Nädal aega elektrita ehk romantika kaob kolmandal päeval

Elektrita elus nädala jooksul tarvitamist leidnud põhivarustus: küünlad, petrooleumilamp, tikud, tasku- ja pealamp, pesulaud. Foto: Kristina Traks

Hiljuti räsis Valgamaad nii karm torm, et hulk majapidamisi jäi terveks nädalaks elektrita. Veetsin ka ise ligi nädala küünlavalguses ja võin öelda, et romantikast on asi väga kaugel. Isegi olukorras, kus sul on küttepuud, kaev ja ämber. 

Möödunud pühapäeva (3. juuli) lõuna paiku tabasid Kagu-Eestit võimsad tormituuled. Loetud minutitega muutusid teed läbimatuks, kümnete hektarite viisi metsa murti maha ning sajad majapidamised jäid elektrita, kuna puud langesid liinidele. Meie kandis Läti piiri ääres Taheva vallas kadusid ka mobiililevi ja internet. Telefoni saabus Elektrilevilt optimistlik sõnum, et hiljemalt kahe tunni pärast on kõik korras.

Elektrikatkestused on maal väga tavapärased ning inimesed on nendega harjunud. Küünlavaru on igas majapidamises olemas ja kuigi vesi tuleb paljudes kodudes kaevust välja pumba abil, pole mõtet ämbrit siiski vanarauaks müüa.

Nii möödub esimene päev intensiivselt elektrit oodates. Lapsed plõksutavad lüliteid ning saalivad harjunud kombel iga natukese aja tagant külmkappi kaema. „Lihtsalt vaatame, mis siin on,” kõlab selgitus. Aga kui pole elektrit, siis teadupärast pole üldse mõistlik külmkappi sooja sisse lasta.

Teine päev: kas me üldse oleme olemas?

Teine tormijärgne päev möödub samuti ootusärevalt. Käime mitu korda uurimas, kas mahalangenud liinide juures elektrimehed juba tegutsevad. Ei midagi – puud liinil, traadid tee peal. Kuna endiselt puudub mobiililevi, pole vähematki aimu, mis üldse toimub. Kas terve Eesti on tormist maatasa tehtud? Millal siia maailma äärele meile appi jõutakse? Päeva peale õnnestub kuidagi Läti mobiilivõrgust siiski Tallinna sõpradele helistada ja uurida, mis maailmas toimub. Selgub, et Lõuna-Eesti tormist pole midagi kuulda.

Tõstan külmkapi tühjaks, sööme ära niipalju, kui sisse mahub ning ülejäänud kraami paigutame keldrisse. Meil on tõelised maasika toormoosi söömise talgud, sest just päev enne tormi tegin korraliku perenaisena talveks terve külmkambri maasikamoosi täis.

Ümbruskonnas lendavad helikopterid. „Äkki on keegi tormis kaduma jäänud,” arutleme omavahel. Tegelikult kaardistab Elektrilevi viga saanud liine. Ja neid ikka on – näiteks ühel 30kilomeetrisel liinil loendatakse 16 rikkekohta ning mõni koht näeb välja nii, et iga postivahe peale on kukkunud puu.

Meie naisperet tabab koristamistuhin, sest midagi muud ju eriti teha pole. Tähtsa näoga tuuakse välja tolmuimeja, et harjunud kombel tuba üle tõmmata. Alles lülitit nähes meenub, et meil pole ju elektrit…

Kolmas päev: akud saavad tühjaks

Päev algab nagu eelmisedki vooluvabad päevad: esimene ärkaja teeb tule ahju ja mõne aja pärast pliidi alla. Küsite, miks on vaja suvel ahju kütta. Aga sellepärast, et ilma ahjutuleta meie pliit suvel ei tõmba. Pliidi peal teen alati sooja hommikusöögi ning ka mõne järgneva söögikorra – näiteks keedan lõunaks kartuleid või pistan ahju hauduma ahjuroa. Samuti teen suure potitäie vett, sest seda kulub kõige pesemiseks. Elektrikannu ju kasutada ei saa. Hea, et väljas pole tavapärast kuuma suveilma, sest siis muutuks meie muidu jahe kivimaja sagedasest kütmisest liiga soojaks. Enamasti teen teist korda tuld õhtul, sest päeva peale on kogunenud pesemist vajavad nõusid ning kehv on pesta hambaid kaevukülma veega.

Et arvutiaku kestab veel paar tundi, teen ahvikiirusel ära mõned tööasjad – lõpetan ühe loo, lasen pilguga üle uudiste, vastan pakilistele meilidele ja hoiatan inimesi, et mõnda aega olen aeglane vastaja, kuna istun teadmata aja elektrita. See Facebooki teade kutsub esile suuremat sorti poleemika. Mitmed peavad elektrita olemist justkui õnnistuseks – kui palju küünlavalgust! Milline romantika! Iive kasvab! Ja pealegi – maainimestel polegi ju elektrit vaja, sest neil on pliit, ahi ja kaev. Vaat kui linnas elekter mõneks tunniks kaob, siis on katastroof lahti. Arvuti aku saab tühjaks ning romantikasõbrad jäävad romantika üle arutlema.

Akuprobleem ilmneb ka tööriistadel – käsil on nii mõnigi ehitustöö, aga mida sa ehitad, kui akutrelli akud tühjaks saavad. Vaevaline on keerata käsitsi kruvisid, kui neid on vaja sisse keerata kümnete viisi. Samuti ei saa lõigata telliskive, sest relakas ehk ketaslõikur elektrita ei tööta.

Õnneks meenub mulle Otepää kandis elav sõbranna, kes nagunii külla ootab ning kellele torm midagi ei teinud. Tema majapidamine on nimelt Eesti Energiast sõltumatu, kuna asub niisuguses pärapõrgus, et elektrifirma küsis sinna liini vedamise eest väikese varanduse jagu raha. Ettevõtlik pere lahendas asja hoopis nii, et künka otsa pandi püsti tuulik ning majakatus kaeti päikesepaneelidega. Saadav energia katab pere vajaduse nii hästi, et saab vabalt elada tänapäevasel kombel.

Neljas päev: levivad kuulujutud, et elekter tuleb nädalate pärast

Päev algab tavalise tulerutiiniga. Hakkavad levima kuuldused, et elekter tuleb alles viie päeva pärast ning keegi teab rääkida, et hoopiski kuu keskel. Elektrilevisse helistades ei saa sugugi targemaks, sest automaatvastaja lubab: „Orienteeruvalt tänase päeva jooksul taastame varustuse.” Seda juttu kuulsin eelmisel päeval ja kuulen veel edaspidigi.

Eakas naabrinaine räägib külmkirstutäiest hukka läinud toormoosidest ning märgib, et oma 80+ vanuse juures pole ta nii pikka voolukatkestust näinudki.

Pärastlõunal pakin autosse kõik laadimist vajavad asjad – akutrelli akud, arvuti, fotoaparaadi akud, telefonid – ja sõidame„laadimispunkti”. Sellesse päeva lisab positiivsust tähelepanek, et rikkis liinide juures toimetavad lõpuks ometi töömehed. Küllap elekter tuleb varsti! Õhtul koju jõudes klõpsan lootusrikkalt lülitit, kuid ei midagi – ikka tuleb käsikaudu toimetades tikkude ja küünaldeni jõuda.

Viies päev: oleme juba harjunud

Akud on täis, saab teha nii kirja- kui ka ehitustööd. Et puhas pesu hakkab otsa saama, võtan ette vanal kombel pesupesemise. Selleks tuleb pliidil pajas kuumaks ajada ilmatu hulk vett, otsida üles pesulaud ja tükk pesuseepi ning aina hõõruda. Voodilinu nii just ei pese, aga väiksemate esemetega saab kenasti hakkama.

Keegi ei näpi enam ammu pistikuid ega helista iga natukese aja tagant Elektrilevisse. Pole ju mõtet telefoni akut raisata. Et valmis on saanud herned, kavatsen teha oma laste üht lemmiktoitu – hernepüreesuppi. Alles siis, kui saumikseri juhtme pistikusse torkan, saan aru oma tegevuse mõttetusest – voolu ju pole! Otsin välja pudrunuia.

Kuna toitu hoiame keldris, siis tuleb tavapärasest tihemini käia poes, sest kelder on ikkagi soe ja toit ei säili seal kuigi hästi.

Kuues päev: küünlavalgus on tüütu

Arvutiaku on jälle tühjaks saanud, viin selle naaberkülla laadima. Telefonilaadijat kannan ka kaasas nagu kass poegi ja katsun igal võimalikul juhul kellegi teise elektrit tarbida ehk laadida.

Küünlavalgusromantika on ennast täielikult ammendanud. Kas teate, kui ebameeldiv on tegelikult lugeda ja kirjutada küünlavalgel?

Õhtul saabub Elektrilevilt lootusrikas sõnum, et nende teada on meil elekter olemas. Kogu pere tormab lüliteid plõksutama. Ei midagi. Infoliinilt soovitatakse veel kannatust varuda. Öösel saabubki kauaoodatud elekter. Napilt jäi puudu nädalapikkusest elektrita elust.

Mida nii pikast vooluta olemisest õppida? Tuleb olla nutikas ja kokkuhoidlik kohe algusest peale. Kõiki akusid tuleb tarbida säästlikult. Parem on süüa taimetoitu, sest loomne kraam rikneb suvel kergesti ja toidumürgitus veel puudub. Tuleb aega planeerida ning minna vara magama. Muidugi on võimalus soetada elektrigeneraator, kuid väikeses majapidamises, kus loomi pole ning on veel alles arhailised asjad, nagu ämber, kelder, kaev ja puupliit, tuleb tegelikult mõnda aega ka elektrita toime. Tõsi, tegemist pole romantika, vaid ellujäämiskursusega.

Oli vaja uuesti ehitada terveid uusi liine

Elektrilevi käiduosakonna juhatajaTaivo Tõnne sõnul oli viimane torm Lõuna-Eestis juba kolmas järjestikusel nädalavahetusel. Kõige hullem oli olukord Valgamaal, kus mõnedes kohtades tuli voolu oodata terve nädala.

Eriliseks tegi viimase tormi asjaolu, et kuigi elektrita jäi suhteliselt vähe majapidamisi, siis võttis liinide korrastustöö palju rohkem aega kui tavaliselt, sest liinidelt tuli eemaldada väga palju maha kukkunud puid, paigaldada uusi poste ja vedada täiesti uued juhtmed.

„Just elektrivarustuse taastamiseks tehtava tööde erakordselt suur maht, nagu metsa raadamine ja uute postide paigaldamine, põhjustas esialgsete rikete kõrvaldamistähtaja prognoosi ekslikuks osutumise,” ütleb Tõnne. „See äikesetorm lõhkus isegi äikesekindlaid õhukaableid.”

Ta selgitab, et kiiremaks töötegemiseks olid Kagu-Eestis kohal täiendavad rikkemeeskonnad ka teistest maakondadest ning kokku likvideeris tormi tagajärgi terve nädala jooksul ligi 40 rikkebrigaadi. „Seekord võtsime appi ka meeskonnad, kes tegidki ainult metsa raadamist, et rikete arvu võimalikult kiiresti vähendada. Näiteks ühes rikkekohas leppisime omaniku soovil kokku, et ta eemaldab oma metsast liinidele kukkunud paarkümmend puud, mille järel alustame elektriliini taastamisega,” räägib Tõnne.

Pika katkestuse järel tuleb pisut väiksem elektriarve

Kui elektrikatkestuse kõrvaldamine võtab ettenähtust kauem aega, vähendab Elektrilevi võrgutasu. Vähendamine sõltub tarbimiskohast ning sellest, kui palju on ületatud lubatud rikke kõrvaldamise aega. Seda tehakse automaatselt ning see kajastub hiljemalt ülejärgmisel arvel.

Erakorralise ilmastikusündmuse, näiteks tormi põhjustatud katkestuse kõrvaldamiseks on aega kolm päeva alates tormi lõppemisest. Kui seda aega ületatakse, vähendatakse madalpingel tarbimiskoha võrgutasu nii:

Kuni 48 h        48–96 h          üle 96 h

7,99 €              15,98 €            23,97 €

Allikas: https://www.elektrilevi.ee/vorgutasu-vahendamine