Kõige rohkem kardab niiskusepuudust nõrgalt arenenud juurekavaga värskelt tärganud muru. Noort muru peaks põuaga kindlasti vihmutama.
Vana murukamar elab põua üsna hästi üle. Sellist tihedat muru tuleb kasta harva ja kui juba kasta, siis korralikult. Kui tirtsutate kastmisveega pisut keskpäeval, on see selge raiskamine, sest suur osa veest aurub juba enne maapinda jõudmist.
Minu lemmikmururaamatu „Muru rajamine ja korrashoid” (Tallinn, 1995) autor Marianna Saar hoiatab, et „maa pinnakihi pidev niisutamine soodustab madalajuureliste taimede, nagu murunurmikas, ja mõnede umbrohtude, nagu teeleht, niitjas mailane jt, levikut. Õigel kastmisel antakse vett harva, aga siis nii tugevasti, et kogu kasvumullakiht oleks niiske. Tegelikkuses tähendab see sademeid 10–30 mm ehk 10–30 liitrit vett ruutmeetrile”.
Muidugi oleks alati hea teada, millal põud algab, sest enne kuivaperioodi ei tasu muru madalaks niita. Mida kõrgem on muru, seda paremini püüab murutaimik kinni öise kaste.
Ilusa muruga on väga palju tööd ja see, kui midagi on tegemata jäänud, paistab paraku hästi välja. Seepärast tasub mõelda, enne kui hakkate nõudlikku ilumuru rajama või kavandate kodu ümber suuri niidetavaid pindu. Võib ju juhtuda, et ühel päeval lihtsalt ei jõua sellest kõigest üle käia. Samas võib liigivaesest murukooslusest mõelda ka kui rohelisest ja liigivaesest kõrbest. Põuaga on vaatepilt päris kole.
Ehk on ka lihtsamaid, looduslähedasemaid ja püsivamaid lahendusi? Loodusliku rohukamara kultuuristamisest, taluõue murust ja õitsvatest niidumurudest soovitan lugeda Marianna Saare raamatutest „Kauni muru saladus” ja „Muru rajamine ja korrashoid”.