Kaks põnevat veelindu

Lauk. Foto: Internet

Olgu kohe öeldud, et need kaks, kellest tänane jutt, on küll tüüpilised veelinnud, ent pole teps partlased, vaid hoopis kureliste seltsi kuuluvad ruiklased. Selle sugukonna eestikeelne nimi on vägagi asjakohane, sest enamasti on nende häälitsused valjud, aga mitte eriti meloodilised. Niisiis – lauk ja tait, varemalt saksa keele eeskujul vesikanaks ja tiigikanaks kutsutud linnud. 

Lauk on tuhmmusta sulestiku ning valge lauba ja nokaga, suuruselt sinikael-pardist pisut väiksem taimerohkete järvede ja madalate merelahtede asukas. Laugud tegutsevad peamiselt vees, ujuvad päris kiiresti ja sukelduvad ülihästi nii röövlinnu rünnakust pääsemiseks kui ka veepõhjast toidu toomiseks. Ujumist soodustavad varvastel olevad sagar-ujulestad, mis ei takista ka maapinnal ja roolademel jooksmist. Veest lendu tõustes peavad laugud tegema pika hoojooksu mööda veepinda. Põhiliselt on nad taimtoitlased, käies ka kuival maal rohtu söömas, kuid enamiku kõhutäitest saavad nad veepinnalt, hoides ujudes alanoka vees ja neelates sinna sattuvad vetikad ja muud taimeosad alla. Samuti kõõbitsevad nad söödavat kivide ja veetaimede küljest või käivad seda vee alt hankimas. Nad ei põlga ära ka veeloomakesi, näiteks tigusid ja kalamaime.

     Pesa ehitatakse hõredasse roostikku või kaislastikku madalasse vette või veetaimede lasule, aga ikka nii, et oleks võimalik kohe pesalt vette pääseda. Materjali, millest peaosa on kuivad kaislajupid, toob kohale isalind, emane aga vormib sellest kuni poolemeetrise läbimõõdu ja suhteliselt sügava lohuga pesa. Maikuul on selles kümmekond kreemika tausta ja tumedate täppidega muna, mida hautakse keskmiselt kolm nädalat. Pojad näevad alul lausa eksootilised välja: udusulestik põhiosas must, nokk ja osa pead erepunane ning ümber kaela hõre punakaskollane krae. Esimese nädala veedavad nad pesas, kuhu vanemad neile toidupalakesi toovad, hiljem aga ujutakse kuuvanuseni koos vanalindudega, kelle nokast pojad toitu saavad. Mõnel paaril jäävad pojad siis isase hoolde, kuna emane soetab veel teise kurna, munedes reeglina varem rajatud lisapessa.

     Eesti asurkonda hinnatakse kolmele kuni viiele tuhandele haudepaarile. Sügisel rändab siit läbi kümneid tuhandeid põhja ja kirde pool pesitsenuid. Pehmetel talvedel võib meil mõnikümmend lindu kasutada lahtist vett talvitamiseks.    

    Tiikidel, jõesootidel ja väikejärvedel on Eestis elupaiga leidnud kuni poolteist tuhat taidapaari. Tait on laugust enam kui poole väiksem, üldiselt oliivpruuni sulgrüüga, aga erevalge sabaaluse ning punase noka ja laubakilbiga. Ujudes noogutab ta kaela ja peaga nagu ülesmäge sõitev jalgrattur. Lestadeta pikad varbad sobivad ka veetaimedel, näiteks vesiroosilehtedel  kõndimiseks ja isegi puu otsas turnimiseks. Mõnikord leitakse taidapaar pesitsemas vanas varese- või harakapesas vee kohal. Tavaliselt on pesa – korratult kuhjatud taimelasu – siiski veekogu kaldavööndi tihedas taimestikus.

     Mitme taidapaari asustatud tiikidel täheldatakse huvitavat ühiselu. Kaks emast võib muneda ühte pessa, kordamööda haududa ja suurpere koos üles kasvatada. Ka on neil tihtipeale ühine partner. Tavajuhul on taidapesas 7–10 kollakas- või hallikasbeeži tumedatäpilist muna, enamjaolt mai lõpul. Taidamammadki pesitsevad suvel veel teisegi korra, jättes siis kuuvanused pojad veel paariks nädalaks papa hoolde, kes on neile rajanud tiigi servataimestiku varju isegi meetrilaiuse puhkeplatvormi. Tihtipeale tuleb tal pesa või poegade lähedalt minema tõrjuda hallhaigruid, kelle kalapüügikohad on samuti kaldaäärses vees.

    Ehkki nii lauk kui tait on üsna pelglikud, õnnestub neid vaikselt vaadeldes näha nii mõndagi põnevat.