/nginx/o/2014/08/25/3299779t1h01b3.jpg)
Usun, et nii mõnigi Riigikogu liige tundis end nädal tagasi Toompealt laskudes jälle kangelasena. Öö otsa sai ju ikkagi istungit peetud!
Libakangelased Toompealt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen ennegi öelnud, et Riigikogu liikmeks saades toimub seni normaalsena käitunud inimestega otsekui ümbersünd. Rahvaasemike keelekasutus muutub silmakirjalikuks ja loosunglikult tühisõnaliseks, kaela langenud külluslikud kuluhüvitised teevad ahneks ning pelgalt mõne nädalaga ununeb, kuidas Eestis tegelikult elatakse ja millised mured rahvast painavad. Ehk siis senised kangelased muutuvad kiiresti libakangelasteks.
Libakangelaste üks väljundeid on ka ööistungid. Normaalne inimene suudab sündmusi ette näha ja aega planeerida. Vaimust vaesed seda paraku teha ei suuda. Ükski mõistusest lähtuv inimene ei planeeri ühele päevale üritusi, mis puht füüsiliselt ühte päeva ära mahu. Toompea libakangelased toimivad risti vastupidi. Kuis muidu seletada asjaolu, et enne ülimalt keerulise haldusreformi seaduse eelnõu teist lugemist lülitada oma päevakavva punktid, mis samuti täit tähelepanu nõuavad. Kooseluseaduse kehtetuks tunnistamine, riikliku matusetoetuse seaduse muutmine, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmine ning Euroopa ühtsele kriisilahendusnõukogule laenu andmise otsustamine pole ju sugugi kerged küsimused.
Nii alustaski Riigikogu läinud teisipäeval haldusreformi seaduse eelnõu teist lugemist alles 20.53 ja tegi seda hommikul kella 09.48-ni. Et siis 10.03 taas haldusreformiga tegelema hakata, kuni 13.55 laiali minna. Ikka kangelastena.
Kes näinud teleuudistest lühiülevaateid Riigikogus vastuvõetud olulisematest seadustest, see on ikka ja jälle imestanud, miks meie esinduskogu saal nõnda tühi on. Ja valdavalt tühi (kümnete vaheaegade ajal täiesti tühi) oli see ka ööistungi ajal (muudatusettepanekute poolt või vastu hääletas keskmiselt 35-45 inimest, ehk siis alla poolte riigikogulastest).
Ärgem unustagem, et tegu on seaduseelnõuga, mis heakskiitmise korral muudab kogu Eesti senist halduskorraldust. Pole vist mõtet küsida, millega ülejäänud enam kui 50% riigikogulastest sel ajal tegeles. Kindlasti mitte oma ametiülesannete täitmisega. Ja paljud neist libakangelastest on kavandatavasse reformi üldse tõsiselt süvenenud?