Maaülikooli teadlaste firma aitab leida sidet metsaga

Osaühingul Metsaharidus on juba palju sõpru, kes igal aastal nende sünnipäevamatkal käivad. Foto: Jaak Jänes

Eesti inimene käib üha harvem metsas ning tema metsateadlikkus pole kiita. Olukorra parandamiseks on Eesti Maaülikooli teadlased jõud ühendanud.

Mats Varik, Jürgen Aosaar ja Karli Ligi õpetavad maaülikoolis metsandustudengeid. Kõik kolm kuuluvad professor Veiko Uri juhitud töörühma ning on oma eesmärgiks seadnud tõsta Eesti inimese metsateadlikkust. Kolm aastat tagasi lõid mehed ettevõtte, osaühingu Metsaharidus. Mõte tekkis Mats Variku sõnul esmakursuslastele metsapraktikumi andes. „Olles tudengitega metsas, mõtlesime, et miks mitte teistelegi sarnast asja pakkuda,” meenutab ta.

Tänaseks on OÜst Metsaharidus saanud täiesti toimiv ettevõte. Veel enam, mehed on koos heade sõpradega asutanud ka teise metsakogemisvõimalust pakkuva kaubamärgi – Metsaelamus. Metsa on oodatud kõik – nii need, kes ise metsaomanikud, kui ka need, kellel varasem kokkupuude metsaga täiesti puudub.

Kuidas metsateadlikkust tõsta?

„Kui inimene metsas jalutab, siis ta vaatab tihti ainult oma jalge ette,” räägib Varik, „seal on tema jaoks käimine ebamugav.” Variku sõnutsi võiks metsas rohkem ringi vaadata. Mets ei ole ainult puutüved. Elu, mis toimub näiteks võrastikus või mulla pinnal, on samuti väga huvitav. „Seal on nii palju tajumist. Kõikide meeltega: lõhnad, hääled, maitsed,” loetleb ta. Metsaharidus OÜ loodigi selleks, et korraldada metsaõppematku ja töötubasid, mis seda kõike paremini mõista aitavad.

Metsaretkedel on teadlaste eesmärk eelkõige loodust vahendada. „Tavaliselt inimesed ei mõista, mis selles ökosüsteemis toimub,” sõnab ta. Tihti saadakse valesti aru ka metsa majandamisest. „Vaadatakse, et kusagil on lageraie tehtud, ja arvatakse, et ainult see ongi metsandus. Tegelikult see nii ei ole,” jutustab Varik.

Matkadel selgitavad teadlased metsa kui ökosüsteemi olemust ja seda, kui vajalik mets ja metsandus Eestile tegelikult on. Teadmisi antakse matkajatele igasuguseid: alustades puuliikide tundmisest kuni rahvapärimuse, loomade tegevusjälgedeni ning praktiliste matkatarkusteni välja. „Metsas on ääretult põnev: iga päev isegi samas metsas on isesugune,” räägib Varik.

Töötube ja koolitusi teeb Metsaharidus OÜ näiteks erametsaomanikele, igakevadised on metsaistutuse õppepäevad. Hästi saadakse läbi ka Tartu Poku lasteaiaga. Igal aastal käiakse lasteaialastega koos metsa istutamas. Samuti osaletakse üritustel ja messidel, kus näiteks võrsete järgi puuliikide tundmist õpetatakse. „Tahaksime, et inimesed ise käiksid rohkem metsas,” soovib Varik. Ta loodab, et kui Metsaharidus teeotsa kätte juhatab,  jõutaksegi metsa sagedamini.

Metsa kardetakse

Varik arvab, et inimesed käivad metsas vähe ilmselt hirmu tõttu. „On vaja natukene julgust ja seda, et keegi nendega alguses koos metsa tuleks,” selgitab ta. Edasi aga õpetab inimest juba loodus ise. Metsaharidus OÜ korraldab näiteks oma sõpradele sünnipäevamatka, millel Variku sõnul on nn fänniklubi, kes ikka ja jälle metsas käib.

Sarnast julgust tuleks süstida rohkem neissegi, kes praegu veel metsale võõraks jäänud. Näiteks on Variku meelest põhjendamatult suureks paisutatud puugipaanika ja paljud ei lähegi metsa, sest kardavad puuke või metsloomi. Variku sõnul on tähtis teada, et puugi eest saab ennast kaitsta ka ilma mürkideta. Näiteks soovitab ta taskusse panna küüslaugu, mis putukaid eemal hoiab, samuti kanda heledaid riideid, mis putukatele kiiresti jälile saada aitavad. „Puuk on metsa üks komponent ja see, et ta haigusi kannab, on paratamatus,” märgib Varik, „sellepärast ei saa ju metsas käimata jätta.”

Kesk-Euroopas on asjad Variku sõnul läinud koguni nii hulluks, et inimesed ei julge enam metsas marjugi süüa, kardetakse sooleparasiite. Et Eestis kartus nii suureks ei paisuks, on vaja hoida pidevat sidet metsaga.

Metsaarmastus juba lapsepõlves

Variku veendumuse kohaselt on tähtis, et metsa tundma, mõistma ja armastama õpitaks juba varases nooruses. Seepärast on lasteaedadega väga hea tegeleda. „Kui loodusearmastus ja mõistmine kujuneb juba lapsepõlves, siis hiljem osatakse loodust ka kaitsta ja kasutada,” teab Varik. Samuti pakub ta välja, et koolid võiksid õpetamist loodusekesksemaks muuta. „Tegelikult saab ju iga õppeainet metsas õppida. Laulmisest matemaatikani välja.”

Metsaharidus OÜ koolitab aeg-ajalt ka õpetajaid ning julgustab neid õpet koolimajast välja viima. „Paraku on see ainult õpetaja endi kätes.” Tihti ei pea metsas ajaviitmiseks sugugi bussi tellima. Metsad on Variku sõnul igal pool meie ümber. „Eesti on selles mõttes suurepärane riik. Me ei pea üldse pingutama, et metsa jõuda.” Siinkohal tuleb jällegi mängu teadmatus. „Kui öelda „mets”, siis kerkib ilmselt silme ette vana männik, kus on hea käia seenel või marjul,” kirjeldab Varik.

Eri metsatüüpe on aga Eestis küllaga. Näitena toob Varik kasvõi Tartu linnas asuva Tähtvere dendropargi, kus täpselt samamoodi vahetut loodust nautida saab. „See on paratamatu, et inimesed elavad linnas. Meie tahame neile niimoodi metsa lähemale tuua,” sõnab ta.

Mitte ainult matkad

Lisaks matkade ja töötubade korraldamisele on Metsahariduse tegijatel käed tööd täis ka tubasema tegevusega. Näiteks kogub ettevõte metsanduskirjandust ning -fotomaterjali. „Muuseumi me praegu veel avanud pole, aga miks mitte seda tulevikus teha. Näiteks metsandusraamatukogu avada,” kirjeldab Varik tulevikuplaane.

Samuti on teadlaste soov tutvustada Eesti metsa välisturistidele. See ei tähenda, et metsadesse hakkaksid sõitma turistibussid ja -massid. „Maksimaalne grupi suurus on ikkagi 8–10 inimest, loodusega suhtlemine peab olema vahetu,” toonitab Varik. Teadlased on ettevõtte loonud missioonitundest ja usuvad, et see tõepoolest aitab eestlase metsale taas lähemale tuua. „Metsad on Eesti kõige suurem rikkus,” ütleb Varik, „minge metsa!”