Aeg vaadata metsalilli

Kuningakübarad.

FOTO: Erakogu

Koduaia askeldustega võiks nüüd natuke vahet pidada ja vaadata ringi aasal ja metsas. Seal kestab suur õitseaeg ja kindlasti leiate uusi kauneid tuttavaid.

Kiirustav inimene ei pane paljusid asju enda ümber tähele. Selle vastu ei aita muud, kui pilgu teadlik teritamine. Kui mitu korda vaatad, jääb midagi ka meelde ja hakkab tuttav tunduma. Umbes niisugustest mõtetest kantult hakati Taanis 1988. aastal harivate ühismatkadega tähistama lihtsate metsalillede päeva.

Harivad lilleretked

Väärt mõte koos loodusesse minna oli nakatava mõjuga, sest Fääri saared, Rootsi ja Norra hakkasid selliseid lillematku korraldama 2002., Soome 2003. ja Island 2004. aastal.

Eestisse jõudis see idee 2011. aastal Soomest. Kõige paremini õpib taimi tundma siis, kui mõni taimetark neid näitab ja huvitavalt tutvustab. Asjatundliku giidiga tasuta matku, kus saab leitud lillede kohta küsida ja neid pildistada, on meil korraldanud RMK looduskeskused ja neid on jätkunud igasse Eesti piirkonda.

Lillematkad on toimunud kas juuni teisel või kolmandal nädalavahetusel, sest jaanipäeva eel on meie loodus kõige õieküllasem ja taimedes on siis kõige rohkem tervistavat väge.

Tänavu algavad lilleretked juba 4. juunil Lääne-Virumaal lille- ja linnumatkaga Viitna järvede väga mitmekesise loodusega ümbruses, kus võib uurida näiteks mitmeõielist kuutõverohtu, uibulehti, tarnamättaid ja soovõhkasid. 11. juunil on metsalillematk Harjumaal Keila-Joa mõisapargis ja Viimsi poolsaarel Tädu loodusõpperajal. 18. juunil aga Hiiumaal Ristna looduskeskuses ja Läänemaal Penijõe mõisas. Küllap tuleb matku veel juurde, teavet nende toimumispäeva, kogunemiskoha ja muu tarviliku kohta leiate aadressilt www.loodusegakoos.ee.

Viis väikest valget õitsejat

Olen mõne aasta eest sellise mõnusa paaritunnise matka kaasa teinud Tädu looduse õpperajal, mida vanemad loodusesõbrad teavad ehk seal suure kivirahnu peal kasvanud 20 meetri kõrguse kuuse järgi. Kuulus kuusk kuivas ja murdus vist juba 2011. aastal, lillematkal nägime, et talle on lähikonnas sirgumas mitu väikest mantlipärijat.

Lilled, mis sellel retkel eriti meelde jäid ja mida ma nüüd märgata oskan, on kõik armsad, tagasihoidlikud ja valgete õitega. Ümaralehine uibuleht (Pyrola rotundifloria) armastab kasvada hämaras ja niiskes metsaaluses, kuid ka metsa- ja niiduservadel. See liik on küll Eestis üsna levinud, aga tihti me seda lihtsalt ei märka, sest taim kasvab ainult 10–30 cm kõrguseks. Taime rahvapärased nimed luuvalurohi ja luutõverohi vihjavad, et meie esivanemad oskasid seda lille paremini hinnata ja uibulehelt abigi otsida. Mükoriisataimena see liik koduaeda toomist kindlasti ei taluks, nii et ärge parem üritagegi. Uibulehe nahkjad ja läikivad lehed elavad talve üle. Nelja-viie kroonlehega õied paiknevad õisikuvarrel hõredalt. Sarnane liik rohekas uibuleht (P. chlorantha) on kollakasroheliste õitega.

Kuningakübar (Moneses uniflora) kasvab meil kuusikutes ja segametsades. Taime kõrgus on kõigest 5–15 cm. Väikesed ümarad lehed hoiavad maadligi. Lille rippuvad ratasjad õied, mille kuju võib tõesti kübarat meenutada, paiknevad varrel üksikult. Kui koos kasvab mitu kuningakübarat, on vaatepilt aga väga võluv.

Laane- ja palumetsas kasvavat leselehte (Maianthemum bifolium) võib algaja metsalillehuviline esmakohtumisel ekslikult pidada kiduraks piibeleheks. Enne õitsemist on sel taimel üks piklikovaalne leht, õitsedes juba kaks ning üksikolemisele vihjab ka lille nimi. Leselehe õied on nagu tillukesed vahupallikesed, mis paiknevad varrel 10–30 kaupa hõredas tipmises õisikus. Leseleht kasvab 10–20 cm kõrguseks ning levib nii risoomide kui ka seemnetega. Leselehte on kasutatud ravimtaimena, kuid õitest arenevad punased marjad on mürgised. Mõnel pool on taime kutsutud ka viinaleheks või viinalilleks, sest selle marjade või lehtede maitsmine paneks justkui purju, tekitab iiveldust, peapööritust, oksendamist ja asi võib lõppeda isegi surmaga. Leselehe, kuningakübara ja uibulehe õied lõhnavad, aga nende madala kasvu tõttu me nende lõhna tavaliselt ei koge ega oska kirjeldada.

Hoopis tuttavam valgeõieline lilleke on varjulistel niitudel ja lehtmetsas kasvav mets-tähthein (Stellaria holostea). Kui õrnade lehtede ja vartega (kõrgus kuni 40 cm) tähtheinad kasvavad suurema laiguna, siis neist mööda ei vaata. Kroonlehti tundub olevat kümme, aga targad raamatud väidavad, et mets-tähtheina umbes kahesentimeetrise läbimõõduga tähekese moodi õis on tihedalt lõhestunud. Meil kasvavad veel üsna sarnaste liikidena salu-, varju-, oras-, soo-, oja-, turd- ja vesitähthein.

Veel rohkem meenutab tähte laanelille (Trintalis eropaea) seitsme kroonlehega õis ja nii ongi rahvasuu seda risoomiga levivat lille kutsunud ka metsatäheks, taevatäheks ja tähelilleks. 5–15 cm kõrguse taime piklikovaalsed lehed paiknevad männasena varre tipus, nende vahel sirab üks-kaks umbes sentimeetrise läbimõõduga tähekest. Laanelilli tasub otsida niisketest okas- ja segametsadest ning rabaservadest. Laanelille lehetutt värvub sügisel punakaks või roosakaks, kuparvili aga valgeks.

Orhideenäitus ja -festival

Sel kevadel sattusin Läänemaal Kõmsi rahvamajas vaatama Hanila vallas kasvavate orhideede näitust – eri liike kasvab seal 30! See teeb Hanila valla Mandri-Eesti kõige orhideerikkamaks piirkonnaks. Ainult Kihelkonna, Lääne-Saare ja Hiiu vald saavad öelda, et nende maadel kasvab veel rohkem käpalisi – igal pool 32 liiki. Hanila valla maadel on Puhtu-Laelatu ja Nehatu looduskaitseala, Tuhu maastikukaitseala, osa Matsalu rahvuspargist ja mitmed hoiukohad, on oma sood, jätkub kadastikke, loopealseid ja rannaniite. Nii sobivate kasvupaikade pärast polegi käpaliste küllus üllatav. Lihtsam on üles lugeda, milliseid liike Eesti 36 käpalise liigist seal veel leitud pole. Seni pole kohatud lehitut pisikäppa, Saaremaa sõrmkäppa, lääne-sõrmkäppa, sookäppa, roomavat öövilget ja lõhnavat käoraamatut. Hariliku käoraamatu kasvukohtadega on valda aga eriti õnnistatud – võimas pilt, kui nad Pivarootsis ja Esiveres kadastikes ja rannaniitudel jaanipäeva paiku õitsevad.

Imeliste fotonäituse autorid Rainar Kurbel ja Arno Peksar usuvad, et liike võib valla maadel siiski rohkemgi olla, kõik kasvukohti pole ilmselt veel üles leitud. Mullu avastati üks roomava öövilke kasvukoht vaid 150 meetrit valla piirist Lihula poole. Kõik, keda Hanila orhideed huvitavad, saavad neist väga toreda ülevaate valla kodulehelt www.hanila.ee/orhideed, liikide kirjeldused ja fotod on seal üleval õitsemise järjekorras ehk siis mais alustavast kõdu-koralljuurest kuni juuli lõpus õitseva laialehise neiuvaibani.

Tore näitus rändas juba üle mere Kihelkonna rahvamajja. Kuna orhideede õitseaeg kestab kokku umbes kaks ja pool kuud, toimub tänavune Saaremaa orhideefestival „Märka lille 2016” kahes jaos. 27. maist 5. juunini kestab Kihelkonnas kauni kuldkinga pidu, kes sellest ilma jäi, jõuab veel osa võtta 24. juunist 3. juulini vältavast sõrmkäppade peost. Festivali ajal korraldatakse orhideede vaatlusretki, toimuvad kontserdid, loengud ja loovuse õpitoad. Kava, registreerumisteabe jm leiate aadressilt www.orhideepidu.eu.

Kui lähete aga omapead lilli tundma õppima, võtke teadmiste kinnituseks ühes Toomas Kuke „Eesti taimede kukeaabits”, Tarmo Pikneri „Eesti orhideed”, Ain Raitviiru ja Toomas Kuke „Väike metsalilleraamat” või muu hea abimees.

Populaarne

Tagasi üles