Öised kaunitarid taevas

Tormine Saksa taevas täna öösel.

FOTO: SCANPIX

Et helkivate ööpilvede tipphooaeg on saabunud, siis on kohane nendega veel jätkata. Seekord pööran tähelepanu nende ajaloole ja vaatlemisele, kuid puudutan ka prognoosimise võimalusi. 

Esimest korda registreeris kindlalt polaarmesosfääripilved 1885. aastal korraga mitu vaatlejat, sealhulgas Eestist Karl Ernst Albrecht Hartwig. On kahtlustatud, et juba 1851. aastal võis neid näha Tartus Johann Heinrich Mädler. Lõunapoolkeral registreeriti nende nägemine esmakordselt 1888. aastal Punta Arenases.

Esialgu seostati neid 1883. aastal toimunud Krakatau vulkaanipurskega, mille tõttu sattus atmosfääri, sealhulgas stratosfääri ja ilmselt siis ka mesosfääri palju tolmu. Kuid pilvi nähti ikka ja jälle edaspidigi, kui tolm oli juba atmosfäärist sadeneda jõudnud. Igatahes ei tundu usutav, et just see vulkaanipurse põhjustas helkivate pilvede teket. Seega on nende algus jäänud müsteeriumiks.

Tänapäeval on teada, et helkivad ööpilved koosnevad väga väikestest jääkristallidest. Öiste kaunitaride esinemise sagedus on isegi kasvanud, sest mesosfäär jahtub tasapisi. Täpne põhjus on teadmata, kuid suure tõenäosusega on nähtus seotud nn kliima soojenemise või laiemalt kliimamuutustega.

Varem arvati, et neid ilmub taevasse vaid valgete ööde vööndis. Seda arvamust põhjustas asjaolu, et pooluste lähedal on taevas suvel heledam kuni selleni välja, et päike ei loojugi (polaarpäev) ja seetõttu ei ole helkivad ööpilved taeva taustal lihtsalt silmaga eristatavad. Hiljem selgitati välja, et mida poolusele lähemale, seda rohkem neid on, kuni esinemissageduse maksimumini pooluse kohal, kus neid on enam kui poolel päevadest suvel. Nõukogude Liidus ja sealhulgas Eestis tegeldi helkivate ööpilvede vaatlemisega aktiivselt ja vaatlusmetoodikas saavutati kõrge kvaliteet.

Eestlastest sai helkivate ööpilvede uurijana tuntuks teenekas Charles Villmann (1923–1992), kes juhtis pikka aega seda tööd Tartu observatooriumis ja kogu NSV Liidus ning isegi maailmas laiemalt. Helkivaid ööpilvi uuriti ka orbitaaljaamade abil. Tänapäeval on üks tähtsaimaid uurimiskeskusi maailmas Kiruna Põhja-Rootsis.

Selleks et ennustada helkivaid ööpilvi, tuleb koostada prognoos mesosfääri kohta. Esimene selline prognoos maailmas tehti eksperimendi korras 2010. aastal. Selle aluseks võeti Rossby lained – eesmärk oli kindlaks teha, millal need on mesosfääri suhtes jahtumisfaasis. Veel on võimalus nende ilmumist aimata nn signaali abil, mida saab jälgida spetsiaalsel veebilehel. Mida intensiivsem on kaja (signaal), seda rohkem on mesosfääris laetud jää osakesi ja suurem tõenäosus  näha helkivaid ööpilvi. Kahjuks ei ole kumbki meetod väga suure usaldusväärsusega.

Helkivatel ööpilvedel eristatakse morfoloogia alusel mitut vormi ja neil omakorda alamvorme. Vaatlemisel antakse helkivate ööpilvede heledusele hinnang viiepallises skaalas. Mõlema aspekti kohta on põhjalikum ülevaade minu pilveraamatus (Eesti pilveatlas). Mõtet on hakata helkivaid ööpilvi taevast otsima mais ja nii kuni septembrini välja. Need püsivad nähtavad mõnest minutist mitme tunnini. Mõnikord on need eredamad kesköö paiku ja nõrgenevad siis hommikupoole ööd ruttu, aga vahel saavutavad suurima heleduse just vastu vastu hommikut (enne päikesetõusu).

Üldiselt on hea, kui taevast on võimalik kauemat aega vaadata, silmad harjuvad siis pimedusega. Kui on kasutada mingeid abivahendeid, näiteks binokkel, siis on neid võimalik avastada kuni pool tundi varem kui palja silmaga.

Välja on antud vaatlusjuhendeidki, näiteks „Juhend helkivate ööpilvede ja virmaliste vaatluseks”, autorid Herman Mürk ja Herbert Niilisk.

Möödunud nädalal tõi niiske troopiline õhumass suure kuumalaine, ebatavalise lämbuse ja tugevaid äikeseid. Maksimaalne õhutemperatuur tõusis kuni 32,4 °C. Näib, et südasuvi ongi käes, sest pärast ilmamuutust ja värskema õhu saabumist on ilm ikka tõeliselt suvine (päeviti 20...25 °C, öösiti üle 10 °C). Erakordselt, kohati rekordiliselt kuiva mai kõrval on juuni olnud erakordselt, paiguti rekordiliselt sajune: näiteks Tõraveres ületati 200 mm kuu sademesumma piir juba 26. juunil.

Ilma on hakanud jälle mõjutama troopiline õhumass, mis tõstab äikeseohu suureks ja muudab ilma väga soojaks, kohati isegi palavaks (üle 25 °C). Sooja ja äikeselise ilma püsimisele aitab kaasa tõhus koostöö läänetsükloni ja Venemaa kuuma antitsükloni vahel: esimene annab niiskuse, teine soojuse ja mõlemad hoiavad õhuvoolu lõunakaartest avatuna. Siiski jaheneb ilm hiljemalt 3. juulil oluliselt ja seda võib-olla tugevate äikeste saatel.

Populaarne

Tagasi üles