Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Varbla Kalakasvatuse eesmärk on hakata tootma kaaviari (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnumaal Varbla vallas Paatsalus tegutseb 2014. aastast tuurakasvatus, mille omanikud tahavad lähiaastail jõuda peale lihakala ka kaaviari tootmiseni.

„Soovime saada regiooni suurimaks kaaviaritootjaks, aga see nõuab täiendavat raha ja ränkrasket tööd,” ütleb Varbla Kalakasvatuse osaühingu juhatusse algusest peale kuuluv Kristo Teder.

Paatsallu kalakasvanduse rajamise idee tekkis Tederi sõnul kalaärimees Arvin Peksil selle aastakümne esimestel aastatel ajendatuna Läti päritolu Jevgenijs Mjasiševsi eksootilise kala kasvatamise kogemusest. End Venemaal, Ameerikas ja Prantsusmaal harinud lõunanaaber püstitas samal ajal tuurakasvatust Uruguais ning ehkki siinsetel omanikel kalakasvatamiskogemus puudus, otsustati riskida. Mjasiševs on tänaseks küll projektist väljunud, sest tema pikk äraolek Uruguais ei võimaldanud tal ettevõttesse piisavalt panustada, kuid algfaasis oli tema oskustest-teadmistest arvestatavat abi.

Varbla valda leiti kuue hektari suurune kinnistu, millel asuvate Paatsalu vana karjalauda hoonete konstruktsioone sai kasvanduse rajamisel kenasti kasutada. Ka veeproovid näitasid, et paesest pinnasest tulev põhjavesi sobib tuurakasvatuseks ideaalselt. Ehitustöö algas Tederi sõnul 2013. aastal, rahastajateks omanikud, Nordea pank ja Maaelu Edendamise Sihtasutus, PRIA-lt saadi vesiviljelustoetuse EKFi meetme kaudu umbes 450 000 eurot toetust.

2014. aasta märtsis lasti käiku farmi esimene plokk ja inkubeeriti esimene mari. 2015. aasta alguses sai kasvandus päris valmis. Kuninglikuks kalaks peetavat tuura kasvatatakse siin suletud korduva veekasutusega vesiviljelussüsteemides, põhjavesi saadakse puurkaevu abil 140 meetri sügavuselt, vee kogumaht süsteemides on 1400 kuupmeetrit. „Meil on neli süsteemi: inkubaator, noorkala- ja kaks kaubakalasüsteemi. Tehnoloogiliselt töötab kasvandus tervikuna üsna hästi, samas saab tehnilisi süsteeme kindlasti parendada, et energia- ning hapnikukulu vähendada. Tehnoloogia areneb kiiresti ja muutustega on vaja kaasas käia,” tõdeb Teder. „Ostame välismaalt sisse viljastatud tuuramarja ja inkubeerime sellest enda inkubaatoris maimud. Edasi lähevad need maimumajja ning kasvatatakse mõnekümne grammi raskuseks. Sealt liigub kala juba kaubakalabasseinidesse, kus valmib lõpptoodang.”

Praegu kasvatatakse Varblas Vene ja Siberi tuura. Lisaks tuuralistele saab siin kasvatada teisigi kalu. „Oleme teinud väikese eksperimendi ahvenaga Šveitsi turu jaoks, aga praegu on meie põhieesmärk keskenduda kaaviari tootmisele. Kui leiame täiendava rahastuse, oleme eesmärgist vaid paari aasta kaugusel. Tahame kaasata tugeva investori, kellega projekti edasi vedada. Vaja on mõnisada tuhat eurot,” ei tee Teder saladust.

Praeguseks on siit väljastatud umbes 80 tonni kala. „Kolmveerandi kaupa turustame Eestis, ülejäänu läheb välisturgudele, peamiselt Norrasse ja Suurbritanniasse. Parasjagu pole meie müük just suur, sest kaaviari tootmise tarvis hoiame emaskala potentsiaali. Maailma juhtivad tuurakasvatajad on spetsialiseerunud just kaaviari tootmisele ja turustamisele. Kaaviari nõudlus on väga suur ja tippkvaliteedi korral ulatub selle kilogrammi hind tuhandete eurodeni. Samas on valmistoodanguni jõudmine pikk protsess ja terve tsükli jooksul tuleb katta tootmiskulud – kalasööt, hapnik, elektrienergia, tööjõud. Praegustel omanikel napib kapitali, et soovitud lõpptoodanguni jõuda. Kalakasvatussektori iseloom eeldab ka teistsuguseid laenutooteid, kui pakuvad Eesti kommertspangad,” avab Teder ettevõtte tänast seisu. Seega on Varblas mõistetud, et tuuraliste puhul ainult lihakala tootmisega kasumisse ei jõua.

Samal ajal on Kristo Tederi kinnitusel olemas kõik võimalused, et Varbla Kalakasvatuse majandusnäitajad plussi jõuaksid. „Üldjoontes on meie eesmärgid täitunud. Järgmise aasta jooksul loodame kasumisse jõuda. Kui õnnestub hakata kaaviari tootma, siis suudame oma finantskohustused täielikult täita nelja-viie aastaga. Olemasoleva kalavaru baasilt saaksime kaaviari toota juba 2018. aastal ja igal aastal suudaksime toota umbes kaks tonni. Oleme põhjalikult valmistunud. Ainsa Eesti ettevõttena on meil CITESi akrediteering kaaviari tootmiseks, ümbertöötlemiseks ja pakendamiseks.” Paralleelselt kaaviaritootmisega säilib Varblas kalaliha tootmine, ehkki maht jääb väiksemaks: sorteeritud isaskala läheb lihakalana müüki kahekilose või suuremana.

Kui kalalihast rääkida, siis on Varbla Kalakasvatuse osaühingul põhjust uhkust tunda. „Oleme jõudnud väga kvaliteetse kalalihani. Oleme kalaga varustanud näiteks Eesti ja Norra tippkokkade meeskondi, kes sel aastal võistlesid edukalt Bocuse d’Ori võistlusel. Meie kala on olnud laual riigipeade visiitide ajal Kadrioru lossis ning seda on õnnestunud saata isegi Londonisse Michelini tärniga Pied à Terre restorani.”

Kuid üksnes kalalihale panustada pole siiski mõtet. Ettevõtte loomisajaga võrreldes on turusituatsioon kardinaalselt muutunud. „Seis ei ole meie jaoks soodne – traditsiooniline Vene turg on ära langenud ning Poola ja Leedu ujutavad oma sageli kehvemapoolse kaubaga turu üle ning viivad hinna alla.” Lähipiirkonnas on tuurakasvandused veel Lätis ja Leedus, Skandinaavias mitte. Endise NSVLi aladest on arvestatav kasvandus Moldova separatistlikus Transnistria piirkonnas, Euroopas on häid kasvandusi veel Belgias, Itaalias, Prantsusmaal ja Poolas. Nii et eestlastele peaks ruumi jaguma.

Dimitri Demjanov: tuur väärib kuningliku kala nimetust

Dimitri  Demjanov, tippkokk, kelle teeneid ja tiitleid pole vaja üles lugeda, sest iga eestimaalane teab teda niigi, usub, et ehkki tuura ei osata veel vääriliselt hinnata, on suhtumine muutumas. Tuur on tema sõnul tuleviku kala ja tema kasvatamisse tasub panustada.

„Tuur on kuninglik kala, kes on läbi sajandite olnud au sees. Juba tema välimus on uhke ja kaunis, aga kõige tähtsamad on ikkagi tema oivalised gastronoomilised omadused. Beluuga, osetriini ja sevrjuuga mari on väga hinnatud ja kallis, aga ka lihakalana on tuur suurepärane. Viimasel ajal kasvatatakse maailmas tuura järjest enam kasvandustes. Et teda ka Eestis kasvatatakse, on väga hea märk – oskused ja teadmised on meil olemas. Siiski on tuur Eestis veel vähe tuntud ja isegi restoranides saab teda harva. Eks hind mängib oma osa. Tuura turustada on üsna keeruline, aga nii on see kõikide eksklusiivkaupadega. Samas kinnitan, et võrreldes näiteks Ungaris kasvatatud tuuraga on Varbla kala väga kvaliteetne: tal ei ole spetsiifilist lõhna ega mudamaitset, liha on ilus ja valge, sellega on lust tööd teha. Muidugi peab teadma, kuidas tuura valmistada, väga tähtis on kindel tehnoloogia ja lisandid, mis peavad olema sama väärtuslikud kui kala ise. Tuura peab oskama lõigata, serveerida jne. Huvilised saavad Google’ist infot otsida. Igal juhul on tuur tuleviku kala.”

Tagasi üles