Tänavune räim on püütud

Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Pärnu lahest tohib tänavu püüda 7000 tonni räime, kastilube on Pärnumaal välja antud igal aastal 175. MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht Esta Tamme kinnitusel oli kevad väga varajane ning kunagi varem pole räimepüügiga nii vara alustatud.

„Kuna juba teist aastat on räimepüük kastipõhine, siis kulges püük suhteliselt rahulikult. Kvoot püüti täis mai lõpuks, räimepüük kestis kaks kuud ning see andis kaluritele võimaluse neile eraldatud kalakogus välja püüda,” ütleb Tamm. Võiste sadamas tegutseva Argo Mengeli hinnangul on räimepüük nagu õnnemäng: „Kord viskab ühele poole lahte sisse, kord teisele. Sel aastal oli räim alguses Võiste pool, seejärel tükk aega Audru all ja siis tuli siia tagasi. Normi püüdsime täis normaalse tempoga, teisedki aastad võiksid samasugused olla. Igal päeval püüdsime nii palju, kui külmhoone sai vastu võtta. Meil on kokkulepe Audru vallas tegutseva Estofishiga, arvestame nende külmhoone võimalustega ja sellega, millal nad kala viia saavad.”

Tarmo Luks Vana-Sauga sadamast toob tänavuse kevade eripärana välja, et räime ja meritindi püük kattus osaliselt. „Meie püüame samal ajal ka meritinti ja ahvenat. Räim tuli natuke vara, sest meritindi hooaeg polnud veel läbi ja nii oli kohati väga palju tööd, rabasime mitmel rindel. Tööstusel oli samuti keeruline samal päeval erinevaid kalu külmutada. Meie partner on AS Japs.”

Räimevarude kohta kinnitasid kalurid, et kvoot võiks hulga suurem olla. „Oleks vaid kvooti. Meil oli seda 410 tonni, püüdsime poolteist kuud ja lõpetades oli veel kala palju,” kahetseb Luks.

Ka Mengelil jäi hing kripeldama. „Kui eelmisel aastal jätsime lõpu püüdmata, sest räim kadus ära, siis tänavu sai norm täis ja kala liikus meres palju. Oleks võinud veel püüda küll ja küll. Meile pole Euroopa Liidust häid otsuseid tulnud. Räime on meres paksult, aga püüda ei saa. Väidetavalt on see tursapüüdjate huvi, nemad tahavad, et tursal oleks hästi palju toitu. Kvoot on niigi piiri peal ja kui seda veel vähendatakse, on mure tõsine. Mehed on kõvasti investeerinud, aga räime hind pigem kukkunud.” Meeste juttu kinnitab ka Esta Tamm: „Räimevaru on suur, räimekastide väljatoomise ajal alles hakkas räime põhiosa tulema. Kalurid on kindlasti väga mures kvoodi võimaliku täiendava vähendamise üle. Praegu veel täpsed andmed puuduvad, aga juttu on olnud kuni kolmandiku kvoodi vähendamisest. Kevadine räimepüük annab kaluri põhisissetuleku ja tekib küsimus, miks püüki kogu aeg vähendatakse. Kahekümne aasta lõikes on Liivi lahe biomass olnud kõige stabiilsem võrreldes teiste veealadega, sellest johtuvalt ei saagi kalurid aru, miks kvooti kogu aeg vähendatakse. Kõrvaltvaatajal ja rannakaluril tekib tahtmatult mulje, et tegemist on kompensatsioonimehhanismiga veealade vahel.”

Kokkuostuhindadegi üle ei saa Tamme hinnangul rõõmustada. „Kui püük lõppes, sai kalur räime eest kokkuostjalt 16–18 senti kilost, mis kindlasti ei rahulda, arvestades kaluri töö raskust ja hulka.”

Kalurid müüvad huvilistele räime ka otse paadist. Tamme sõnul on nõudlus sadamati üsna erinev. „Sõltub sadamast, aga näiteks Pärnus oli huvi väga suur. Kuna räim on rahvusvaheliselt reguleeritud kalaliik, siis on iga kilo, mis välja püütakse, Euroopa Liidus arvel ja andmete esitamist reguleerib direktiiv. Praegu püütakse seda ülevalt tulnud regulatsiooni väga detailselt üle kanda rohujuure tasandile. Meie oma inimene ei või enam kala sadamas paadist osta, nii nagu seda on tehtud aastasadu. Kohalik elanik ei kanna ämbritega rahvuskala laiali, vaid ostab enda tarbeks. Nii elab rannaküla ja sellega tagatakse rannakalanduse jätkusuutlikkus.” Tarmo Luksi hinnangul läks Pärnu linnas paadist müük tänavu tavapäraselt: esimesed paar nädalat oli huvi suur, aga siis sai ostjatel isu täis. Argo Mengel ütleb, et Võiste sadamas seevastu oli paadist müük tagasihoidlik. „Vanad ostjad ikka käivad, aga see on väga väike osa kogu realisatsioonist. Auto peale läheb kümme tonni ja see mõni pangetäis inimestele on autokoormaga võrreldes ikka väga väike kogus.”

Kalurid jagunevad räime-, võrgu- ja mõrrapüüdjateks. Osa mehi teevad kõiki kolme, nii ka Mengel ja Luks. Argo Mengel: „Räimepüük on põhiline. Sügisel, talvel ja kevadel on oluline ka võrgupüük, mõrrapüügiga tegeleme vähem, sest pole nii palju lubasid. Kõige tulusam on ikkagi räim: püük on hooajaline ja raha kättesaamisega enam suurt muret pole. Sügisesele räimepüügile me rõhku ei pane, limiit on kevadega täis.” Sügisest räime ei lähe nõudma ka Tarmo Luks. Esta Tamme sõnul ongi sügisese räime tarbimisharjumus hääbumas: kala ja püüdjaid oleks, aga tarbijaskond on kadunud.

Peale räime on kohalikele kaluritele tähtsad meritint, koha, ahven, haug, siig jne, aga kuna meritindi peamine turg on olnud Venemaa, on nõudlus väike ja tänavune tindipüük tagasihoidlik. „Vimba hakkab tulema siis, kui soojemaks läheb. Kiiska liigub, lesta. Angerjat pole Liivi lahes ammu. Ja siis veel n-ö prügikala: särg, teib, koger, need lähvad kassile või kuivama. Uutest liikidest võib välja tuua ümarmudila – suitsuahju kõlbab hästi,” kommenteerib Mengel.

Luks ütleb kalasaakide kohta, et need erinevad aastati, kord on rohkem ühte, kord teist kala, kõigub nii kogus kui ka hind.

Kaluritega suheldes ei saa jätta küsimata nende hinnangut hiljutisele segadusele võrgusilma suuruse ümber. Keskkonnaministri, Liivi Lahe Kalanduskogu, Keskkonnainspektsiooni ja TÜ Mereinstituudi esindajate kohtumisel lepiti kokku, et silmasuurust alandatakse 56 millimeetrini ja vastukaaluks tõstetakse koha alammõõtu juba sel aastal ühe sentimeetri võrra, jõudes aastaks 2018 46 sentimeetrini. Esta Tamm ütleb, et kokkuleppe peab veel kinnitama MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu üldkoosolek 14. juunil.

„Kokkulepe annab võimaluse edasi töötada. Kalurite soov on kindlasti teha täiendavaid uuringuid. Nagu ministeerium ajakirjandusele ütles, on aeg maha võetud. Meie jaoks on oluline kogukonna ühtne otsus ja selle edastame ka lõplikult ministeeriumile. Samuti on sentimeeter ikka sentimeeter ja njuuton on njuuton ning rannakalanduses neid kindlasti võrrelda ei saa. Koha alammõõdu tõstmine kalurile mõistagi heameelt ei tee. Teadlased on öelnud, kui suur vajalik biomass peaks olema: väljapüügi peaks nende hinnangul olema vähemalt 150 tonni aastas. Kui igal aastal tõstame koha alammõõtu ja kehtestame täiendavaid piiranguid, siis me selleni ei jõua. Ka eelnevatel aastatel on tehtud püügiregulatsiooniga inimkatseid, samas käib loodus ikka oma rada. Piirangute lõppemisel ja tulemuste saamisel ei vastuta aga keegi. Ent rannakalur on piirangute tulemusena kaotanud suure osa sissetulekust. Meie anname loomulikult maksimumi, aga jällegi oma sissetuleku arvelt. Kahjuks ei ole välja töötatud riiklikku kompensatsioonimehhanismi, mis tagaks ka piirangu ajal kalurile vajaliku sissetuleku. Kaluri jaoks on meri tema tööpõld.”

Väljapakutud lahendusega pole rahul ka neljandat põlve kutseline kalur Tarmo Luks. „Hing on ikka üsna katki ja ma ei ole pakutuga nõus. Minu meelest veeretab keskkonnaministeerium vastutuse enda kaelast ära. Nende tegemata töö tõttu kannatame meie. Võrgusilma suuruse vähendamine ei ole lahendus ja sellega hakkab veel probleeme tulema. Ei ole ühtegi teaduslikku uuringut ega argumenti, mis tõestaks, et sellest tulu tõuseks. Eeskirju muudetakse mingite mõõteseadeldiste järgi, aga sentimeeter jääb sentimeetriks ja njuuton njuutoniks. Kui panen võrgu joonlaua peale, on tulemus üks, aga njuutonmeetriga on tulemus teine. Koha alammõõdu vähendamise tõttu väheneb püügimaht kindlasti.”