Eesti sai esimesed kutsetunnistusega lüpsjad

Järvamaal Väätsa vallas asuva Väätsa Agro Lõõla suurfarmikompleksis oli 14. juuni tavalisest erilisem. Farmi teise korruse seminariruumis toimus lõpuaktus, kus Eesti esimesed kutsetunnistused ulatati 14 lüpsjale.

FOTO: Silvi Lukjanov

Järvamaal Väätsa Agros 22 aastat lüpsjana töötanud Heike Laurimaa teab, et ajaga muutuvad nii nipid lüpsmises kui töökorralduseski ja nemad, esimesed 14 kutsetunnistuse saanud lüpsjat, tõestasid eelkõige endale, et oskavad nüüd oma tööd teha tänapäeva nõuetele vastavalt ehk veelgi paremini. Täiskasvanud õppijate sihikindlusega jäi rahule ametikoolgi ning tööandja on valmis jätkama töötajate koolitamist, kui need toimuvad edaspidigi töökohas.

Järvamaal Väätsa vallas asuva Väätsa Agro Lõõla suurfarmikompleksis oli 14. juuni tavalisest erilisem ja võib isegi öelda, et ajalukku jääv päev. Farmi teise korruse seminariruumis toimus lõpuaktus, kus Eesti esimesed kutsetunnistused ulatati 14 lüpsjale. Nendeks olid Väätsa Agro lüpsjad, kelle õppetööd korraldas Järvamaa kutsehariduskeskus esimest korda koolipingi asemel ettevõttes kohapeal.

Üks kutsetunnistuse saanud lüpsjatest on Heike Laurimaa, kes ütleb, et jõudis Väätsa Agros 22aastase lüpsjana töötamise aja jooksul teise loomakasvatusalase tunnistuseni. Esimene oli kõvade kaantega ja Koeru kooli päevadel saadud loomakasvatusmeistri tunnistus, kuid nüüd saadut ei saavat sellega võrreldagi. „Kaantelt on täna saadud tunnistus küll pehmem, kuid tähtsuselt ikkagi võimsam. Olen nüüd ikkagi üks esimestest neljanda tasemega kutsetunnistusega lüpsjatest Eestis,” teatab ta uhkusenoodiga hääles.

Alati on midagi õppida

Kuigi lehmad pole aastatega muutunud ja piimagi annavad nad samast kohast, on Laurimaa meelest alati midagi juurde õppida. „Ajaga muutuvad ju nii nipid lüpsmisel kui ka töökorralduses, kuid loom jääb alati selle juures kõige tähtsamaks. Lehma tuju tuleb hoida hea isegi lüpsikarussellis ja vihastada ei tohi tema peale ka siis, kui ta sulle jalaga annab,” teatab ta.

Õppima on Laurimaa valmis ka edasi, kuid ainult siis, kui koolitus edaspidigi nii-öelda koju kätte tuleb, sest õppimise jaoks kuhugi sõitmine ei tule tal kõne allagi.

Kutsetunnistuse saamiseks veebruarist maini kestnud õppelt sai teadmisi juurde ka 14. aastat Väätsa Agros lüpsjana töötav Elo Sammul. Varem põllumajandust õppinuna peab ta kõige tähtsamaks neid õppetunde, kus räägiti töömeeskonna omavahelisest koostööst. „Mida rahulikum ma ise olen, seda rahulikum on lehm ja rahulikuna annab ta piimagi rohkem. Isegi kui ta lüpsikarussellil mind ei näe, tunnetab ta väga hästi mu tuju. Kui tahame korralikku töötasu saada, tuleb omavahelisel suhtlemisel üksteise tuju hea hoida,” lausub ta.

Ka Väätsa Agro loomakasvatusjuht Sven Tammoja sõnab, et vahetustega tööl käivate lüpsjate koolitamise kõige suuremaks plussiks peab ta vahetuste ühtseks meeskonnaks kasvamist. Kuigi ettevõtte 14 lüpsjat suunati koolitusele juhtkonna soovil, siis mida enam lõpu poole, seda paremal meelel osalesid kõik Tammoja sõnutsi õppetöös. „Kuigi töökorralduslikult ju võiski olla teinekord päris keeruline õppimist ja tööd ühildada, oli õige otsus korraldada lüpsjate õppetööd just nende töökohas,” kinnitab ta.

Õpe kohapeal

Järvamaa kutsehariduskeskuse asedirektor õppe- ja kasvatusalal Riina Muuga tõdeb samuti, et kohapealse loomakasvatusjuhita oleks esimest korda väljaspool kooli toimuvat koolitust olnud korraldada palju keerulisem.

„Kes teab, kuidas me Svenita (Sven Tammoja – toim) oleksime siin õppetööd ja lüpsmist üldse osanud ühildada ja kas sellega toime tulnudki. Hea, et ei pidanud seda katsetama, ja usun, et järgmiste koolituste tarvis õppisime mõlemad,” lausub ta.

Eriliseks pidas Muuga lõpuaktust veel sellegi poolest, et kutsetunnistusi sai kool väljastada täpselt nii palju, kui oli õppetöö alustajaid. „Sellist asja, et sada protsenti alustanutest jõuab lõputunnistuseni, koolis väga tihti ei juhtu. Nii parandasid praegused lõpetajad tugevasti ka meie kooli statistikat,” ütleb ta.

Täiskasvanud õppijate puhul on Muuga sõnutsi nii mõnelgi erialal lõpuni jõudnute protsent ainult 25.

Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin sõnab, et saab mõningase rahulolutundega tõdeda, et neli-viis aastat tagasi koos põllumajandusministeeriumiga alustatud inimeste koolitus nende töökohal jõudis esimese lennuni. „See on aja märk, et kool ei tegutse enam koolis, vaid seal, kus teda vaja on. Kui tahame koolina olla edukad, peab minema seda teed, et koolitame seal, kus õppida tahetakse,” teatab ta.

20 aastat lõpukõnesid pidanuna tõdeb Oselin, et möödas on ajad, kui koolis on klassis 30 inimest ja klassi ees õpetaja.

„Oleme tänulikud Väätsa Agrole, et siia koolitama saime. Mitte alati ei kohta ettevõtete seas sellist koostöövalmidust, sellist vastutulelikkust ja soovi oma töötajaid koolitada, ja me kõik õppisime selles esimeses koolitusprotsessis,” lausub Oselin. „Kui teil peaks olema soovi koos edasi õppida, siis teeme ära, pole probleemi,” lisab ta.

Väätsa Agro tegevjuht Lenno Link sõnab, et farmikompleksi seminariruumi plaanides ei osatud veel mõeldagi, et mõni kool hakkab siin lausa õppetööd korraldama. Samuti rõõmustab ta selle üle, et võib uhkusega tõdeda, et kõik nende farmi 14 lüpsjat teavad nüüd, kuidas töötada tänapäeva nõuetele vastavalt.

„Miks mitte jätkata seda kooli uut reaalsust, koolitamist töökohal ka meie traktoristide ja vasikatalitajatega. Meie oleme igatahes valmis oma ettevõtte töötajaid koolitama kohapeal edaspidigi, sest ilma tarkade töötajateta pole edukat ettevõtet,” teatab ta.

Eraldi kasti

Esimesed kutsetunnistusega lüpsjad

Eda Anvelt, Dmitri Galjanits, Taivo Metsis, Marike Kabel, Sirje Kangro, Kulla Koobas, Maire Laur, Heike Laurimaa, Väino Mikser, Daisy Post, Pille Post, Elo Sammul, Aleksander Timofejev, Kaja Võsujalg.

Töökohapõhine õpe toob tasu tööandjalegi

Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajandusõppe osakonna juhataja Külli Marrandi sõnab, et

töökohapõhise õppe puhul maksab riik õpetaja kõrval tasu ka tööandjale. „Selleks et tasustada praktikajuhendajaid töökohal, kelle õlule langeb õpetamise perioodil suurem koormus, sest õpe käib koos kooli õpetaja ja töökoha praktikajuhendajaga,” täpsustab Marrandi.

Kutsehariduskeskus on valmis koolitama töökohas teistegi ametite esindajaid, sest tegu on õppevormiga, kus vaid kolmandik ajast möödub teoorias laua taga ja ülejäänu praktikas töökohal.

Riigi eesmärk on luua aastaks 2020 lisaks riikliku koolitustellimuse õppekohtadele täiendavaid õppevõimalusi kaheksale tuhandele töökohapõhises õppes osalejale. 

Populaarne

Tagasi üles