Meie jõemaastike smaragd

Foto: http://bio.edu.ee/

Kolm meie linnuliiki on pälvinud linnuriigi kalliskivide tiitli. Need on siniraag, kelle pesitsemine Eesti on lakanud, harukordne eksikülaline mesilasenäpp ja jäälind. Viimane on meie regulaarsete haudelindude hulgas püsinud juba vähemalt kolm sajandit.

Küllap elutses jäälind siinmail muistsetelgi aegadel, ent keskaegsed kroonikud nii väikest olendit nimetamisväärseks ei ole arvanud. Jäälind on suhteliselt inimpelglik ja käitub eriti pesitsusajal pisut peiduliselt. Oma pesa lähedal jäälind liigikaaslasi ei salli.

Eestis on jäälind lokaalse levikuga haudelind, kelle pesitsemisaegseks elupaigaks on selgeveelised madalad jõed, ojad ja kraavid, mille kallastel leidub vähemalt meetrikõrgusi liivakivi- või savipaljandeid. Meie asurkonna suurus on kuni 300 haudepaari.

Ta on varblasest veidi suurem. Selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega, rind ja kõhualune ookerjas-roostjas. Selliselt tegelikult varjevärvuse laadi sulestiku tõttu on teda raske silmata – kõrgemalt vaadates sulab ta kokku veest peegelduva taevasina ja kaldapuistu rohelusega, samuti veetaimede fooniga, altpoolt aga liiva- või savipaljandite taustaga. Must nokk on suhteliselt pikk ja tugev.

Meil saabub jäälind pesapaikadele pärast jõejää osalist sulamist, märtsi lõpul või aprilli alul. Pärast pesitsusaja lõppu uidatakse ka mere ja suurte järvede ääres. Üksikud talvitavad jäävabade kiirevooluliste jõgede ääres, ka allikalistel, sealhulgas metsavahelistel kraavidel.

Jäälinnu põhitoiduks on väikesed, kuni seitsme sentimeetri pikkused kalad. Toitu varitsedes istub jäälind mõnel vee kohale ulatuval oksal. Saagi haarab ta peaaegu püstloodis kuni 20 cm sügavusele vette sukeldudes noka vahele. Kala allaneelamiseks pööratakse see peaga noka suunas.

Häälitsused on üsna valjud ja teravatoonilised. Kevadine mänguhüüd kõlab kui tji-tii-ih tji-ti-iih, mida esitatakse enamasti lennul. Poegade toidumangumine kõlab vaikse viriseva vurinana.

Pesaurg uuristatakse-raiutakse noka abil mõlema paarilise osavõtul. Enamasti meetripikkune käik kulgeb tõusvalt, nii et pesakoobas on kuni 15 cm kõrgemal. Liiv kühveldatakse välja jalgade abil. Pesakoopa läbimõõt on kuni 20 ja kõrgus paarteist cm. Hauduva vanalinnu ja pesapoegade poolt välja öögatud räppetompudest moodustub pesakoopa põhjale mitme sentimeetri paksune kalaluude kiht.

Pesakäigu uuristamisega (või vana pesa puhastamisega) tehakse algust aprilli teisel poolel. Mai alul on pesas 5–8 portselanvalget muna. Haudevältus on kolm nädalat. Pojad kooruvad paljaste ja pimedatena, ühel ja samal päeval. Nad paiknevad pesas kodarjalt, sabad sisse- ja nokad väljapoole. Poegade toitmine käib järjekorras nagu karussellil. Toitu saanud poeg pöörab end roojamiseks sabaga pesaava poole. Poolvedel roe valgub mööda kaldus pesakäiku lennuava poole. Asustatud pesast hõngab üsna tugevasti ammoniaaki.

Pojad viibivad pesas kuni neli nädalat. Mõne päeva kestel pärast väljalendu annavad vanemad oksal peatuvatele noortele veel kalakesi. Juunis algab teine pesitsusvoor, mille pojad saavad lennuvõimelisteks juuli lõpus. Mõned paarid suudavad pesitseda kolmandagi korra.

Vaenlasi on jäälinnul vähe. Jäälind lendab reeglina madalal veepinna kohal ja ründajatel on oht vette sattuda. Varasematel aegadel kütiti jäälinde kalatiikidel, nüüd aga on ta Eestis arvatud looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Tunamullu valiti ta meie aasta linnuks.