Ikka veel öökülma

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Varast suve algust tõotanud ja juuni algul kulmineerunud kuumalaine sai 4. juuniks läbi. Asemele saabus tsükloni tagalas arktiline õhumass.

Tõsi küll, nii suurejoonelist arktilise õhumassi advektsiooni ja kohalolu nagu 17.06.2014 lumesadudega oli, seekord siiski polnud – ainult üksikutes kohtades, nagu näiteks Alatskivil, täheldati lörtsi, lume- ja jääkruupe. Küll aga tähendas see pea vältimatuid öökülmi ja nii ka läks – seetõttu kirjutan veidi öökülmadest.

Öökülmadest räägitakse pigem soojal poolaastal. Täpsemalt on öökülm määratletud agrometeroloogiliselt: põllu- ja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C. Seega piisab öökülma olemasoluks miinuskraadidest üksnes maapinnal või sellest 2 cm kõrgusel, kusjuures õhus (2 m kõrgusel) võivad olla suhteliselt tugevad plusskraadid.

Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Aprillis ja mais on tüüpiliseks saabumise ilmakaareks põhi ja kirre, aga juunis pigem loe. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja lörtsi ning tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib tekkida mitu ööd järjest. Sagedamini tuleb seda ette kevade alguspoolel ja sügisel (rohkem alates oktoobrist).

Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi ja nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Eriti soodne jahtumiseks on väga kuiv õhumass, mida näitab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. Radiatsiooniline öökülm on sageli laigutine ja oleneb tugevasti pinnamoest (soistel aladel, nõgudes, orgudes). Neid tegureid, mis öökülma mõjutavad, on palju, nagu pinnase niiskusaste, lõimis, veekogude lähedus jne, kuid eriti oluline tegur radiatsioonilise öökülma puhul on pilvisus: kui ilm on pilves (madalad pilved), siis see kaitseb maapinnalähedast õhku jahtumise eest.

Öökülma liigid võivad liituda – sel juhul räägitakse advektiiv-radiatsioonilisest öökülmast: algul tuleb kohale külm ja kuiv õhumass, seejärel algab soodsatel oludel tugev jahtumine.

Milline võib olla õhu- ja maapinnatemperatuuri erinevus? Erinevused võivad selgetel öödel olla mõnikord suuremad, mõnikord aga väiksemad, seega kindlat reeglit ei ole. Siiski on tüüpiline, et öökülmade ajal on maapinnal (taimedeta mullal, mineraalmaal) temperatuur umbes 2 kraadi võrra madalam ja 2 cm kõrgusel maapinnast taimedeta mulla kohal ligikaudu 4 kraadi, rohu kohal samal kõrgusel ligikaudu 6 kraadi võrra madalam õhutemperatuurist (2 m kõrgusel) (L. Kepparti andmed).

Täpsemat infot öökülmade kohta võib leida näiteks Eesti ilma riskide raamatust.

Kui 4.–7. juunini valitses tõeliselt karm arktiline õhumass, siis 8. juuniks olukord muutus: saabus soe ja niiske õhumass, mis tõi vihma. Samas jõudis Soome kohale erakordselt võimas tsüklon, mis lükkas sooja ära – asemele tuli taas arktiline õhumass sagedaste sajuhoogudega. Sellist kevadist ilma peab taluma veel mõne päeva, sest alles tsükloni täitudes õhumass soojeneb. Suviselt soe ilm võib nädala möödudes tagasi pöörduda.

Populaarne

Tagasi üles