Urissaare rantšo seatakse talgutööga kantrivormi

Kopad ja traktorid seisid hea, et talutiikidest saaksid basseinid ja võsa asemele rand. Foto: Sigrid Koorep

Ühel juulikuu lõunaajal Urissaare rantšosse sõites tuleb teel tallu mitu korda auto peatada ja mõned suuremad puuoksad teeserva vinnata. Mõnesajameetrise sissesõidutee lõpus on põhjus selge: traktor ragistab hoonete taga võsas suuri puid ja võsa maha võtta ning veab kraami siis teed mööda minema. 

Alanud on Urissaare kantrifestivali füüsiline eeltöö. Füüsiline seepärast, et peaesinejatega oli rantšo peremees Priit Oks juba jaanuariks käed löönud. „Apelsin tuleb sel aastal ja reedel Jalmar Vabarna,” räägib Oks.

Lehmakoogi bingo

Mullu alguse saanud Urissaare kantrifestival toimub tänavu 19.–20. augustil sealsamas Urissaare rantšos Karksi-Nuia linnasildist mõnikümmend meetrit Abja-Paluoja poole ning vasakule mööda kruusateed sinka-vonka kulgevat teed Univere külas.

Mullu lisaks festivaliprogrammile suuresti jõllitamisvõistlusega tuntust kogunud kahepäevast maapidu külastas tookord üle 500 inimese ning ruudulistes särkides, teksades ja kaabudega lustijad muutsid Karksi-Nuia külje alla jääva taluhoovi üpris sarnaseks mõne USA lõunaosariigi maakohaga. Seekord ootavad korraldajad rahvale lisa ja veelgi enam kantrihõngu. Lisaks jõllitamisele saavad külastajad Priit Oksa sõnul Eestis esmakordselt osa võtta Lehmakoogi bingost.

Veidi kahtleva, kuid samas uudishimuliku küsimuse peale Oks muigab ja selgitab, et kui külaline tuleb festivalile, siis ootab teda ees tabloo, kus saab panustada erinevatele ruutudele suures ruudustikus. Samasugune ruudustik on laial põllulapil. Kui pidu pihta hakkab, siis ühel hetkel lastakse põlluruudustikule lehmad peale. Kes kõige õigemini pakub, millisesse ruutu lehmakook maandub, see võidab auhindu.

Basseinid ja lava

Kantrifestivali talgutele oli aga kesksuvel kokku tulnud 16 inimest. „On vist 16,” tähendab Priit Oks enda ümber ringi vaadates. Tegu on igatahes nende 16 tubliga, kes sel ajal olid maal.

Nagu eespool mainitud, käib juba hommikust saati suur ragistamine taluhoovi ääres võsas. Sealt peab puud maha saama tulevase ranna heaks. „Sinna tulevad basseinid,” märgib rantšopidaja. Sel aastal talutiikidest basseinideks tehtud veekogudesse festivali ajal veel ujuma ei pääse, aga järgmisel aastal on seal ehk rand ja saab korraldada tiigikontserti.

Teine suurem talgutöö oli korda saada saloon ehk rantšo ööklubi. „Ehitame salooni lava,” täpsustab Oks. Sinna tuleb sel festivaliaastal ehtne ööklubi. Saloon oli kasutusel muidugi ka eelmisel aastal, kuid mullust suve keskpaika meenutades tuleb tõdeda, et siis oli see veel sõnnikut täis. „Jah, sõnnikuhoidlast saigi ööklubi,” lausub Oks vanale taluküünile viibates. Klubi ilme läheb järjest paremaks, juba on klubi saanud klaasist aknad ning baarilett ja põrand on samuti esimesed tantsupoognad välja kannatanud.

„Sööma!” kostub aga kõigi tegemiste vahepealt.

Jah, ega talgulisi rantšos tühja kõhuga jäeta. Metsikule Läänele kohaselt terav riisiroog meelitab lõhnaga isegi kaugemalt kopamehed kohale. Paar ampsu eestlaslikku leiba kõrvale ning nii see pada tühjaks saabki. Jääb vaid keelt limpsata ja lisa nõuda, kuid juba kostubki teade: „Lõuna on läbi.”

Ühes teistega heidab ka Priit Oks kaabu pähe ning seab sammud tagasi salooni poole, kust on tarvis välja toimetada üsna mitme mehe rammu nõudev viljakuivati osa.

Kantriline peab korralikult pesta saama

Kuna sel aastal saab festivali alla võtta palju suurema maa-ala, siis käivad salooni ümber platsidel haljastustööd ja trimmerdatakse muru, nii et otsaesine leemendab. Kaks tiiru saab üle talumaa teha Heimtali kooli vilistlaste kokkutulekul oksjonilt ostetud murutraktor. Toosama, mille eest tasutud raha läks põhikoolile digiklaveri ostmiseks.

„Väga hea masin on,” kiidab taluperemees.

Mahavõetud kaskedest saavad jälle saunavihad. „Jah, ka sauna saab festivalil,” lubab Oks. Kuna nad tõesti tahavad, et festival kujuneks kahepäevaseks ja tekiks ka telklamelu, siis korraldusmeeskond on võtnud südameasjaks tagada kõigile head pesemisvõimalused.

Eelmise aastaga võrreldes, kui oli kantrifestivali sünniaasta, on sel aastal koostööpartnerite huvi palju elavam. Enne esimest maapidu mullu augustis kratsis nii mõnigi kukalt – kas mööda kruusateed kuskile Lõuna-Eesti talukohta ikka tasub festivali teha. Kuid asi õigustas ennast ning pakkumisi on tulnud tänavu sedavõrd, et korraldusmeeskond pidanud üle kordama algselt kehtestatud reeglid ja piirid. „Kõigile me pole tõesti saanud jah öelda, sest meil on festivali korraldusmeeskonnaga kokku lepitud, mida me siia toome, mida süüa pakume ja mis siin meelelahutuseks on,” selgitab rantšopidaja. Uus ja huvitav on tänavu kindlasti hobused. „Wild Cowboy Race ja teine osa on tünnisõit,” räägib ta ja kutsub inimesi üles ka oma hobustega võistlusest osa võtma. „Hobustele antakse pool põldu ja praeguse plaani kohaselt on korraldaja ise lubanud kümne looma tuleku eest vastutada,” ütleb Oks.