Laadad on saanud Eesti suve lahutamatuks osaks. Ka sel suvel toimub eri paigus kümneid suuremaid ja väiksemaid laatu. Maa Elu uuris korraldajatelt, miks laadad nii populaarsed on.
Laadad kasvavad lähitulevikus tänu väiketootjatele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Laada müügikoht tuleb varakult broneerida. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb,” hoiatab Tiivi Liibert, kes juba aastaid laatadel oma kitsede piimast tehtud seepe müüb. Ka laadakorraldajad nendivad, et müüjate ja ostjate huvi üha elavneb. Kauplejate seas on palju neid, kelle jaoks laadal oma kauba müümine on saanud elustiiliks. „Väiketootjal polegi muud võimalust oma toodangut müüa kui laat ja mess,” täpsustab Liibert.
Suurem osa müüjaid käib laatadel pidevalt ja seega on laadakauplejate seas tekkinud omamoodi sõpruskond, kes väikeste vaheaegadega jälle Eestimaa eri paigus kokku saab. „Kauplejad on juba omavahel tuttavad ja hommikused tervitamised on südamlikud,” sõnab pika laadakogemusega Liibert.
Viimasel ajal on laatadele üha rohkem uusi müüjaid. Liivimaa Laada üks korraldajaid Ülle Juht ütleb, et seda eelkõige just kodus isetegijate, väikeste tootjate arvelt. Juhti sõnul võib see olla tingitud näiteks majanduskriisiaegsetest koondamisest. „Paljud said sealt tõuke alustada ise ettevõtlust. Pole halba ilma heata,” märgib ta. Juhtil jagub väiketootjate kohta vaid kiidusõnu. „Nad teevad unikaalseid asju, hingega. Nad panevad kogu oma headuse sinna sisse, küllap meie inimenegi hakkab peagi kodumaist eelistama.” Juht lisab, et väiketootjate tippaeg pole kindlasti veel saabunud ning kui see lõpuks tuleb, siis tekib lihtsalt veel üks uus laat juurde.
Tähtsaim on usaldus
Laada korraldamine on Juhti sõnul puhtalt ettevõtmise asi. Kõige tähtsam on hoopis laadale oma nägu leida. „Tuleb leida see rosin, mis rahva kohale toob,” teab ta. Tema enda korraldatava Liivimaa Laada rosinaks peab Juht seda, et laat toimub piirilinnas Valgas. Seetõttu on müüjad ligi 40 protsenti lätlased. „Piiriülene tegevus ja koostegemine on see, mis tegelikult rahvast tõmbab,” räägib ta. Piiri lähedus toob Juhtile meelde toreda loo, mis hästi laadameeleolu ja -õhkkonda iseloomustab. Nimelt oli mõni aasta tagasi Liivimaa Laadale tulnud esmakordne kaupleja Põhja-Eestist, kes Valgas varem käinud polnud. Kuna mees müüs oma kaupa üksi, käis korraldusmeeskond temaga vahepeal juttu puhumas, et näha, kuidas tal läheb ja kas laat talle ikka meeldib. Päev oli aga pikk ja palav ning müüja juba väsinud. Siis aga turgatas Juhtile pähe, et mees võiks korraks Eesti-Läti piirile lipata ja seal, üks jalg ühes, teine teises riigis seista. Mees läkski, samal ajal müüs laada korraldusmeeskond tema kaupa edasi.
Juhti sõnul aitavad sellised väikesed, aga toredad vahejuhtumid võita nii müüjate kui ka ostjate usaldust ja seda on ühel laadal tarvis. „Kõige raskem vist ongi traditsiooni algatada,” arvab ta. Kui kõige raskem osa möödas, saab laat ainult kasvama ja populaarsust koguma hakata. „Iga laada juures on midagi eripärast,” märgib Juht.
Vahvaid laadalugusid jätkub veelgi. Viljandi Hansalaada korraldaja Kätlin Hanschmidt jutustab, kuidas hansakaupade laadale ka igasugu muid müüjaid ära on eksinud. Nimelt tuli tema juurde kord ajakirjanik ja küsis, et kas korraldaja on nõus koos temaga laadalt üles otsima kaubad, mis tegelikult sinna sobi. Mindigi. „Leidsime mõned sobimatud saunanuustikud ja neoonvärvides laste mänguasjad, palusime need müügilt ära võtta, samuti oli müügilettide vahele sattunud proua, kes oli registreerimisvormi järgi tulnud müüma suvekübaraid, kuid leti peal olid reas kosmeetikatooted,” kirjeldab Hanschmidt.
Üldiselt oli olukord tema sõnul väga tavapärane, kuni jõuti laada südamesse Laidoneri platsil. „Olin ühe kauplejaga platsi ääres jutustama jäänud, kui minu juurde tormas mu partner, sikutas mind varrukast, ise närviliselt korrates: sa pead seda nägema, sa ei taha seda teada,” meenutab ta. Pooljoostes suunduti pargi keskossa, kus oli telgi üles sättinud müüja, kel telgitäis vilkuvaid võtmehoidjaid ja nimedega silte, mis meenutavad autonumbreid. „Samal ajal, kui mina vaidlesin, miks sellised tooted ei või müügil olla ja üritasin inglise-vene segakeeles kõnelevale müüjale selgeks teha, et ma ei usu, et ta ise neid käsitsi teeb, tuli uus üllatus sellesama telgi tagant, umbes viisteist meetrit eemal. Taas jooksis partner käsi kokku lüües ja hüüdis: aina hullemaks läheb, tule ruttu. Kuuemeetrises telgis müüdi Fiskarsi tooteid ja mänguasju – barbid, ämblikmehed ja muud plastvidinad. Kauplejad olid registreerinud end laadale müüma aiatööriistu ja lapsi arendavaid mänguasju. „Olin veel enne arve saatmist neile helistanud, sest selline kooslus tekitas kahtlusi. Tugeva vene aktsendiga proua kinnitas, et tegemist on puidust mänguasjadega, mis on lastele väga head ja et tema mees teeb ise aiatööriistu. Neid nad müüa tahavadki,” räägib Hanschmidt. Vaatepilt avanes aga hoopis teistsugune. Mõlemad müüjad kinnitasid, et müügis olevate tööriistadega saab teha käsitööd. „Muidugi seisime siis seni seal platsil, kui telgid olid kokku korjatud ja müük lõpetatud,” meenutab ta.
Rahvast jätkub igale poole
Pärnus Grillfesti raames toimuva Hea Toidu Laada korraldaja Erkki Laidinen aga leiab, et head laata korraldades on kõige raskem hoopis igal aastal leida uue ja huvitava kauba pakkujaid. „Kuna Eestis on laadakauplejate arv ja kaubavalik suhteliselt piiratud ja hakkab mingil hetkel korduma, siis käin kauplejaid otsimas ka lähiriikidest,” räägib Laidinen. Temagi nendib, et viimasel kümnel aastal on tõesti palju laatu korraldama hakatud. Küsimusele, kuidas neile kõigile rahvast ja kauplejaid jätkub, vastab Laidinen – kauplustest erinev kaup ja suur valik, võimalus suhelda otse tootjaga ja hinda kaubelda, värskes õhus einestada ja muidugi meelelahutus – ansamblid, esinejad, atraktsioonid. „Muidugi ka asukoht. Inimesel ei ole aega ega viitsimist teise Eesti otsa sõita, kuna alati peetakse lähemalgi mõnd laata,” teab ta.
Ka Liivimaa Laada korraldaja Ülle Juht ütleb, et meelelahutus on laada tõmbenumber. „Kui laadaline juba kodunt välja sõidab, siis tahab ta peale ostlemise veel midagi.” Just seepärast on viimastel aastatel laatade kavas ansamblite esinemisi, mänge lastele ja täiskasvanutele ning igasugu muud meelelahutust. „Laadakultuur on täiesti omaette kultuur,” on ta kindel. Igal laadal peaksid Juhti sõnul olema oma traditsioonid, mis laada kordumatuks teevad.
Hanscmidti sõnul teeb laada eriliseks see, et igal tootel võib olla oma lugu ja meistri emotsioon juures. „Inimesed on teadlikumad, tahavad kvaliteetset toodet,” sõnab ta. Laadalt saab tema sõnul seda kõike. „Lisaks on laadarahvas lihtsalt üks tore rahvas. Annavad pealekauba hea tuju koju kaasa,” rõõmustab Hanschmidt.
Suvised laadad
Mõningad sellesuvised Eesti laadad, millest ilma jääda ei tasu
4.–5. juuni. Viljandi Hansalaat
10.–11. juuni. Hea Toidu Laat
11. juuni. Rapla melu 2016. Käsitöölaat
11. juuni. Liivimaa Laat
12. juuni. Värska laat
18.–19. juuni. XXII Vastseliina Maarahva Laat
8.– 9. juuli. Kesk-Eesti laat
9. juuli. Laulasmaa Suvelaat 2016
30. juuli. Viljandi Vanavara- ja Käsitöölaat
30. juuli. Vanavaralaat Jõgevamaal
30.–31. juuli. Eesti talupäevad Jänedal
6. august. Rahvusvaheline vanavaralaat
6. august. Paide augustilaat
13. august. Tartu Toidufestival
13.–14. august. Tapa Vorstifestival
13. august. Narva Suvelaat
20. august. Märjamaa Laat
20. august. Vanamõisa Käsitöölaat
27. august. Kallaste Kala- ja Sibulalaat