lehed on vitamiinide, mineraalainete, mikroelementide ja teiste kasulike ainete poolest rikkad. Peale lehtede kasutatakse veel varsi, õisi ja isegi juuri. Lehti võib süüa nii toorelt kui ka aurutatult. Nendega garneeritakse toitu, lisatakse salatitesse, suppidesse, maitsestatakse liharoogasid. Seemneid ja varsi kasutatakse nii soolamisel kui ka marineerimisel. Peenestatud seemnetest saab aga väga head sinepit. Taime juurel on tugev antibakteriaalne toime ja seda tarvitatakse ravimisel.

Lahja suutäis

Salatitaimena on rukola üsna taljesõbralik suutäis: sajagrammine lehepunt annab vaid 25–35 kilokalorit. Vähene energiahulk tuleneb nii lehtede veerikkusest kui ka tagasihoidlikust süsivesikute, valkude ja lipiidide sisaldusest. Samas on põld-võõrkapsa lehtedes rohkelt kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Vesilahustuvatest vitamiinidest on põhilised B-rühma vitamiinid ja vitamiin C, nende rasvlahustuvatest kaaslastest vitamiinid A ja E. Mikroelementidest on rukolalehtedes arvestatavalt mangaani ja seleeni. 

Arvestades selle taime rohket C-vitamiini sisaldust, on taimeekstraktil mõjusad antioksüdantsed omadused vesikeskkonnas. Rukola on ka rikkalik askorbiinhappe allikas, eriti varakevadel. 

Hooldus

Põld-võõrkapsa hooldus on umbes samasugune nagu lehtsalatil, spinatil või lehtsinepil. Peamine töö on regulaarne kastmine, rohimine ja kobestamine. Soovitatav on mulda multšida, näiteks langenud lehtedega, siis on tarvis vähem kasta ja kobestada. Suurt tähelepanu tuleb pöörata regulaarsele ja piisavale kastmisele, eriti kuivade ja kuumade ilmade korral. Üks vahelejäänud kastmine võib ära nullida kogu eelneva pingutuse, sest rukola võib kohe välja visata suure koguse õievarsi. Tegelikult tuleb rukolat kasta peaaegu iga päev.

Niiskuse puudumisel lehtede kasv pidurdub, taim hakkab kiiresti õitsema ja lehtede maitseomadused halvenevad – need muutuvad kibedaks. Vastupidi, regulaarse ja rikkaliku kastmise korral muutuvad lehed suuremaks, õrnemaks ja omandavad pehmema maitse.

Väetist kuritarvitada ei maksa – rukola kaldub nitraate endasse talletama. Arukam on väetada mulda kõdunenud kompostiga ning lisada peenra rajamisel kompleksmineraalväetist.

Rukola on ajast aega tuntud maitsetaim, mida on loodusest korjatud ja kasutatud toitude maitsestamiseks ja loodusravimina juba aastatuhandeid. Selle taime iidset tuntust kinnitavad kaudselt antiikaja loodusteadlased Plinius, Columella, Theophrastus ja Discorides, kes on oma looduse- ja ravimikäsitluste muu hulgas maininud ka rukolat.

Antiikajal usuti Kreekas ja Roomas, et rukola soodustab armuelu. Just seetõttu sattus taim keskajal seoses askeetlike eluviiside levikuga põlu alla. Kloostrielanikele oli selle pruukimine suisa keelatud.

Allikad: seemnemaailm.ee, eestiloodus.ee, karner.ee

Populaarne

Tagasi üles