Öölaulikud

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Peale ööbiku leidub meil mitmeid teisigi öösiti laulvaid tiivulisi helikunstnikke. Seekord pajataksin roolindude perekonnast, kelle hulgas on viis Eestis pesitsevat liiki ja kaks lõuna või kagu poolt pärinevat eksikülalist: padu- ja tarna-roolind.

Kõige sagedamini pesitseb meil kõrkja-roolind, kelle elupaigavalik on kõige leplikum – pesitsemiseks sobivad kõik võsa või kõrgrohustuga vesisevõitu alad: põõsassood ja pajulodud, lagedamad kraavikaldad, kidurad roostikud, võsastunud luha- ja sooniidud. Liigi arvukuse tõusu on viimase 75 aasta jooksul soodustanud paljude endiste heina- ja karjamaade hülgamine põllumajanduse intensiivistamise käigus. Praegusajal arvatakse Eestis pesitsevat kuni veerand miljonit paari kõrkja-roolinde. Kevadel saabutakse mai keskel, äraränne algab juba juuli lõpupoole. Iseloomulik on, et isalind lendab mitme meetri kõrgusele õhku, et oma tärisev laul ette kanda. Pesa paikneb enamasti maapinnal tihedas rohus, selles on mai lõpuks 4–6 oliivjate kirjadega hallikakoorelist muna. Kahenädalase haudumise ja samakauase poegade üleskasvatamise järel liiguvad pesakonnad roostikesse end seal ohtralt leiduvate lehetäidega nuumama, et jätkuks „kütust” pikal rännuteel Sahara taha talvitama.

Veelgi arvukam – Eestis 200 000 kuni 300 000 paari – on soo-roolind, keda aga pannakse vähem tähele. Nimelt laulab ta peamiselt öösel, muidu aga varjub põõsastes või kõrgete rohttaimede, näiteks putkede ja kõrvenõgeste seas. Soodes teda ei leidugi, mistap tema nimena on püütud juurutada ka „putke-roolindu”. Pesa punub põõsaharude, nõgesevarte või tugevamate kõrreliste vahel rippuvana, see on üsna sügava tassi laadne. Laul on õige kõlav ja mitmete teiste lindude helinditega mitmekesistatud, sekka tunnuslik nagu läbi nina tsää-bi. Juulis siirduvad pesakonnad roostikesse end turgutama enne pikka Aafrika reisi lõuna poole ekvaatorit.

Välimuselt ja laulult eelmisest liigist raskesti eristatavat ja vähem arvukat aed-roolindu võib meil pesitseda 60 000 kuni 120 000 paari. Tal ei ole kitsast valget silmarõngast nagu soo-roolinnul, aga oma laulusse lükib ta täksivaid silpe ja kahesilbilist karedat kutsehüüdu. Idapoolse levilaga aed-roolind jõudis Eestisse umbes 125 aasta eest ja on oma arvukust ülijõudsalt suurendanud.

Ka tiigi-roolind on meil suhteliselt uustulnukas, keda leiti Lääne-Eestis küll juba 19. sajandi lõpupoole, aga avastati uuesti alles 80 aasta eest. Nüüdseks on ta levinud pea kõigile pillirooga ääristatud veekogudele, kus laseb mai keskelt jaanipäevani, enamjaolt ikka öösiti kuulda oma kolmeti korduvate silpidega karedavõitu laulu, mis mõneti meenutab tillukese ühesilindrilise diiselmootori popsumist. Pesa põimitakse nelja-viie roovarre vahele ja selles hällis areneb neli-viis poega. Tihtipeale aga nurjab seda kägu, kes sokutab oma mune ka teiste roolinnuliikide pessa, nii et tillukesed kasuvanemad kasvatavad üles endast hoopis suurema käopoja, enne kui pääsevad sügisrändele Aafrika suunas.

Kõige silma- ja kõrvahakkajam liik selles linnuperekonnas on aga rästas-roolind. Ta on päris suur lind, tõesti väikese rästa laadi. Kui teised roolinnud kaaluvad 10–15 grammi, siis tema on pea kolm korda raskem. Niisiis sobivad talle üsna korraliku kasvuga ja vähemalt paari-aarilised roostikud, mille siseosas isane päeval ja ööl esitab oma kaugele kostuvat karedakõlalist karra-karra kjiit-kjiit. Mõnikord võib ta olla mitmenaisepidaja, kuid poegi aitab kasvatada ainult esmavalitul. Talve veedavad rästas-roolinnud Aafrika troopikavööndis.

Alates 1991. aastast on Eesti ornitoloogiaühing kutsunud huvilisi osalema öölaulikute loendusel (20. maist jaanipäevani), milleks tuleb kuni kümne kilomeetri pikkusel jalgsi- või rattaretkel panna kolmel korral kirja kõik kesköö ja kella kolme vahel kuuldud laululinnud.

Populaarne

Tagasi üles