Taimeleotised väetiseks ja tõrjeks

Kõrvenõgesest tehtud leotis on taimedele väga kasulik. Foto: Internet

Ükskord juhtus nii, et tomatid jäid mul mai lõpus – juuni alguses kasvumajas umbes nädalaks hooletusse. Taimed olid kahvatud ja nirud, õienuppe vähe. Kartsin, et seekord olemegi saagita.

Ajakirjast Suvi Aias jäi siis näppu Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teaduri Ingrid Benderi tomatihooldusõpetus ja eriti see koht, kuidas ta korvab mahekasvuhoones tomatite lämmastikväetise tarbe nõgeseleotisega. Eriti suur on lämmastikuvajadus juuni alguses, nõgeseleotisega väetades saavad tomatid ka kaaliumi jt toitaineid. Lämmastik ergutab kasvu. Kaalium tugevdab kudesid ja toetab viljade arengut. Peale selle suurendavad taimevirtsad ja -leotised taimede vastupidavust haiguste ja kahjurite suhtes.

Nõges on toitainetest pungil

Proovisin nõgese võluväe järele: tomatitaimed kosusid silmanähtavalt, said ilusa rohelise värvi tagasi ja õienuppe hakkas juurde tulema. Sellest peale olen nõgeseusku ja muud väetist ei ole minu tomatitaimed saanud. Igal suvel on mu kasvuhoone kõrval suur plastanum, millel plekitükk katteks. Tuul lennutab katte mõnikord minema ja siis haiseb anuma ümbrus üsna vastikult. Haisu aitab taluda teadmine, et kõrvenõgeseleotisega pritsimine mõjub peletavalt ja eksitavalt mitmele kahjurputukalegi, näiteks lehetäidele, porgandi- jt lehekirpudele, lestadele, karilastele, kilptäidele.

Leidke leotiseteoks anum, mille saate kindlalt sulgeda, siis ei ole haisuga muret  ja vihmasajud ei tee leotist liiga lahjaks. Korjake anumasse nõgeseid, pange neile näiteks kivi vajutuseks ja valage siis anum vett täis, nii et nõgesed oleksid veega kaetud. Mina ei ole nõgeseid täpselt kaalunud ega tükeldanud: panen neid nii palju, kui anumasse mahub ja valan siis tiigiveega üle. Anumat ärge triiki täis kallake, paar sentimeetrit võiks servast puudu jääda, sest muidu kobrutab kääriv vedelik ehk üle ääre. Kirjanduses on soovitatud võtta 1-2 kilo nõgeseid 10 liitri vee kohta ja eriti hästi sobivat vihmavesi.

Esimene kord ei olnud mul kannatust leotise käärimaminekut oodata, kastsin leotiselahusega tomateid juba paari päeva pärast, lahjendades seda silma järgi, nii et kastekannus oli umbes üks osa leotist ja neli osa vett. Õige nõgesevirts ehk kääritis, mis on tumedaks värvunud ja sisaldab ka mineraalaineid, valmib kahe-kolme nädalaga. Kord päevas oleks vaja anuma sisu läbi segada, sedasi lisate käärimiseks tarvilikku hapnikku. Segu on valmis siis, kui nõgesevirts enam ei kääri ega vahuta. Enne kasutamist tuleks nõgesevirtsa kurnata, sodi ei aja siis kastekannu sõela umbe ja kurnates püüate ehk kinni enamiku nõgeseseemnetestki, mis võisid koos taimedega käärimisnõusse sattuda. Kevadel nõgeseseemneid muidugi pole, kuid suve edenedes tuleks selle võimalusega arvestada.

Nõgesevirts sobib pealt- või leheväetiseks paljudele taimedele, tugevamaid taimi väetades on paras seda veega lahjendada vahekorras 1:5, õrnemaid kastes sobib suhe 1:10. Tomatilehed on näiteks üpris tugevad, kurgilehed hoopis õrnemad. Kui kahtlete, et lahus on äkki liiga kange, kastke sellega esmalt ainult üht-kaht taime ja jälgige mõju. Lehtedele ilmuvad põletusplekid või taime närbumine näitavad, et segu oli liiga kange.

Väetamissagedust on raske soovitada: jälgige oma taimi. Mina olen suve esimesel poolel tomatimaja kastes kasutanud nõgeseleotist kord nädalas. Väljas kastes arvestage, et tugev sadu peseb kääritise taimelt maha ja siis tuleks väetamist peagi korrata.

Tõhus abiline

Arvan, et tänu nõgeseleotisele on mu tomatitaimed püsinud üsna terved, sest kasvutingimused ja -hooldus pole kindlasti ideaalsed ja kasvumaja ei saa ka nii hästi õhustada, nagu tahaksin.

Suve teisel poolel ei ole aga mõtet tomatitaimede kasvu enam lämmastikuga ergutada. Tänavu katsetan juulis ja augustis, kuidas mõjuvad tomatitele soolikarohu ja varemerohu kaaliumirikas leotis, mõlemat taime olen leotise valmistamiseks aeda kasvama jätnud.

Kaaliumipuudust või lämmastikuliiga kahtlustan seepärast, et suve lõpul ei valmi kõik tomatid ühtlaselt. Indrik Bender selgitab „Maalehe tomatiraamatus”, et rohelised laigud võivad vihjata kastmisvigadele või kaaliumi ja lämmastiku valele vahekorrale mullas, mille tagajärjel tekib taimel kaaliumipuudus. Kollased kõvad laigud viljavarre kinnituskoha ümber tekivad tavaliselt kuumaga, kui taimed ei jaksa tomateid piisavalt vee ja toitainetega varustada.

Varemerohuleotisega soovitab katsetada Lena Israelssoni oma kevadel ilmunud raamatus „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad köögiviljad”: see taim pole nii lämmastikurikas kui kõrvenõges, kuid sisaldab palju kaaliumi.

Kuid kõike head võib saada ka liiga palju. Suve lõpul tulebki tomateid vähem kasta ja väetada, veega liialdades rikud tomatite maitse ära.

Eelkõige abiks taimekaitses

Maaülikooli taimekaitsjad on aastaid uurinud tõmmiseid ja leotisi kui looduslikke taimekaitsevahendeid. Neil, keda teema huvitama hakkas, soovitan kindlasti lugeda Anne Luige trükist „Looduslikud vahendid mahepõllumajanduslikus taimekaitses”, mis on kättesaadav ka internetis. See maailm on väga põnev, sest näiteks taime lõhn, mis toimib ühele liigile ligimeelitavalt, võib teisele liigile mõjuda peletavalt. Taimed sisaldavad erineva mõjuga looduslikke keemilisi ühendeid – alkaloide, glükosiide, saponiine, eeterlikke õlisid jm. Nende kogus sõltub taime kasvujärgust ja -tingimustest. Sageli on nende ühendite koostoime sünergeetiline, seetõttu ei kujune putukail nende vastu ruttu resistentsust.

Selles ja teisteski kirjutistes rõhutavad uurijad, et taimeleotisi saab nende ohutuse (lagunevad looduses ruttu ohutuiks algühikuiks) ja odavuse pärast igaüks koduaias kasutada. Tõmmiste mõju on mitmekülgne: need tõstavad taimede vastupidavust kahjustustele ja haigustele, kahjustajatele mõjuvad aga kas eemale peletavalt, toitumist, munemist või arengut pärssivalt ja lausa hukutavaltki. Tõmmistest on kahjurite vastu abi siis, kui neid on alles vähe, pritsimist alustage kohe, kui kahjureid märkate.

Juba nimetatud hariliku soolikarohu kollastest õitest ja võrsetippudest valmistatud tõmmisest on kasu nii kapsa- kui maasikamaal. (Tõmmist tehes valage leige või kuum vesi taimele, laske näiteks ööpäev seista ja kurnake vedelik enne pritsimist). Kui soolikarohutõmmisega kapsaliblika lendluse ajal nelja-viie päeva järel kapsataimi pritsida, siis pärsib see taimedele munemist ja häirib röövikute arengut. Aedmaasika pritsimine nädalaste vahedega vähendab õielõikaja kahjustust ja hahkhallitusse haigestumist. Maasikaid võib samade hädade korral pritsida ka küüslaugutõmmisega. Sibulakooreteest ja küüslaugutõmmisest on abi lehetäide, lestade ja ripslaste tõrjel.

Maaülikooli katsetes on kahjuritõrjes häid tulemusi saadud veel koirohu, kesalille, puju, tomatilehtede ja rabarberi vesitõmmistega. Kuna sobivaid taimi on palju, tuleks kindlasti kasutada mitmest taimest tehtud tõmmiseid või katsetada segutõmmistega, koos sobib pruukida näiteks koirohu- ja männiokkatõmmist.

Mitmeid võimalusi

Maarjasõnajala tõmmist ja virtsa on tehtud lehetäide, kilptäide ja nematoodide korral; põldosjakääritisega on peletatud lehetäisid ja punast kedriklesta; koirohuvirtsast ja -tõmmisest on abi sipelgate, lehetäide, lestade ja kasvuhoonekarilase korral. Näiteks lehetäisid on tõrjutud veel võilille-, varemerohu-, hariliku kesalille, paiselehe-, sookailu-, hariliku raudrohu, vereurmarohu-, männiokste-, tomatilehtede ja kartulipealsete tõmmisega. Et tõmmis või leotis paremini taimele kinnituks, võite sellele lisada 10 liitri pritsimisvedeliku kohta 30–40 grammi rohelist seepi.

Juuli on parim aeg taimeleotistega katsetamiseks, samas tasub kõrvenõgest jt taimi  praegu järgmisekski aastaks koguda, siis saate neist tõmmiseid teha kohe aiahooaja alguses. Kuivatatud taimi kasutades kulub 10 liitri vee kohta 150 grammi ürti. Taimi, mille toimeaineks on alkaloidid, tuleks koguda õitsemise ajal, kui nende sisaldus on suurim. Kui te toimeainet ei tea ja sellest lähtuda ei saa, siis järgige üldist soovitust: koguge päikesepaistelise ilmaga pärast hommikuse kaste kuivamist terveid ja elujõulisi taimi. Kuivatatud ja peenestatud taimi hoidke paberkotis või tumedas klaaspurgis.