/nginx/o/2016/06/16/5515313t1hd783.jpg)
Ütlen ausalt, et Eesti puuvilja- ja marjakasvatuse numbrite võrdlus viimase 30 aasta lõikes pani ehmatama. Kuidas on võimalik, et õuna- ja pirniaiad on selle aja jooksul kahanenud ligi kolmekordselt, kogusaak kümme korda ja saagikus üle nelja korra? Aga statistika kinnitab seda ja minu ehmatus ei suuda siin midagi muuta.
Ilmselt on põhjus selles, et omaaegsed kolhooside ja sovhooside suured õunaaiad jäeti paljuski lihtsalt unarusse. Ka minu enda maakodu lähedal on üks selline hüljatud ja metsistunud õunaaed. Suurte aedade kadumist kinnitab seegi, et üle poole Eestis kasvavatest viljapuudest ja marjapõõsastest asub tegelikult koduaedades. Oma kümne viljapuu ja marjapõõsaga kuulun minagi sellesse kategooriasse.
Kolm marjaliiki moodustavad siiski meeldiva erandi. Need on maasikas, mustsõstar ja astelpaju, millest suurem osa kasvab just istandikes. Samas on ka meie kõigi lemmiku maasika kasvupind ja saagikus kümne aasta taguse seisuga võrreldes tegelikult kahanenud. Tõsi, alates 2009. aastast on taas märgata kosumist nii maasika kasvupinna kui kogusaagi osas. Maasika saagikus on olnud viimased viis aastat üsna stabiilses seisus, näiteks mullu saadi hektari kohta keskmiselt 2 559 kilo maasikaid.
/nginx/o/2016/06/16/5515309t1hc1fc.jpg)
/nginx/o/2014/08/25/3299779t1h01b3.jpg)