Ebaküdoonia ehk põhjamaa sidrun

Jaapani ebaküdoonia viljad. Foto: Ülli-Riina Sildnik

Ebaküdoonia (Chaenomeles) on pärit peamiselt Jaapani ja Hiina mägistelt metsaaladelt. Perekonnas tuntakse nelja liiki, neist kolm on Hiinast pärit endeemsed liigid. Euroopas jõudsid nad laiemasse kasutusse alles 18. sajandi lõpupoole.

Jaapani ehk näsaline ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) on suhteliselt madal, 60–100 sentimeetrit. Õitseb mais-juunis rikkalikult oranžide kuni punaste õitega. Kasvukujult laiuvate okstega põõsas jääb meil talvel enamasti lume alla ja nii on okste külmumise oht väiksem. Sile ehk kõrge ebaküdoonia (Chaenomeles speciosa) on püstise kasvukujuga ja oma kodumaal üle kahe meetri kõrge põõsas. Karmimatel talvedel saab ta meie kliimas rohkem kahjustada, külmudes lume piirini. Õite värvus varieerub oranžpunasest roosa ja valgeni.

Nende kahe liigi ristamisel on saadud kauni ebaküdoonia (Chaenomeles x superba) sadu häid sorte, mis oma omadustelt varieeruvad külmakindluse, kasvukõrguse, õitsemise aja, õite värvi ja viljade kuju ning suuruse poolest. Õnneks on leitud ka ilma asteldeta vorme.

Sortide valik on üsna suur, kuid nende kättesaadavus ja info sobivuse kohta just meie kliimasse on üsna puudulik. Soovides aiareisidelt mõni taim kaasa tuua, tasub meeles pidada, et roosõielisena kuulub ebaküdoonia alati taimepassistatavate taimede nimekirja.

Kasvatamine

Kuigi tegemist on suhteliselt vähenõudliku taimeliigiga, on rikkalikuks õitsemiseks ja suurema saagi saamiseks siiski mõningad olulised nõuded. Kindlasti vajab ebaküdoonia viljakat, kergema mullaga päiksepaistelist kasvukohta. Mulla pH peab olema pisut happeline, sest aluselises keskkonnas on toitainete omastamine häiritud. Sellest annavad märku näiteks kasvuajal lehtede kloroos ja servadest närbumine. Samuti on vaja teada, et ebaküdoonia õied on steriilsed oma õietolmule ja saagi saamiseks on vaja kõrvuti kasvatada mitut erinevat taime, mis ei oleks sama taime juurepaljundused, küll aga võivad olla sama taime seemnepaljundus.

Hooldamisel on peamiseks ülesandeks välja lõigata talvel kahjustunud, nõrgalt arenenud, valgust varjavad ja vanad viljatud oksad. Samuti saab lõikamisega piirata taime soovi  juurevõsudega istutusala vallutada. Piisav on hoida põõsas 11–16 ühe- kuni nelja-aastast põhioksa. Kõige rikkalikumalt kannavad ebaküdoonial saaki just kolmanda aasta tugevad võrsed.

Kuna ebaküdooniapõõsas on väikeste lehtedega ja küllaltki hõre, siis püsiumbrohud kasvavad üsna lihtsalt põõsasse sisse. Nende rohimisega tasub tegeleda võimalikult algfaasis, sest teravate astelde tõttu on see töö väga tülikas. Seega on mõistlik juba enne istutamist maa korralikult puhastada püsiumbrohu juurtest ja kasutada põõsaaluse pinna multšimiseks näiteks ajalehekihti, mis on kaetud paraja kihi koorepuru või freesturbaga.

Kasutamine

Enamasti kasutatakse ebaküdooniat aias silmarõõmuks üksikult, gruppidena või madala hekina. Jahedal kevadel jätkub leekivpunaseid õisi pea kolmeks-neljaks nädalaks. Mõni sort õitseb suve teises pooles uuesti. Viljad valmivad tavaliselt septembris-oktoobris. Et küpsed viljad on rohelised, valkjasrohelised, kollased ja mõnikord ka punapõsksed, kuid täiesti kõvad, siis valmimisest annab märku tugev meeldiv aroom.

Küpsust saab kontrollida sarnaselt õuntega ka seemnete värvi järgi. Viljade koristamisega enne külmade saabumist tasub olla hoolas, sest juba esimene öökülm võib viljad rikkuda. Et aga viljad saaksid võimalikult kaua küpseda põõsal, võib esimeste öökülmade saabudes kasutada pakasekangast või muud sobivat materjali.

Ebaküdoonia vilju on traditsiooniliselt kasutatud toorhoidisena suhkruga kihitatult, keediste ja marmelaadi valmistamiseks, lisandiks kõrvitsa jt mahedamaitseliste viljadega hoidiste valmistamiseks. Kõige väärtuslikum on ebaküdoonia säilitamine külmutatult kas lihtsalt kombainiga purustatult või jääkuubikukottides pressitud mahlana – selliselt säilitades saab talvelgi nautida seda imelist aroomi. Samuti säilib aroom alkoholis.

Lisaks ebaküdoonia viljadele on väärtuslikud seemnedki, sest need sisaldavad palju joodi ja E-vitamiini. Jahvatatud seemneid võib lisada mitmesugustele putrudele või koduse leiva küpsetamisel. Peale selle saab ka pungadest, noortest lehtedest ja võrsetest teha maitsvat hapukat teed või kasutada neid toitude maitsestamiseks.