Teearmastusest kasvas välja ettevõte

Ööbiku ürditalu perenaine Inge Põder-Männiste nendib, et ainult loodusest kogutud taimedega ei vea välja ja ürte tuleb ka põldudel juurde kasvatada. Foto: Kristina Traks

Ööbiku ürditalu põldudel Läti piiri ääres Mustjõe ääres kasvab kümneid sorte tee- ja ravimtaimi. Viis aastat vana ettevõtte eestvedaja Inge Põder-Männiste ütleb, et maarohuteedega tegelemine osutus tema elus ühel hetkel lihtsalt loomulikuks jätkuks. 

Hästi tundis taimi ja oskas neid maitsvaks teeks kokku segada juba Inge ema, kes siitsamast Mustjõe lähedastest metsadest ja põldudelt igal aastal hulga teematerjali kokku kogus ja seda talveks kuivatas. Alati oli kodus piparmünti, raudrohtu, nurmenukku, köömneid, mis kodu juures mäeveerel looduslikult kasvasid, tehti kaseleheteed.

Et teeasjandusest võiks saada töö ja sissetulek, tundis Inge ära viis aastat tagasi. Enne seda oli ta palgatööl raamatupidajana, viimati Valga Põllumeeste Liidus. „Tervis hakkas istuva töö tõttu käest ära minema ja tundsin, et ei saa enam niimoodi jätkata. Siis tulingi töölt ära, olin aasta otsa töötu ja tegin plaane ning turgutasin tervist. Olen väga isetervendamise usku ja usun ka maarohuteede väesse. Ühel hetkel plahvatas, et miks mitte teesid hakata müüma – siin Mustjõe ääres on ju suurepärane paik mahedate ürtide ja teetaimede kasvatamiseks. Siin on väga puhas loodus ning eriliselt kuiv kliima,” räägib Inge. „Seda enam, et põllumeeste liidus töötades oli palju juttu toetustest, mida kõik said. Millalgi ütleski meie juhataja, et vaatame järele, kas sinugi maad on PRIA toetusaluste maade kirjas. Olidki. Naabrimees oli need vist üles andnud.”

Ema piparmündid

Kohe alguses otsustas Inge, et ainult loodusest kogutud taimedega ei vea välja ja tuleb ürte ka juurde põldudel kasvatada. Esimesteks istutatud taimedeks sai ema piparmündipõõsa laiali jagamine paarile vaole. „Ei ma teadnud, millist maad piparmünt armastab, aga õnneks läks kõik ilusti kasvama. Järgmisena sain naabri käest rohemünti, mis tal hirmsasti vohas. Sügisel olid minulgi juba ilusad rohemündipõõsad,” jutustab Inge.

Kui alguses kuivatati taimi suvilas, siis juba varsti hakkas vastset ettevõtet kummitama ruumipuudus ning asuti projekteerima tööstushoonet taimede kuivatamiseks ja pakkimiseks. See kerkis Leaderi programmist saadud toetuse abil Ööbiku talu vanadele laudamüüridele ning ühes suuremate ruumide valmimisega algas ettevõttes uus ajajärk – kui juba hakkas olema midagi müügiks, tekkis müügikontakte ja -võimalusi muudkui juurde.

Inge oli ka ise usin müügikohti otsima. Igale poole, kuhu ta läks, võttis kastiga kaasa  oma teed, et inimestele neid tutvustada. Praeguseks on tal neid sortimendis 70 nimetuse ringis ning ta on ise kokku seganud terve hulga seguteesid, mis mitte ainult ei maitse head, vaid näevad ka pakis kenad värvilised välja. „Inimestele väga meeldivad seguteed, kuid muidugi ei kao kuskile ka n-ö puhtad maitsed,” teab Inge. Suurtest teehittidest toob ta kõigepealt välja saialilletee kanepiga. Jutt käib muidugi õlikanepist ja selle kasvatamise idee sai lnge oma reikiõpetajalt. Kanepit peetakse looduslikuks antidepressandiks.

Logistika käib Smartposti ja kullerite abiga

Ööbiku ürditalu teed jõuavad müügile üle Eesti mitmesse ökopoodi, aga ka Rimi „Talu toidab” osakonnast ning Tartu ja Pärnu taluturult saab neid osta. Kui küsida logistika kohta, mis tundub esmapilgul Tallinnast 270 kilomeetri kaugusel asuva talu puhul peamurdmist nõudev probleem, siis see on lahendatud üsnagi lihtsalt: kaup saadetakse tellijateni Smartposti ja kulleritega. „Väga mõistlik ju, kui ei pea ise kulutama aega ja kütust kauba isiklikuks kohaleviimiseks. Seda enam, et minu toode on just selline, mida pakiautomaadiga on väga mugav saata. Ühte kasti mahub sadu teepakke,” selgitab Inge.

Teede müügiaeg on kaks aastat ja kuigi kaupa otseselt pole kunagi kätte jäänud, tuleb kogu aeg tegeleda uute müügikanalite otsimisega. „Mõni klient langeb välja ja loorberitele puhkama jääda ei tohi. Kunagi ei tea, kust konkurent sind kõrvale lükkab, ning konkuretsi sellel alal ikkagi on, maarohuteede müüjaid on Estis paarkümmend tükki kindlasti. Eks loeb hindki, kuid ega minu hinnad ole kõige kõrgemad. Ja väga oluline on muidugi pakend – kindlasti peab inimene saama toodet näha, otsustatakse suuresti teesegu välimuse järgi. Samavõrd tähtis on muidugi tee maitse ja välimus, püüan kogu aeg sinnapoole, et teed oleksid tõepoolest maitsvad ja tassis ilusad, mitte aga rohelised heinamaitselised vedelikud,” räägib Inge.

Ilm otsustab kõik

Elu ürditalus käib väga ilma taktis. Teetaimi saab koguda ainult kuiva ja päikesepaistelise ilmaga ning tuleb jälgida õiget kogumisaega. Kui näiteks männikasvud on just parajas suuruses, tuleb neid korjata kohe, mitte ei saa tööd nädala võrra edasi lükata. Ja nii on kõigi taimedega. Loodus ei oota.

Taimede kogumise aeg algab aprillis pohlalehtede korjamisega. Edasi tulevad mais juba nurmenukud, kaselehed, nõges, kortsleht, juunis kummel, osjad jne. Ikaldus on võimalik ka ürdipõllul. Inge näitab põlde, kus juuni keskpaigas haigutab tühjus – külvatud ürdid ei tulnudki üles, kuna kuu aja jooksul ei sadanud tilkagi vihma. Eks tuleb teha korduskülvid, sest kui teesegus on ette nähtud saialill, siis ei saa seda kuidagi jätta sinna panemata põhjusel, et taimed ei tulnud üles.

Enamiku aja aastast saab Inge talus hakkama oma pere jõududega, kuid suvel, kõige kiiremal taimede kasvatamise ja kogumise ajal käivad abiks lähedal asuva Taheva sanatooriumi lapsed. Malevlased on samuti käinud ürdipõldudel rohimas ja korjamas.

Puhata saab ürdikasvataja talvel, kuid suvel ei saa seda mõtetki pähe lasta. „Korjamine käib kogu aeg, näiteks saialilled iga kahe päeva tagant, rukkilill ülepäeviti. Tuleb olla ise kohal ja organiseerida,” selgitab Inge. Samas on talvine puhkus võimalik ka ainult siis, kui oled paraja hulga tooteid ette pakendanud, sest põhiline müügiaeg on teedel just talv.

Tervislikud linaseemnekrõpsud

Peale teede valmistatakse Ööbiku ürditalus kuivatatud köögiviljakrõpse. Need on ka muidugi täiesti mahedad. Huvitav toode on „Kuivatatud vikerkaareleib”, mis sisaldab linaseemneid ja seitset eri värvi köögivilja. „Sobib hästi õlle kõrvale võtta,” ütleb Inge. Hiljuti sai kaheksa Ööbiku ürditalu toodet Vana-Võromaa päritolust märku andva Uma Meki märgi ja üks märgikandja on seesama vikerkaareleib.

Kas peamiselt üksi toimetades ja ettevõtet üles ehitades mõnikord kõhedust pole peale tulnud? Inge raputab pead ja ütleb, et temal on teeasjasse juba algusest peale väga kõva usk olnud. Isegi hoolimata sellest, et lähedased väga ei uskunud, et äri välja veab. „Mulle on oluline, et ettevõtmine püsiks kasumis, ja selle pealt on ju kohe selgelt näha, kas asi tasub tegutsemist või mitte,” ütleb ta. „Praegu on küll plaan ettevõtet veidi kasvatada, et saaks veel ühe inimese aasta ringi palgale võtta.”

Muidugi ei saa me läbi maksudest rääkimata. Kuna Inge annab suvel tööd hulgale koolinoortele, kes endale tema põldudel taskuraha teenivad, leiab ta, et see on ebaõiglane, et riik laste pealt sotsiaalmaksu sisse kasseerib, sest lapsed on nagunii kindlustatud. „Praegu maksab täie rahaga nende pealt sotsmaksu, kuigi nad on niigi kindlustatud. Aga võiks olla sotsiaalmaksuvabastus – ma saaksin koolilastele rohkem palka maksta,” sõnab ta. „Oleksin nemad rõõmsamad ja mina ka.”

Lisalugu

Ametlikult leidub Eesti looduses vaid kuus-seitse ravimtaime

Läbi aegade on eestlased ravinud köha islandi käokõrvast keedetud hirmmõru teega või soovitanud naistehädadega kimpus olijal nende leevenduseks rüübata kortsleheteed. Kumbki nimetatud taimedest aga ravimtaimeks ei kvalifitseerugi, vaid ametliku liigituse järgi on toit.

Kubja Ürditalu on aastaid müünud oma teesegusid apteekides. Talu perenaine Merike Sander selgitab, et ametliku liigituse järgi on Eestis ravimtaimi praegu vaid kuus-seitse: leesikas, paiseleht, kalmus, varemerohi, vereurmarohi, punand, naistepuna. Nende taimede olemasolu teesegus paigutab toote ravimisarnase aine alla, mida tohib müüa ainult apteegis.

Seevastu taimed, nagu näiteks piparmünt, meliss, pärnaõied, veiste-südamerohi, kassinaeris, männikasvud, teeleht, kortsleht, põdrakanep jt, on ametlikult „toit” ja nende müüki kontrollib toidu- ja veterinaaramet. „Kuna Euroopa määruste järgi toit ei ravi, siis ei tohi pakendile lisada mingeidki vihjeid taime raviomaduste kohta. Seega kaob aegapidi inimeste teadvuses järjepidevus, millal ja mis puhul millist taime kasutada,” räägib Sander. „Neid taimi ja nendest moodustatud teesegusid võib müüa kauplustes ja mujal, kus neid vähegi ostetakse. Nende käibemaks erineb apteegitoote käibemaksust.”

Sander ütleb, et üldiselt jääb teadmisi taimedest järjest vähemaks. „See on paratamatu asjade käik. Sama asi on läbi tehtud nii Rootsis, Inglismaal kui ka Itaalias. Taim on inimeste jaoks kahtlane ja ebaturvaline, tablett aga alati kindlam. Tee valmistamist peetakse ka liiga keeruliseks ja aeganõudvaks,” ütleb ta. „Loodan, et tuleb kunagi tagasi aeg, mil inimesed hakkavad vaatama, mis taimed ja milleks nende kõrval kasvavad.”