Sel esmaspäeval kuulutas president välja haldusreformi seaduse ja enam pole pääsu. Nüüd see kõik algabki, iseasi kuidas. Paljudel juhtudel kindlasti vabatahtlikult, aga uskuda võib, et nii mõnelgi puhul peab valitsus hakkama rakendama sunnivahendeid.
Tagasi 0-punktis
16. juuni 2016, 07:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahju, et sedavõrd olulises küsimuses jäi Riigikogu üksmeel tegelikult saavutamata. Jah, seaduse poolt hääletas 56 rahvaasemikku, aga ei maksa unustada, et koguni 38 Riigikogu liiget oli seaduse vastu. Üsna kurb on lugeda Riigikogu istungi 7. juuni istungi stenogrammi, kus Artur Talvik ütleb:
„Me läksime tohutu õhinaga kaasa seda haldusreformi tegema ja tõesti lootsime, et mingisugune osakenegi meie mõttemaailmast saab sinna sisse. Aga mis juhtus? Juhtus umbes samasugune asi, nagu juhtus rahvakoguga. Meid lükati jääkeldrisse ehk meie ettepanekud lükati absoluutselt kõik tagasi, kuigi neid oli 50 tükki.“
Seaduseelnõu käekäiku eemalt jälginuna saan üksnes kinnitada, et ega väljastpoolt koalitsiooni tulnud tõsistest ettepanekutest ei kaalutud Riigikogu saalis tegelikult mitte ühtegi.
Armuaega on kohalikele omavalitsustele antud järgmise aasta alguseni. Värske seadus ütleb üheselt: valitsus algatab hiljemalt 2017. aasta 15. veebruaril nende kohaliku omavalitsuse üksuste haldusterritoriaalse korralduse ja haldusüksuse piiride muutmise, mis ei vasta rahvastikuregistri andmete kohaselt 2017. aasta 1. jaanuari seisuga omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile. Igas omavalitsuses peab elama vähemalt 5000 inimest.
Kuid see selleks. Mina ise lootsin haldusreformist eeskätt lahendust sellele, kuidas tuua tagasi elu ääremaale ning kuidas lahti saada Tallinna-kesksusest. Haldusreformi seadus ei paku selles vallas kahjuks mitte midagi. Oleme tagasi 0-punktis.