Küttepuit tirib sertifikaadid turule

FOTO: Viio Aitsam

Varem rohkem mainekuse märgiks olnud metsamajandamise sertifikaadid tagavad parema hinna ja on mõnikord tingimus, et üleüldse puitu müüa saaks.

„Poleks osanud ennustada, et just küttepuidust saab vedur, mis sertifitseerimisküsimuse kuumaks muudab. Kümmekond aastat tagasi arvasime, et selleks saab okaspuupalk,” ütles Stora Enso metsandusjuht Indrek Tust puiduettevõtjate teabepäeval Raplamaa Vardi metsas.

Neid puiduostjaid, kes sertifitseeritud metsast pärit puidu eest juba mõnda aega hinnalisa maksavad (keskmiselt euro tihumeetri kohta), on Eestis rohkem. Teema on nüüd aktuaalseks muutnud eelkõige puidugraanulite tootja Graanul Invest, kes ostabki vaid sertifitseeritud puitu.

Kõik teed viivad ...

Olukorra lihtsustatud kirjeldus: graanuliostjad hakkasid soovima keskkonnasõbralikult toodetud ehk sertifikaadiga graanulit, mistõttu graanulitootjad hakkasid tahtma sertifikaadiga toorainet. Tooraineks on kehvema kvaliteediga puit, küttepuit. Kuna turul on praegu kütte- ja paberipuidu ülepakkumine, on metsakasvataja valiku ees – kas hankida sertifikaat ja majandada metsa sellest lähtuvate reeglite järgi või mitte hankida ja leppida nii-öelda tavahinnaga. Või hoopis riskida sellega, et puit jääb kätte.

Endist viisi on puiduostjaid, kes ostavad nii sertifikaadiga kui ka sertifikaadita metsamaterjali, näiteks saeveskid. Puiduettevõtjate teabepäeval aga prognoositi, et seegi müügikanal võib kalduda senisest rohkem sertifikaadi poole. Mitte sellepärast, et kõik saematerjaliostjad äkitselt sertifikaadiusku pöörduksid, vaid sellepärast, et oma tootmisjäägi saepuru tahab saeveski müüa graanulitootjale, kes sellegi produkti puhul sertifikaati nõuab.

„Kõige taga on tegelikult CO² ja puiduenergiatootjaile makstavad subsiidiumid,” selgitas teabepäeval Stora Enso Balti keskkonnajuht Margus Kuusk. „Üks subsiidiumi saamise tingimus on, et kütuseks kasutatud puit oleks pärit säästlikult majandatud metsast. Arvesse lähevad PEFC- või FSC-sertifikaat ja kui neid pole, on ette nähtud kogu tarneahela kontrollimise süsteem, mis metsaomaniku või haldaja jaoks on keerulisem kui sertifikaadi nõuded.”

Kümned punktid

Mis see sertifikaat üldse on? Säästliku majandamise tunnistus. Eesti PEFC-süsteemi koduleht ütleb: „See näitab, et metsaomanik majandab oma metsi keskkonnasäästlikult ning täidab metsamajandamise standardi nõudeid ... Sertifitseerimine annab tarbijale võimaluse valida keskkonnahoidlikult majandatud metsast saadud puittooteid. Metsaomanikud saavad aga eelise keerulises majandusolukorras, kus puidu pakkumine ületab nõudluse.”

Eesti FSC-süsteemi koduleht märgib: „Sertifitseeritud metsamajandaja näitab, et tegutseb metsas sotsiaalselt õiglasel, majanduslikult elujõulisel ja keskkonnahoidlikul viisil. Sertifikaat aitab viia teadmist vastutustundlikust metsamajandamispraktikast tarbijani, see loob sertifitseeritud materjalile turueelise.”

Mõlemal süsteemil on detailne metsamajandamise standard, mis peajoontes teisest ei erine ‒ ühtviisi tuleb sertifikaati taotleval metsaomanikul kogu tegevus läbi mõelda. Teabepäeval võeti üksipulgi ette PEFC-süsteemi standard, kus 17 kriteeriumi. Metsaomanik peab ise olema hoolas ja jälgima, et kõik, kes tema metsas tegutsevad, järgiksid samamoodi keskkonnahoidliku majandamise reegleid. „ Kahe standardi suurim metsamajanduslik erinevus on metsamaaparandus,” märgiti teabepäeval. „FSC-süsteem on sellega rangem.”

Eestis on kasutatud võimalust hankida rühmasertifikaate mõlemast süsteemist. Teabepäeval tutvustas Eesti Erametsaliidu projektijuht Kristel Arukask erametsaliidu rühma (PEFC). Metsaomanikule tähendab sellises rühmas olemine, et sekeldamist on vähem, kuna kontrollijatega suhtleb rühmasertifikaadi hoidja.

Segadus vääriselupaikadega

Räägiti ka sellest, et kontrollivate pilkude all metsa majandades ollakse hädas vääriselupaikadega. Kord on need inventeeritud ja kaardile märgitud, nende kaitsmine on metsaomanikule vabatahtlik. Ent ka siis, kui omanik ei ole riigiga kaitselepingut sõlminud, lähevad vääriselupaigad majandamise keskkonnahoidlikkust hinnates arvesse. Kui raie on tehtud eraldisel, kuhu jääb ka inventeeritud vääriselupaik, ei pruugi sertifitseeritud puidu kokkuostja sealset puitu vastu võtta. Ka siis mitte, kui sellelt väärtuslikult alalt pole raiutud puutikkugi.

Teabepäeval arutati, kuidas selliseid ootamatusi ennetada. Asi oleks selge, kui keskkonnaamet raie metsateatist kooskõlastades annaks teavet ka vääriselupaiga kohta, kui see sinna alale jääb. Veel parem, kui metsakorraldaja metsa inventeerides ja metsamajanduskava koostades märgiks vääriselupaigad omaette eraldisteks, kuhu metsaomanik raiet ei planeerigi.

Kuni asi nii selgelt korraldatud pole, peaks metsaomanik ise oma metsa vääriselupaikade võimaliku olemasolu selgeks tegema ning teavitama sellest puidu ülestöötajat.

„Isegi see võib puidu müüki mõjutada, kui vääriselupaik asub kinnistu piiril naabri metsas. Üks juhtum oli, kus raietöö tegijal polnud sellest aimugi. Terve puidukoorem saadeti tagasi, sest raiutud oli vääriselupaiga kõrvalt, kuid puidu saatedokumentides polnud seda märgitud,” rääkis Indrek Tust.

Ta lisas, et vääriselupaikade küsimus on teravalt päevakorrale tulnud ka seepärast, et need pole kaartidele küllalt täpselt märgitud ‒ kas on tegelikult maastikul teises kohas või on märgitud ala, kus tegelikult vastavaid indikaatorliike pole. Nüüd, kui need alad on sertifitseeritud puidu ostul määrava tähtsusega, selguvad järjest omaaegsete inventeerijate möödapanekud.

Eriti elu ei muuda

Puiduettevõtjad tegid kuuldust järelduse, et sertifikaat toob kaasa paberite täitmist ja ajakulu ‒ kõik sammud tuleb kirja panna, iga nüanssi tuleb jälgida.

Metsaomanik Taavi Ehrpais, kes on erametsaliidu rühmasertifikaadi üks osalisi, kirjeldas praktikat, oma kogemusi ning viis kogu seltskonna metsa. Mitmenda põlve metsamehena tunnistas ta, et kui oma tegevust PEFCi nõuetega võrdles, leidis, et tegelikult ta ongi tegutsenud nii, nagu sertifitseerija soovib. Metsamajanduskavad on olemas, metsa seisundit jälgib ta nagunii ning majandamine on samuti olnud metsast hooliv ja kohalikest oludest lähtuv. Ühe ettekirjutuse on ta kontrollijalt-audiitorilt siiski saanud ‒ selle eest, et midagi oli jäänud kirja panemata ehk dokumenteerimata.

„Kõige lihtsam oleks, kui metsaandmed oleksid haldusprogrammis, minul seda praegu pole. Kogu andmebaas oleks olemas ja poleks raske sinna järjest sisestada, kui teed raiet, maapinna ettevalmistust, istutad,” arutles Ehrpais. „Kui juhtub mingi äpardus, silun selle ära ja panen kirja ... Tegelikult pole see dokumenteerimine ka mingi üle mõistuse asi.”

Populaarne

Tagasi üles