Eesti jaanalinnutaludest leiab kümneid eksootilisi loomi

Muhu uhked jaanalinnud sõbrustamas pere noorema põlvkonnaga. Foto: Erakogu

Külastades Tallinna-Tartu maantee ääres asuvat Sassi jaanalinnutalu, võib üllatuseks leida eest tõeliselt eksootilise loomaaia. Täpselt sama käib teise kuulsa Eesti farmi, Muhu jaanalinnutalu kohta.

Jaanalinnud, emud, nandud, sebrad, kängurud, alpakad, ponid, šoti mägiveised, igasugused haruldased linnud (sealhulgas rääkivad papagoid), jänesed, merisead ja paljud teised linnud-loomad ootavad külastajaid Imaveres ja Muhus, mõlemas väikeste variatsioonidega.

Enamik neist eksootilistest loomadest on inimesega harjunud, vaatavad külalisele lähedalt otsa. Sassi talu rääkiv papagoi hüüab igasuguseid sõnu, aga ainult siis, kui sa ei saa aru, et tema see hüüdja on. Paabulind keerutab lõputult oma uhket saba, jaanalinnud, emud ja nandud vaatavad pead kallutades oma suurte silmadega otsa, nagu saaksid külastaja mõtetest aru. Mõni tantsib või astub uhkel sammul, mõni jookseb, kohevad suled rappumas. Sellise suure linnu teele ette ei taha küll jääda. Kui jaanalinnu kodumaa on Aafrika, siis emul Austraalia ja nandul Lõuna-Ameerika. Jaanalind on ainus lind, kellel on kaks varvast, emul ja nandul on kolm varvast.

Jaanalind annab jalaga sellise hoobi, et on võimeline oma kodumaal Aafrikas isegi lõvi tapma, rääkimata inimesest või väiksematest loomadest. Õigeid vaenlasi sellisel hiigelsuurel linnul polegi. Ütlen ausalt, et ega enne Eesti kahe suurema jaanalinnufarmi külastamist ma täpselt ei teadnudki, mis on jaanalinnu, emu ja nandu erinevused välimuses, elustiilis ja käitumises.

Eesti jaanalinnufarmide külastajaid tõmbab ilmselt võimalus osta jaanalinnumune, ühest munast jätkub omletti päris suurele seltskonnale. Käsitöö- ja moehuvilistele pakuvad huvi suled, mida talud müüvad. Mõlema farmi poes saab osta igasuguseid erilisi asju, mis on ühel või teisel moel jaanalindude, emude või nandudega seotud.

Mis ajendas neid kahte tuntuimat jaanalinnutalu tänapäeva keerulisel põllumajanduse ja maaelu ajastul sellist asja ette võtma? Kas eksootiliste loomade-lindude pidamine tasub tänapäeva Eestis ära? Teadupärast on veel üks eelmistel aastatel tegutsenud samalaadne talu oma uksed tänaseks sulgenud.

Loomad, keda Tallinnas loomaaias ei ole

Muhumaal Nautse külas asuva jaanalinnutalu Muhu Jaanalind perenaine Helena Erik ütleb Maa Elule, et nemad hakkasid jaanalinde pidama eelkõige suurest kiindumusest nende suursuguste lindude vastu. „Kui olime saanud maitsta jaanalinnuliha, soovisime, et teisedki eestlased võiksid kogeda seda elamust,” räägib ta algusajast, mis jääb juba 1999. aastasse.

Millised on jaanalinnutalu pidamise raskused, kuidas ära majandada ning külastajaid kohale kutsuda, see selgus aastate jooksul.

Mõlemad, nii Muhu Jaanalind kui ka Sassi talu / OÜ Jaanalinnufarm pole piirdunud jaanalindudega, vaid muutunud peaaegu et väikesteks loomaaedadeks.

Muhu jaanalinnutalus on Helena Eriku sõnul külastajatele vaatamiseks jaanalinnud, jaanalinnutibud, sebrad, emud, punakängurud, vallabid, ka valge albiinovallabi, Shetlandi poni, Hollandi appaloosa poni, alpakad ja küülikud. „Paljusid neist Tallinna loomaaias veel pole ja see on kena põhjus tulla neid vaatama Muhusse. Raske on välja tuua üht neist, sest omamoodi huvitavad ja armsad on nad kõik, nagu omad lapsed, selgitab Helena Erik.

Talu sebrad on juba nelja-aastased, mis tähendab, et kohe on käes aeg, mil peaks saama näha esimest järeltulijat. „See mõte hoiab meie meeli praegu kõige enam ärevil,” tutvustab Helena Erik juuni lõpu-juuli alguse kõige olulisemaid sündmusi talus.

Rääkiv papagoi ja orav Miki

Tallinna-Tartu maantee ääres Imavere kohal põllule vaadates ei näe, et seal asub jaanalinnufarm, kuid Sassi tallu kohale sõites on see näha-kuulda küll.

Imavere Sassi talu peremees Innar Rohtsalu ja abikaasa Inge talupidamist mõjutaski Muhu talu. Seega eeskuju nakkab ja annab julgust suuri asju ette võtta. „Esimesed jaanalinnud saabusid meile 2002. aastal ning mõte linde pidama hakata tekkis neid esmakordselt nähes, oli nii-öelda armumine esimesest silmapilgust,” räägib Innar Rohtsalu. Sassi talugi on iga aastaga aina kasvanud ning uusi elanikke lisandunud. „Meie talu linnu- ja loomapere on saanud täiendust igal aastal. Täna näeb kolme lennuvõimetut jaanalindu: lisaks Aafrika jaanalinnule veel Austraalia emu ja Lõuna-Ameerika nandut. Veel kohtab siin paabulinde, tuvisid, faasaneid, papagoisid (ka rääkivaid), tšintšiljasid, merisigu, küülikuid ja känguruid. Külastajate südame on võitnud punaorav Miki, kes sattus meile ema kaotuse tõttu kaks aastat tagasi pisikese beebina,” jutustab Innar Rohtsalu.

Kumbki talu ei räägi otseselt rahast, sest nende sõnul ei saa talu pidada rahale mõeldes. Pigem peab loomi tohutult armastama. „Sellise farmi pidamine nõuab tublisti aega, kannatust ja armastust kõigi asukate vastu. Tegemist on meie pere hobiga, mida teeme põhitöö kõrvalt,” viitab Innar Rohtsalu asjaolule, et sellise talu rajamine, loomade eluase, nende eest hoolitsus, toit ja kõik muu on väga kallis lõbu. Raha poolest jõukaks selle ettevõtmisega ei saa, küll aga hingelt rikkaks ja õnnelikuks.

Suveniirid

Kõik, kes soovivad Eesti suves kohata teistmoodi loomi ja linde ning näha eksootilisi külalisi lähemalt kui loomaaias, oodatakse nii Sassi tallu Imaveres kui ka Muhu jaanalinnufarmi. „Külastajaid ootame nii palju, kui on tulla soovijaid,” kutsub Innar Rohtsalu.

Inimeste arvu ei piirata, kaasa saab osta huvitavaid ja ehedaid asukatega seotud või nende küljest (suled) pärit suveniire. Kindlasti saab jaanalinnumune. Neid ei soovitata inimesel üksi kohe kindlasti sööma asuda! Vaja on ikka vähemalt 10 inimest pidusöögile kutsuda.

Lõpetuseks on kasulik meeles pidada, et jaanalind ei peida oma pead kunagi liiva alla, ehkki selline käitumisviis on saanud täiesti põhjendamatult jaanalinnu põhitunnuseks.

Kommentaar

Mis teeb Eestis eksootiliste loomade-lindude pidamise keeruliseks?

HELENA ERIK

Muhu jaanalinnutalu perenaine

Põhiraskus tuleneb meie ja nende kodumaa kliima erinevusest – see on niiskus. Sellest tuleneb palju eritingimusi ja ohte. Viimaste aastate soojemad ilmad on asja veidi kergemaks teinud. Neile, kes soovivad linde-loomi kasvatama hakata, soovitame eelkõige tõsist huvi loomade vastu, kannatust ja talupojamõistust. Olge valmis tõsist tööd tegema, sest kuldmuna ei tule kiiresti ega kergesti.

Jaanalind

Jaanalind (Struthio camelus) on suurim maailmas elutsev lennuvõimetu lind, kes on pärit Aafrikast ning toitub peamiselt rohust ja lehtedest. Farmides söövad jaanalinnud lisaks spetsiaalset jõusööta.

Jaanalinnu kõrgus on täiskasvanuna 2–2,7 m, kaal 100–175 kg, sõltuvalt soost ja tõust.

Jaanalind muneb 30–50 muna aastas, mis teeb elu jooksul umbes 2000 muna.

Munemine algab kevadel, kui on soe ja valge. Jaanalinnud istuvad pesal mõlemad: isane, musta sulestikuga, öösel, ja emane, halli sulestikuga, päeval. Kokku kestab inkubeerimine 42 ööpäeva.

Jaanalinde kasvatatakse peamiselt liha, naha ja sulgede pärast.

Liha on hõrk, punastest lihadest väiksema rasva- ja kolesteroolisisaldusega ning maitselt enim sarnane loomafileele. Nahka peetakse tugevuselt teiseks maailmas, hinnaklassis liigitatakse luksusnahkade hulka. Sulgi kasutatakse nii tolmuharjade valmistamisel kui ka moetööstuses. Jaanalinnurasval on põletikuvastane toime, see on paljude kreemide põhikoostisosa.

Kuidas süüa jaanalinnumuna?

Jaanalinnumuna on kaetud kollakasvalge paksu koorega ja võib kaaluda 1,5–1,8 kg, mis on võrreldav 22–24 kanamunaga.

Jaanalinnumuna keeb poolteist tundi ja sellest saab söönuks 10–15 inimest.

Jaanalinnumunast omletti tehes tuleks muna kõigepealt ära pesta (kui tahate selle alles jätta) ja siis akutrelliga, millel on umbes näpujämedune puur, auk sisse puurida.

Sellest august valate välja 1,5–2 liitrit munavedelikku, millest saate hiigelkoguse omletti.

Jaanalinnumunast omleti valmistamine käib nagu tavaliselt, aga piima, võid, rohelist tilli ja sibulat, sinki vm tuleb lisada hulga rohkem kui muidu. Retsepte leiab toiduportaalidest kümnete viisi.