Moele tasub minna ka pulli pärast

Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Mullu kevadel pidas põllumajandusminister Ivari Padar 50. sünnipäeva. Juubelipeol said kokku kunagised töökaaslased puidufirmast Sylvester Sven Ivanov ja Kalmer Visnapuu. Praegu mehed puidualal enam ei tegutse – Sven Ivanov on viinaäris ja avas tänavu pisikese õllepruulikoja, Kalmer Visnapuu on aga tunnustatud lihakarjakasvataja.

Peolaua taga selgus, et otsapidi on mehed naabrid – Visnapuu üks farmidest on päris lähedal Ivanovi Moe peenviinatehasele ja õllevabrikule. Nii sündis mõte hakata Visnapuu lihaveiseid praaga ja õllerabaga nuumama.

Mullu suvel uitasid Moe piiritustehase kõrval niidul Herefordi tõugu lihaveised, tänavu toodi aga Visnapuu Pariisi farmist sinna kaheksa Dexteri tõugu pulli.

Tegemist on üpris kummaliste pisikeste teravate sarvedega loomadega. Tegemist on maailma kõige väiksema lihaveisetõuga, looma turja kõrgus on kuni 120 cm. „Ta peaks olema suuruselt võrreldav viikingiaegse muinaslehmaga,” kõneleb Kalmer Visnapuu. Taoliste loomadega hariti kunagi kogu Eestimaad. „Ike rakendati sarvede taha ja künti põldu,” räägib Visnapuu.

Õllega tehti mullu Moel alles esimesi katsetusi ning Herefordi veised õlleraba eriti lisanuumaks ei saanud. Kuus Herefordi pulli said eelmisel aastal lisasöödaks Rakvere piiritustehase praaka ja lõpuotsas ka veidi õlleraba. Tänavu söövad kaheksa Dexteri tõugu looma aga lisatoiduks pidevalt õlleraba.

„Mullu oli see probleem, et praaka ei saanud stabiilselt, aga nuumlooma toidulaud peaks olema hästi püsiv, sööt iga päev sama,” kõneleb Kalmer Visnapuu.

Kui loomad olid laudas, moodustas õlleraba nende igapäevasest toiduratsioonist viiendiku. Nüüd, mil pullid karjamaal, on Visnapuu sõnul raske hinnata, kui suur osa toidust on haljassööt ja kui suur osa õlleraba.

Päris tähtis on seegi, et loomad on väljas õllevabriku vahetus naabruses ning õlleraba jõuab nendeni karjamaale väga värskena.

Inimesed, olles kuulnud, et loomasid õllerabaga toidetakse, on tundnud muret, kas pisikesed pullid purju ei jää. „Piiritusepraagas on tõepoolest pisut alkoholi, õlleraba alkoholisisaldus on aga sisuliselt null,” selgitab Ivanov. Ja piiritusepraaka on ju aastaid loomade lisasöödana kasutatud.

Ivanovi sõnul on toiduainetööstuse jääkide kasutamine loomasöödana maailmas tõususuunas.

Annab lihale mekki

Muddise õllevabriku üks omanik Sven Ivanov avaldab arvamust, et õlleraba peaks liha maitset kindlasti mõjutama. „Päris vahva on ju, kui lähed restorani, tellid pudeli Muddise Novembrit ja prae, mis on tehtud sama õlle rabaga nuumatud veise lihast,” lausub ta.

Mullu läksid esimesed herefordid Tallinna restorani Noa carpaccio tegemiseks. Noa peakokk Tõnis Siigur käis sel kevadel juba dextereid uudistamas.

Lihaloomana kasvatatakse tavalistest lihaveistest mitu korda väiksemaid Dexteri tõugu veiseid ühelt poolt seetõttu, et väikese looma rümbaga saab restoranikokk oma köögis ise hakkama, teisalt aga muidugi liha väga hea kvaliteedi ja maitseomaduste tõttu.

Visnapuu ütleb, et Dexteri tõug on ühe Jaapani tõu järel liha marmorsuselt maailmas teisel kohal. „Just rasv on see, mis veiseliha maitset kannab,” räägib ta. Marmorlihas on ju peenikesi rasvatriibukesi palju.

Kuidas õlleraba peal nuumatud Dexteri tõugu looma liha maitseb, ei tea veel keegi. Esimesed kaks pulli läksid tapamajja 30. mail. Tegelikult ei tea Eestis vast keegi, kuidas Dexteri tõugu looma liha üldse maitseb. „Eestis ei ole varem neist veel ühtegi tapetud,” lausub Kalmer Visnapuu.

Sven Ivanov ütleb, et loomad viiakse tapale Kulinale, kus on mahetapamaja. Kalmer Visnapuu lisab, et maheketi püsimine on oluline. „Meie Pariisi farm, kust pullid pärit, on mahe, tapamaja on mahe,” räägib ta. Pariisi farmis kasvatatakse lihaveiseid Euroopa Liidu kinnitatud rohumaaveise kvaliteedikava alusel.

Vanade aadlike kiiks

Dexter on tõuna püsinud geneetiliselt muutumatuna vähemalt viimased nelisada aastat. „Ma isegi ei tea, mis põhjusel seda on puhtana hoitud – ju on tegemist vanade aadlike kiiksuga, aga mulle see meeldib,” sõnab Visnapuu.

Kui aga ajalukku pilk heita, siis selgub, et Ivanovi ja Visnapuu koostööl on päris omalaadseidki põhjendusi. Sven Ivanov räägib, et talle jäi silma Eestimaa kubermangu kaupade eksport 1886. aastal. See aastaarv on mehele südamelähedane, sest 1886. aastal rajati Moe piiritusetehase praegune hoone ja seda aastaarvu kasutatakse ka Moe viinade nimes. Nii võttis mees asja lähemalt uurida.

„Selgus, et 1886. aastal oli esimene ekspordiartikkel piiritus ja teisel kohal olid nuumveised,” märgib ta. Ja kolmandal kohal olid saelauad, mis samuti mehi sidumas.

Sven Ivanov räägib, et käis hiljaaegu Soomes külas viskimajandusega tegelevatel sõpradel. „Neil tekkis kohe idee meie õllepullidega analoogselt viskisiga kasvatama hakata, aga Helsingi kesklinnas ei taha see hästi õnnestuda,” pajatab Ivanov.

Ta lisab, et eks igal pool liigub mõte selles suunas: nõme on midagi ära visata ja selle minemaviskamise eest veel maksta, kui seda annab kasutada. Õlleraba võib näiteks täiesti vabalt pullidele sisse sööta.

Ja Moel tasub Ivanovi sõnul käia mitte ainult viina ja õlle või piiritusemuuseumi pärast. „Nüüd saab pulli pärast ka Moel käia,” naerab ta.

Kas kodumaisest humalast saab õlut pruulida?

Muddise õllevabrikus pruulitakse seitset sorti õlut. Nagu ikka, valmib õlu õllemeistri valvsa pilgu all veest, pärmist, humalast ja linnastest. Peale Moe vee, mis pidavat õllemeister Marius Vahuri sõnul olema õlleteoks nagu loodud, on kõik muu sisse toodud piiri tagant.

Humalat tuuakse päris kaugelt – kõige lähem koht on Inglismaa, lisaks valmivad Muddise õlled veel Uus-Meremaa, Jaapani ja USA humalate abiga.

Vanasti kasutati Eestis õlleteol ikka oma humalat, mida koduses tapuaias kasvatati, aga probleem on selles, et Eesti humal annab Muddise õllevabriku ühe omaniku Rein Karema sõnul liialt kibedust.

„Tänapäeval kasutatakse humalat maitse pärast, vanasti pandi aga humal õlle sisse selleks, et jook kauem säliks,” selgitab Karema.

Nüüd on õllepruulidel kavas oma tapuaed üles seada ning proovida ise humalat kasvatada. Sven Ivanov räägib, et esialgu proovitakse humalakasvatust ilmselt Moe piiritusetehase vanas kontorihoones, kus on väike talveaed.

„Kõrgust siin natuke on, loodetavasti saavad taimed soojas ruumis kenasti ronida ja annavad ilusa saagi,” lausub Ivanov. Kui katsetused soovitud tulemuse annavad, ei ole välistatud, et millalgi võib Moel mõni õllesort ka kohaliku humala baasil valmida.

Kuigi Muddise õllevabrik on alles päris nooruke ning Eestis suhteliselt tundmatu, pälvis nende bock-tüüpi tume õlu November Helsingi õllefestivalil kolmanda koha ja pronksmedali. „Välismaal jõudsime tunnustuseni enne kui kodus, aga see on ju ainult tore,” muheleb Sven Ivanov.