Karmiinleevike ei saa märkamata jääda

Eestis hinnatakse karmiinleevikese arvukust 100 000 kuni 200 000 paarile.

FOTO: Wikipedia

Juuni alguseks on kohale jõudnud ja linnusõpradele endast märku andnud kõik meil pesitsevad rändlinnud. Hilisemad saabujad on enamjaolt liigid, kelle talvituspaigad asuvad meist kagu pool – Lõuna- ja Kagu-Aasias. Nende hulgast on küllap kõige silma- ja kõrvahakkavam karmiinleevike.

Selle varblasesuuruse lauliku pea, kael, rind ja tagaselg on isaslinnul karmiinpunane, muu sulestik enamjaolt tumepruun. Emaslindude ülapool on oliivja varjundiga tuhmpruun, alapool on valkjas.

Veelgi tähelepandavam kui sulestik on karmiinleevikese lühike mahedapoolne, kuid vali laul: vidjö-vidjö või vii-mu-viiul. Tegelikult järgneb sellele veel tasane sädistamine ja valjem osa on võib-olla kõigest territooriumihüüd. Lauldakse end varjamata – kas põõsaladval või mõne madalama puu otsas. Tihtipeale pole laulja sulekuues punast värvust märgatagi – need on noored, esimest aastat pesitsevad isaslinnud, nii et emased karmiinleevikesed siiski ei laula.

Karmiinleevikese pesitsuslevila hõlmab Aasia ja Euroopa metsavööndi Kamtšatkast Kesk-Euroopani ning mitmeid Aasia mäestikke. Päris lagedat maastikku ja tihedat metsa ta väldib. Oma põlistelt asualadelt hakkas liik lääne poole levima paar-kolmsada aastat tagasi, aga jäi näiteks Eestis ja Soomes veel saja aasta eestki üsna väikesearvuliseks, pesitsedes alul nagu teisedki idapoolsed tulnukad Kagu- ja Põhja-Eestis. Alles umbes 75 aastat tagasi hoogustus karmiinleevikese invasioon kogu Ida- ja Kesk-Euroopas ning nüüdseks on ta jõudnud näiteks Alpide eelmäestike ja Edela-Norrani. Eestis hinnatakse tema nüüdset arvukust 100 000 kuni 200 000 paarile, ent sajandivahetusel oli neid rohkemgi.

Seda kena laululindu võib leida mitmesugustes põõsastega elupaikades: aias, kalmistul, põõsassoos, kadastikus, puisniidul, jõeorus, paekalda-aluses puistus ja hõredas rabamännikuski. Üsna rohmakas pesa ehitatakse leht- või kadakapõõsasse, harvem noorele kuusele, ikka kaunis madalale – mitte üle kahe ja poole meetri kõrgusele. Juuni keskel on selles 4–6 sinist hõretäpilist muna, mida emalind haub kaks nädalat. Pojad saavad lennuvõimelisteks mõlema vanema toodud selgrootute loomakeste varal isegi tosina päevaga.

Vanalindude põhitoit on taimne. Nagu leevikesedki, teevad nad aiapidajatele meelehärmi viljapuudelt ja marjapõõsastelt pungade noppimisega. Nad söövad koguni puhkenud pungi ja õisigi. Muidugi ei põlata ära okstel ja õitel leiduvaid putukaid. Pesakonna suviseks toiduks on mitmesugused seemned ja varavalmivad marjad, mida korjatakse enamjaolt maapinnal. Juba augustis võetakse jälle tiibade alla rännutee kagu suunas, nii et haudealal pakuvad karmiinleevikesed silmarõõmu vaid umbes kolm kuud.

Populaarne

Tagasi üles