Käsitööga äraelamiseks on vaja nutti

FOTO: Kristina Traks

„Käsitöö ja loomine on minu elu. Ka käsitööga on võimalik ära elada, kui teha asja hingega ning leida oma nišš,” ütleb Jaanioja käsitöötalu perenaine Janika Saar.

Lahemaa rahvuspargis Võsul asuvas Jaanioja talus ei saa küll klassikalise turismitalu kombel ööbida või saunapidu pidada, kuid see-eest ohjeldamatult meisterdada ja käsitööd teha, sest Janikal on tõeliselt kuldsed käed ning oma oskusi on ta ligi kakskümmend aastat jaganud nii väikestele kui suurtele. Osavate kätega on ka talu peremees Janno Norma, kelle hobi on sepatöö ja kelle käe all talu sepapajas valmivad sepanoad.

Janika on sündinud Viljandimaal Mustlas ja juba väikesest peale armastas käsitööd. „Kui jalg ulatus juba vana Singerit tallama, hakkasin õmblema. Kudumistöö on alati olnud kaasas koolis, ülikoolis ja koolitustel,” räägib ta. Pole siis muidugi ime, et juba lapsena oli Janikal soov saada kunstnikuks. Ema viis ta Tallinna 46. keskkooli kunstiklassi katsetele, kuhu tüdruk sisse sai ja kooli kiituskirjaga käsitöös lõpetas.

Elada tahtis Janika aga maal ning selleks oli paslik õppida agronoomiks – töökoht alati olemas. Niisiis õppiski ta agronoomiks ja nautis seda tööd väga. „Õmblemine ja käsitöö ei kadunud seejuures kuskile. Meil oli kursusel palju neid, kellele meeldis käsitööd teha, ja taimekasvatuse seminarides ikka tüdrukutel käed liikusid – kes kudus, kes tikkis. Juhendaja naeris, et kas see on siin mingi käsitööring või põllumeeste kool …” jutustab Janika.

Lapsed on palju muutunud

1997. aastast alates on Janika tegutsenud iseseisva käsitööettevõtja ja koolitajana, juhendanud lapsi ja täiskasvanuid. „Alguses tegime loovuslaagreid oma pere ja ümbruskonna lastele, aga sellest kujunes välja igasuvine suurem ettevõtmine. Sel aastal aga teeme lastele viimased laagrid. Eks me oleme natuke väsinud ja oleksime nagunii lähiaastatel lõpetanud, aga praegu paneb asjale punkti riiklik bürokraatia – peaksin tegema meie puurkaevuveele süvaveeanalüüsi, mis maksab 1500 eurot. Ilma veeanalüüsita ei tohi külastajatele vett pakkuda. Mul ei ole võimalik väikeettevõtjana selliseid kulusid kanda ja nii otsustasime laagrid lõpetada,” selgitab ta.

Küll aga lubab ta lastele muinasjutumänge korraldada nii kaua, kui jaksu jätkub. „Otsime muinasjutumetsas kevade märke, vaatleme loodust, meisterdame, ilusa ilmaga teeme lõket, mängime kostüümidega,” kirjeldab Janika ettevõtmist. Muide, need on nii populaarsed, et kogu tänavune muinasjutuhooaeg on ammugi välja müüdud. Kas lapsed on paarikümne aasta jooksul muutunud? „Väga palju on muutunud! Ei tunta kahjuks enam loodust – suure vaevaga tehakse vahet okas- ja lehtpuul, tavaline on, et õitsvat toomingat ei tunta. Näeme ka oma loovuslaagris, millised muutused on toimunud käelises osavuses. Kui 18 aastat tagasi tikkisid esimese klassi lapsed kaltsunukule näo ja õmblesid juuksetuti pähe, siis praegused lapsed saavad hakkama vaid paberi ja kääridega. Kui sedagi, sest kahjuks on palju lapsi, kes ei oska kääre käeski hoida,” räägib Janika. „Ma arvan, et kui sa kuueaastaselt ei suuda teha kääridega kuningakrooni, siis sinust inseneri ei saa. Igas kodus peaks olema kaltsukott, käärid, nõel-niit, ja laps peaks seal tohtima teha, mis ta ise tahab.”

Tikitud mantlid ostetakse käest

2008. aastal osales Janika Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil „Eesti-oma-kuub” ning tema töö „Tikitud lapivammus” sai esimese koha. Sealt algaski lillemantlite ajastu ehk et Janika loodud imeilusaid algusest lõpuni käsitsi tehtud ja täiesti unikaalseid mantleid küsitakse temalt üle maailma rohkem, kui Janika neid valmistada jõuaks. „Tegin esimese mantli endale ja pidevalt küsiti, kas ma müüks selle ära. On kuidagi nii läinud, et lillemantlid leiavad endale ise ostja ja ma pole pidanud neid meeleheitlikult müüma ega turundama. Kui lähen oma viie mantliga laadale, siis enamasti müün kõik ära, kuigi need maksavad üle tuhande euro. Või ostetakse ära veel pooleli olevad mantlid, nagu juhtus mardilaadal,” räägib Janika. Ühe riideeseme hind võib alguses panna kulmu kergitama, kuid Janika soovitab mõelda ajale, mis mantli peale kulub. „Ühe tegemine võtab kaua aega – eelmisel aastal tegin 17 mantlit/vammust ja kokku olen neid teinud ehk poolsada. Inimene ei ole harjunud mõtlema, mida sisaldab käsitöö. Aga kui tahta endale veel palka ka maksta, siis peaks lillemantel maksma lausa 2000–3000 eurot.”

Janikal on seni olnud mantlit müües põhimõte, et ta tahab selle kandjaga tuttavaks saada. Ta kogub kokku inimeste salasoovid ja täidab neid vastavalt sellele, millist materjali parasjagu on ning kuidas leidub aega. Kõige kauem on salasoovi täitumist oodatud viis aastat, kõige kiiremini aga valmis mantel kolme nädalaga. Mantlite materjaliks on kudumistsehhi tootmisjäägid, aga ka vanad villased kampsunid. Tema juures on käidud ka välismaalt ostmas ja Facebookis on lillemantli kontol juba 4700 järgijat.

Ta jutustab, et on proovinud mantlite valmistamisel osa töid (nt tikkimise) anda teha abilistele, kuid ega sellel väga mõtet pole, sest nõnda läheb kaduma Janika enda käekiri ja isikupära. Õigupoolest saab vaid väikese osa töid nii-öelda sisse osta. „Ma ei saa seda osa käest ära anda. Seda enam, et minu tikkimine on kõik vaba käega, pigem on see nagu hoogne nõelumine. Ka mantlite värvitoonide osas on mul oma stiil – teen värvilise mantli, mis ometi pole kirju,” selgitab ta. 

Käibemaksukohustuslase piir on liiga madalal

Küsin, kas Janika on kunagi mõelnud, et jätaks ettevõtluse ja läheks pigem mugavalt palgatööle tagasi. Vastuseks on kindel pearaputus. „Samas minu kaasal on küll sellist mõtet olnud. Mulle aga tundub, et meil läheb kogu aeg paremini. Jah, elustiiliettevõtjana pole mul suuri maailmavallutusplaane, vaid ongi eesmärk toita ära oma pere. Sellega saame me ka hakkama ning seejuures jääb ka vabadus. Raha väärtus sellise elustiili juures on natuke erinev, aga üldiselt on nii, et asju saab mõõta rahas ja ajas. Kui sul on aega, siis pole sul tavaliselt raha ja vastupidi. Tuleb leida tasakaal,” arvab ta. „Lillemantlitega me veel päris ära ei ela, aga kui teha veel koolitusi ja üritusi juurde, siis saab hakkama ja endal on ka tore. Aasta olen jaganud tööde ringiks – talvel on käsitöö tegemise aeg, veebruaris käin alati turismimessil, kevadel ja jõulude ajal on muinasjutuaeg, sügisel koolitused. Ja alati on mul pooleli mõni lillemantel.”

Taolist ettevõtlust riik Janika sõnul aga eriti ei soosi ega hindagi. „Meie panus riigi toimimisse on see, et meie pere on toidetud. Seda võiks hinnata. Kui aga midagi väikeettevõtluse heaks teha, siis esimese asjana võiks tõsta käibemaksukohustuslaseks hakkamise piiri (praegu on see 16 000 eurot aastas – toim), sest see number tuleb nii kiiresti täis, et kahjuks ei saa kõigile pereliikmetele palkagi maksta. Minutaoline ettevõtja, kes suures osas müüb oma teadmisi ning palju sisendeid ei osta, annab käibemaksu makstes lihtsalt 20 protsenti oma ajast riigile,” lisab Janika.

Käsitsi kudumisega ära ei ela, masin aitab

Kadri Võrel on alati käsitööd armastanud ja teinud. Kolm aastat tagasi kolis Kadri Tallinnast Võrumaale elama ning tema peas küpses mõte hakata tegutsema käsitööettevõtjana. Kadri asutas aasta tagasi ettevõtte Knittcraft OÜ, mis valmistab käsikudumismasinal kootud esemeid. Põhitoodang on erineva mustriga sukad, sokid ja põlvikud. „Masinaga kududes on võimalik ära elada, kuid käsitsi sama tööd tehes ilmselt mitte, sest see on lihtsalt nii töö- ja ajamahukas,” sõnab Kadri. „Mina pole veel endale ettevõttest palka maksnud, aga näen, et edasi saab ainult paremaks minna ning kindlasti jõuan ka sinnamaani, kus saan hakata endale töötasu maksma.”

Võrumaal on tema sõnul palju käsitöölisi ning neid seob Võru Instituut, kus on omavahel tuttavaks saadud ning mille kaudu käiakse koos laatadel. „Me ei ole käsitöötegijatega konkurendid, sest igaüks teeb oma unikaalset asja,” räägib Kadri.

Valminud esemed annab Kadri enamjaolt müüki edasimüüjatele ja panustab ka ise üha enam internetimüüki Facebooki kaudu. Põhiline müügiaeg on jõulueelne aeg, kui otsitakse kaunist sokipaari kingituseks. „Praegu suvel on müük tagasihoidlik, kuid pole hullu – saangi valmistuda jõuluks, kui on tõepoolest nii kiire, et kuluks ära lisakätepaar,” ütleb Kadri. Ei tasu arvata, et käsikudumismasin teeb sokipaari valmis nupuvajutusest. Ei, masin töötab täielikult kondiaurul, kuid kudumine sellega läheb mitu korda kiiremini kui käsitsi viie vardaga. Üks sokipaar masinal valmib umbes 45 minutiga.

Hinnamääramisega on nii ja naa. Kadri on küllalt kohanud suhtumist: teil on küll ilusad sokid müügil, aga mul vanaema teeb sellised valmis tasuta. „Samas, kes on ise kordki sokke kudunud, see ei nurise hinna üle, vaid oskab aega hinnata,” sõnab ta. „Üldiselt aga on Eesti käsitöö hinda tõusmas. Näen, et ostetakse igasuguseid asju ja ka sellise hinnaga, mis on täiesti mõistlik. Meie oma mustrid meeldivad eestlastele väga ja nende eest raatsitakse juba ka raha välja anda.”

Populaarne

Tagasi üles