Suvised murumured

FOTO: Erakogu

Maikuine kuivus ja kuumus tegid kõik muruplatside vead eriti hästi märgatavaks. Iga päevaga järjest heledamaks pleekivate või kõrbevate muruliblede vahelt paistsid järjest paremini välja tasandamata lohud, riisumata kulu, kuivav sammal, võililled, teelehed ja teisedki taimed, mida ostetud muruseemnesegus küll olema ei pidanud.

Põuakartlikul pinnal on umbrohud õrnadest murukõrrelistest palju vastupidavamad ja lopsakamad ning kui kujutled, et need kõik kaovad sealt imeväel korraga ära, siis jääks kõrbenud plats lausa lagedaks. Veel paremini aga paistaks sammal, mis viitab sellele, et taimejuured on õhupuuduses. Vanemasse murusse tekib sammalt eriti jõudsalt savisel ja happelisel mullal. Kui samblale koguneb veel murulõkmeid jm lagunemata orgaanikat, siis õhu-, toitaine- ja veepuudus aina süvenevad. Nii see muru kolletub ja hõrenebki.

Kõik eespool nimetatud hädad muru loodetavasti korraga ei kiusa, sest siis on tegu pigem niidetava alaga, mida saab muruks kutsuda vaid väga suurte mööndustega. Muru peaks ju olema peene- ja tihedaleheline tasane ja sametine vaip ...

Enne, kui kosutavad vihmad muru jälle haljaks ja lopsakaks muudavad, kasutage juhust ja uurige oma muru hädasid, siis teate, kust ostsast tuleks mururemondiga augustis alustada. Remont tähendab muru õhustamist, puhastamist, aukude liivaga täitmist, kamara paikamist ja uuendamist. Muru saab õhustada püstlõikuriga, kui seda ei ole, siis rehitsege muru raudrehaga kahes ristuvas suunas jõuliselt läbi.

Mururemont tasub augustisse jätta seepärast, et siis ei ole päevad tavaliselt enam eriti palavad ja mullas on piisavalt niiskust, et mureseemned saaksid idaneda. Kui sügissuvel külvata, siis on järgmiseks kevadeks murutaimed juba võrsunud ja murukamar nii tihedaks muutunud, et umbrohul on sinna raske tükkida. Umbrohtuma kipub eelkõige hõre muru. Õhk ei ole augustis enam täis ka lendlevaid võililleseemniseid.

Umbrohud murus

Umbrohtudeks kutsume selliseid taimi, mis juhtuvad kasvama vales kohas ehk siis seal, kus me neid näha ei taha. Ühtlases tihedas ilumurus riivaksid pilku ka valge ristik, murunurmikas, linnurohi ja kummel, taluõuel mitte.

Murus ei ole kõik tulnukad ühteviisi tülikad või ohtlikud. Lahti tuleks eelkõige saada sellistest taimedest, mis tükivad võimust võtma, takistavad murukoosluse kasvu või levivad liiga hästi.

Kõige hullem tegelane ei olegi võilill. Muru surmaks kutsutakse hoopis niitjat mailast (Veronica filiformis), sest sellest armsate helesiniste õiekeste ja ümarate, natuke täkiliste lehtedega 10–30 cm kõrguste vartega taimest on väga raske vabaneda, kuigi seemet see meie oludes õnneks ei anna. Piisab sellestki, et taime roomavad võrsed juurduvad pea igast võrsesõlmest ja moodustavad üksteise peale kasvades justkui tiheda mati, mis teised taimed välja tõrjub. Nii et esimesi mailasi murus nähes katsuge need kohe välja tõmmata, kuigi kogu taime on raske kätte saada. Mailaselappe on murust isegi välja kaevatud või muru meeter-meetrilt rehaga üle käies välja kistud. Niites mailasest lahti ei saa. Muru, kus leidub mailast, soovitatakse niita ainult koguriga niidukiga, sest igast murule lennanud varrejupist võib kasvada uus taim.

Roundupi ükski tark aiapidaja enam kodumurul ei kasuta, vähem teadlikel võiks selle mõtte peast peletada hirm kasvajate jt tõbede ees. Mõnes aias on mailastest vabanetud, pintseldades neid herbitsiidiga Stomp. Starane (seda herbitsiidi kasutatakse ainult kõrreliste kooslustes, sest hävitab koos teiste kaheiduleheliste taimedega ka valge ristiku) niitjale mailasele ei mõjuvatki.

Haljastusfirmast võib umbrohuga võitlema kutsuda taimekaitsetunnistusega asjatundliku spetsialisti, ka nende tõrjevahendite arsenal (Basagran, Granstar Premia, Mustang Forte jt) on suurem. Kuid õue mürgitamine on mitme otsaga asi ja väga umbrohtunud muru on ka hoopis uuesti rajatud. Et umbrohtu tappa,  võib ala enne seda kuumal ajal mõneks ajaks katta musta kilega.

Basagrani jt nimetatud preparaatidega tõrjuvad taimekaitsetöötajad ka kollaste õite ja kolmetiste lehtedega roomavat tulikat (Ranunculus repens). See taim võib oma roomavate võsunditega murutaimiku vahele pugedes samuti juurduda igast sõlmekohast. Roomav tulikas eelistab kasvada raskematel muldadel ja talub hästi poolvarju, selle seemnete idanemisvõime säilib mullas väga kaua. Niitmisega sellest taimest ei vabane, selle levikut pärsib aga muru liivatamine. Sama võtte ning ka raudvitrioli ja ammooniumsulfaadi vesilahusega pritsimisega on murus lahti saadud tillukeste valgete õite ja kitsaste naaskeljate lehtedega lamavast kesakannist (Sagina procumbens).

Minu aias harilikke kirikakraid (Bellis perennis) ehk margareetasid pole. Võõrast murest ei saa alati aru. Roundupi ma nende hävitamiseks kindlasti ei soovita. Paljud on margareetade tõrjumisele käega löönud, teised peavad neid aga tõsiseks nuhtluseks. Kui neist on tarvis vabaneda, siis kõige kindlam on need terve lapina murust välja kaevata ja tühikusse uuesti muru külvata.

Kõigile tuttav võilill (Taraxacum) on Eestis esindatud rohkem kui saja liigiga. Valesti teevad need, kes hakkavad muru kevadel vara ja sageli niitma, lootes nii võililledest lahti saada. Võililli see ei hävita, küll aga nõrgestab liiga madal niitmine teisi murutaimi ja hõredas murus on umbrohuseemneil lihtsam tärgata. Võilill kavaldab niitja üle, kasvatades endale üha madalama leheroseti, tugev juur ei lase taimel ka nälga jääda.

Üks võililletaim võib anda 3000 või rohkemgi lendkarvakestega seemnist ja uus taim areneb ka poolesentimeetrisest juuretükist. Võilillede arvu on lootust vähendada vaid siis, kui neid tõrjub kogu ümbruskond. Ent võilillel on raviomadusi, temast saab salatit, mett jm.

Kõige kindlamalt mõjub see, kui võililletaimed kevadel torukujulise umbrohunapsiku, kitsa kühvli moodi juurijaga vms välja torkida. Kui saate sedasi kätte terve võilillejuure või ka 5–10 cm pikkuse juurejupi, siis taim samal aastal ei õitse. Kohe, kui võilillerosetid kulu alt välja ilmuvad, saab need välja lüüa ka terava servaga labidaga. Niisama käega sikutades tulevad võililled õitsemise ajal justkui kergemini mullast välja, kuid tavaliselt jäävad pihku ikka ainult lehed ja pisike juurejupp. Võilillede jm umbrohu murust välja torkimine on kasulik ka seepärast, et see õhustab murupinda. Maapind vajutage pärast võilille väljalöömist jalaga tasaseks.

Ka suure teelehe (Plantago major) saab murust välja umbrohunapsiku või labidaga. See taim võtab murus ära teiste kasvuruumi, teeleht paljuneb hästi seemnetega ja need on kaua idanemisvõimelised. Seega ei tasu teelehelgi lasta võimust võtta.

Herbitsiididest sobib võilille jt laialeheliste umbrohtude tõrjeks Starane, kesksuvisest pritsimisest pole kasu, seda tööd tehakse varakevadel.

Võitluses suuremate lehtedega umbrohtudega on ikka ära kasutatud ka teadmist, et märgadele taimelehtedele jääv lämmastikväetis (ammooniumnitraat vm) kõrvetab need ära, murutaimede kitsastele püstistele lehtedele ei jää see aga püsima.

Kui palju kasta?

Kõige rohkem kardab niiskusepuudust nõrgalt arenenud juurekavaga värskelt tärganud muru. Noort muru peaks põuaga kindlasti vihmutama.

Vana murukamar elab põua üsna hästi üle. Sellist tihedat muru tuleb kasta harva ja kui juba kasta, siis korralikult. Kui tirtsutate kastmisveega pisut keskpäeval, on see selge raiskamine, sest suur osa veest aurub juba enne maapinda jõudmist.

Minu lemmikmururaamatu „Muru rajamine ja korrashoid” (Tallinn, 1995) autor Marianna Saar hoiatab, et „maa pinnakihi pidev niisutamine soodustab madalajuureliste taimede, nagu murunurmikas, ja mõnede umbrohtude, nagu teeleht, niitjas mailane jt, levikut. Õigel kastmisel antakse vett harva, aga siis nii tugevasti, et kogu kasvumullakiht oleks niiske. Tegelikkuses tähendab see sademeid 10–30 mm ehk 10–30 liitrit vett ruutmeetrile”.

Muidugi oleks alati hea teada, millal põud algab, sest enne kuivaperioodi ei tasu muru madalaks niita. Mida kõrgem on muru, seda paremini püüab murutaimik kinni öise kaste.

Ilusa muruga on väga palju tööd ja see, kui midagi on tegemata jäänud, paistab paraku hästi välja. Seepärast tasub mõelda, enne kui hakkate nõudlikku ilumuru rajama või kavandate kodu ümber suuri niidetavaid pindu. Võib ju juhtuda, et ühel päeval lihtsalt ei jõua sellest kõigest üle käia. Samas võib liigivaesest murukooslusest mõelda ka kui rohelisest ja liigivaesest kõrbest. Põuaga on vaatepilt päris kole.

Ehk on ka lihtsamaid, looduslähedasemaid ja püsivamaid lahendusi? Loodusliku rohukamara kultuuristamisest, taluõue murust ja õitsvatest niidumurudest soovitan lugeda Marianna Saare raamatutest „Kauni muru saladus” ja „Muru rajamine ja korrashoid”.

Populaarne

Tagasi üles