Kivisaare Veski toimetab rahulikult, aga edasipüüdlikult

Kivisaare veski valmistab jahu traditsioonilisel meetodil. Foto: Urmas Luik

Pärnumaal Halinga vallas Pärnu-Jaagupi külje all asuvas endises kolhoosi kuivatis tegutseb Kivisaare Veski OÜ, mille toodang on leidnud arvestatava tarbijaskonna. Tootmine on igal aastal kosunud. Nad on pälvinud valla parima ettevõtte tiitli ning toiduliit on neile andnud parima piirkondliku väikeettevõtte auhinna.

Perefirma ajalugu ulatub läinud sajandi üheksakümnendate keskpaika, mil praeguse peremehe Alar Ritteri vanemad ostsid kolhoosi tühjaks jäetud hoone ja rajasid sinna jahutootmise. „Vanemad alustasid loomajahu tegemisest, peagi lisandus püül. Otsiti ja osteti seadmeid, et saaks teha nii jahu kui ka mannat, kruupi ja muud,” meenutab Ritter. Nüüd tehakse siin loomajahu minimaalselt, sest väikesed loomakasvatajad on sisuliselt kadunud, suured jälle saavad teistest riikidest oma jahu odavamalt kätte.

Mõnda aega, kuni Ritteri isa surmani, toodeti hulgi inimeste toiduks mõeldud kaupa, kuid turg muutus. Tekkisid jaeketid, hulgimüüjad surusid hinnad alla ja väike veski ei löönud enam läbi. Leedust tuli jahu sama hinnaga, mis siin tuli maksta vilja eest. Seetõttu vahepealsetel aastatel veski tegevus soikus, kuni 2012. aastal Alari ema Aita rääkis lapselapse Marioga ning tema naise Maaritiga, et ei taha enam veskiga tegeleda ning noored võiksid asja üle võtta. Kuna vanavanemad olid suure tootmise valmis ehitanud, ei tahtnud noored lasta sellel niisama seista ning asutasid Kivisaare Veski OÜ. Mõeldi välja strateegia, kuidas klientideni jõuda, suund võeti jaekaubandusele.

„Alustasime väikestest poodidest ja taluturust. Algus oli raske, aga järjest paremini läks ning õige pea võis meie tooteid leida Keila Tarbijate Ühistu kauplustest, mis meile esimesena suurematest võimaluse andis. Edasi tulid juba Prisma, Rimi ning hiljem ka Selver. Kaubanduskettidesse saamine võttis aega ning nõudis järjekindlust,” meenutab Alari poeg Mario Pauskar.

Alar Ritter peabki kõige keerulisemaks just kauba turustamist ja siin on tal põhjust kiita Mariot ja tema kaasat Maarit Maremäed, kes on suure töö ära teinud. „Pakume kauplustele ikka seda, mida pakkuda on, kellegi teise survel pole me sortimenti muutnud. On ette tulnud, et mõni toode jäetakse müügisortimendist välja, aga pärast seda, kui kliendid nõudma hakkavad, et miks teises poes on ja teil ei ole, hakatakse jälle tellima. Nii on juhtunud näiteks täistera-nisumannaga.”

Kauba laialivedu

Omaette keeruline on logistika. Alguses vedas Ritter suurema osa kaubast ise laiali, kuid kuna kõikidel kettidel pole keskladu ja viiekümnesse poodi ei jõua ise ka kõige parema tahtmise juures kaupa õigeks ajaks toimetada, siis nüüdseks on leitud logistikapartner, kes kauba igal nädalal kauplusekettidesse viib. Ritter ise hoolitseb praegu ainult Pärnu klientide eest.

Ettevõtte toimimist kirjeldab peremees lihtsalt: tema organiseerib vilja ning vastutab jahvatamise eest, poeg ja minia turustavad. Lisaks enda pere jõududele on palgal pakkija, kelle käte vahelt käib läbi kogu jaekettidesse saadetav toodang.

Võhikul on raske mõista, et neli inimest saavad hakkama kõigega ja Kivisaare Veski kaup on enamiku Eesti kaupluste lettidel, nii ketipoodides kui ka väiksemates poodides, aga Ritter kostab tagasihoidlikult: „Pole siin keerulist midagi, saab hakkama ning mahtu saaks oluliselt kasvatada.” Taaskäivitatakse tegelikult ka hulgikaubandusele tootmist, aga enne nii-öelda muna munemist ei taha peremees sellest pikemalt rääkida.

Ritter kinnitab, et inimesed on üha teadlikumad ning tahavad järjest enam naturaalseid tooteid. „Meie toodame skeemi põld-veski-kauplus järgi, vilja ostame ümberkaudsetelt kasvatajatelt ja ühtegi lisaainet juurde ei pane. Sisuliselt on see samasugune jahu, nagu oli sajand tagasi. Osa meie jahvatamismasinaidki on pärit eelmise sajandi algusest, aga peavad hästi vastu. Näiteks Tartus toodetud mannamasin pärineb 1920. aastast. Veski on Nõukogude päritolu, kuid maha viksitud austerlaste Bühleri pealt ning teeb samuti head tööd. Teine osa tehnikat on paar aastakümmet tagasi eesti meeste välja mõeldud ja valmistatud. Kosmosetehnikat siin ei ole ja nii saame remondi ning hooldusega ise hakkama.”

Ettevõtte käive on igal aastal kasvanud, kusjuures reklaamile pole suurt rõhku pandud. „Kes tahab, on üles leidnud. Taluturud, laadad ja suust suhu reklaam on kõige paremad müügi kasvatajad. Käime ise turul müümas ja saame nõnda klientidelt tagasisidet. Eriti kasulik on seal katsetada uusi tooteid. Aga kuna igal kliendil on oma maitse, siis paraku kõigile ei saa pisiasjadeni vastu tulla, sest siis ei saakski toota.”

Hooajaline tootmine

Kivisaare veski esimene jaekaubandusse suunatud toode oli nisupüül, järgnes täistera-nisujahu, mida tänagi hinnata osatakse ja nii see sortiment laienes. Praegu on Kivisaare veskil juba kümmekond toodet: täistera-nisumanna, täistera-odramanna, täistera-odrajahu, täistera-nisujahu, täistera-rukkijahu, nisuklii, nisujahu, sõre nisujahu, odrakruup ja odrajahu. Ühel päeval tehakse ühte sorti, teisel teist, sest nii on mõistlik. Talvel jahvatatakse rohkem, suvel vähem.

„Hooajalisus on selles äris päris suur, kõige kibedam tööaeg on detsembris, kõige lahjemad mõistagi suvekuud. Kui suvel toodame 800 kilo kuni tonn nädalas, siis detsembris on tavaline kaks ja pool tonni ning vajadusel enamgi. Kõrghooaeg kestab aprillini, kuni ilmad hakkavad paremaks minema ja inimesed vähem küpsetama,” selgitab Ritter. „Suvekuudel on kõige minevam kaup täistera-nisujahu, talve poole jällegi rukkitooted ning odrakruup. Täistera-nisujahust valmivad suurepärased kastmed, koogid, pannkoogid. Saia sellest samas nii hästi ei tee, sest jahu kerkib kliisisalduse tõttu tavajahust vähem. Mannasid ostetakse ka paremini külmemate ilmadega. Palju müüakse veel odrajahu. Huvitav tähelepanek – piirkonniti tahetakse erinevad asju. Tartumaal on näiteks suur odrajahusõprade seltskond.”

Üks väärt Kivisaare veski toode, sõre-nisujahu, vääriks Ritteri arvates enamgi ostjaid: „Seda peab oskama kasutada. Jahu  on sõre nagu liiv, hästi peenikene ega kleebi, kui kihte teha, ei tõmba kastmes tükki, samas jälle ei paisu. Näiteks ostavad seda pitsarestoranid. Üks klient kasutas varem Soome sõredat jahu, aga kuna sealne vabrik oli igal aastal kuu aega kollektiivpuhkusel, otsiti meid üles. Kvaliteet ning hind sobisid ja nii nad meie kliendiks jäidki.” Suvekuudel kulub ühel suuremal pitsarestoranil sõredat nisujahu tonni jagu kuus. Ritter peabki sõredat nisujahu kokandust üle keskmise tundvate inimeste pärusmaaks, aga soovitab siiski kõigil katsetada. „Ühes kokandussaates nägin, et seda pandi tavalise jahuga pooleks, üks aitab kergitada, teine tugevdab ja annab maitset.”

Ritterite koduses majapidamises leiab oma veskis tehtust kõige rohkem kasutamist kruup ja seda igas variandis. „Suvel, peab tunnistama, kulub endalgi omatoodangut vähem. Tavaliselt saiadele ja pannkookidele, mille järele ikka vahest isu tuleb,” ei tee peremees saladust.