Karusloomakasvatused tulevad toime ka raskemal ajal

Tšintšilja perekond. Foto: Eesti karusloomakasvatajate aretusühing

Maaülikooli teadlaste hiljutisest uuringust selgub, et Eesti karusloomakasvatajate osakaal põllumajandussektoris on teiste ettevõtjatega võrreldes äärmiselt väike. Maa Elu uuris, kuidas karusloomakasvatajatel läheb. 

Karusloomakasvatus Eesti sai alguse 1924. aastal, kui Harjumaal loodi esimene hõberebasefarm. Sellest ajast peale on Eesti karusloomakasvatus küll üha arenenud, kuid siiani on sellega tegelejaid pigem vähe. Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus on öelnud, et karusloomakasvatuse edendamine aitaks maapiirkonda töökohti luua ning majanduskasvuks vajalikku eksporti suurendada. Tema sõnul on Eesti karusloomakasvatajate töötasu keskmisest poolteist korda suurem. Samuti on Eestis selliseks ettevõtluseks sobiv kliima ning head tingimused. Teiselt poolt – riik karusloomakasvatajatele toetust ei maksa ning maaülikooli uuringus seisab lause: karusloomakasvatuse perspektiiv on järjest tugevneva loomakaitseorganisatsioonide surve tõttu kahtluse alla seatud.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse esimees Liia Taaler nendib, et karusloomakasvatajatel ei ole just kõige paremad ajad, kuid jagu on saadud hullemastki. „Näiteks 90ndate Venemaa majanduskriis, mis sisuliselt hävitas Eesti karusloomakasvatuse,” toob ta näite. Taaler ütleb, et tootjaid on Eestis tõesti vähe. Põhjuseks arvab ta olevat selle, et kasvatajad ja investorid ootavad selget sõnumit riigilt, kuhu ja kuidas edasi minna. „Paljud buumiajal alustanud tšintšiljakasvatajad on tegevuse lõpetanud. Kõige esimesena lõpetavad kiiret rikastumist lootnud ettevõtjad.”

Taaleri sõnul nõuab karusloomakasvatus hoolt ja pühendumust. Seepärast on praegu Eestis tegutsevad farmid eelkõige pereettevõtted. Suurettevõtet tuhandete tšintšiljadega oleks Taaleri hinnangul pea võimatu üleval pidada. Kas lähiajal kasvanduste arv suureneb või väheneb, on raske prognoosida. „Praegusel poliitiliselt ebakindlal ajal ei kipu keegi Eestis karusloomakasvatusse investeerima,” lisab ta.

Spetsiaalsed oksjonikeskused

Samas tuleb Maaülikooli uuringust välja, et karusloomakasvatus on Eestis ääretult vajalik tööstusharu. Liha- ja kalatööstuse jäätmeid on Eestis rohkem, kui olemasolevad karusloomakasvatused neid ära tarbida suudavad. Karusloomakasvatusel on Eestis oma roll täita jäätmete ümbertöötlejana ja seega liha- ja kalatoodete lõpphinna kujundajana.

Oma toodangu müüvad Eesti karusloomakasvatajad maha Helsingi ja Taani oksjonitel. Seda eelkõige õiglase ja võimalikult hea hinna saamiseks. Karusnaha hinda mõjutab Taaleri sõnul mood, ilm, dollari kurss, nafta hind, maailmamajanduse käekäik ja riikide poliitika. Karusnaha müügiks on loodud spetsiaalsed oksjonikeskused, kuhu huvilised kohale sõidavad, et parimat kaupa soetada.

Liia Taaler räägib, et oksjonikeskused kontrollivad ja sertifitseerivad farme, kust neile nahku müügiks saadetakse, ning nõuetele vastavuse kinnituseks lubavad müüdavatel nahkadel kasutada oma kaubamärki – näiteks Saga Furs Helsingi oksjonikeskusel. Eestis sellist oksjonikeskust ei ole. Siinne karusnahaäri käib nii-öelda põlve otsas. Taaler ütleb, et nõudlus on üsna stabiilne ja selle rahuldavad kohalikud väiksemad köösneritöökojad, kes ostavad nahad kas otse siinsetest kasvandustest või hulgikaupmeeste kaudu. Üldiselt aga pärinevad siinsete kaupluste karusnahatooted siiski Türgist või Hiinast.

Maailmatasemega võrreldav

Taaleri sõnul on Eesti karusloomakasvatajate tase välismaa ametivendadega täiesti võrreldav. „Juba esimese Eesti Vabariigi ajal tõid Eesti rebasekasvatajad rahvusvahelistelt näitustelt auhinnalisi kohti,” sõnab ta. Karusloomakasvatust saab õppida näiteks Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Taaleri arvates on tegu aga elukestva õppega, sest karusloomakasvataja peab suutma turu nõudmisetele reageerida, et ettevõtlusest tulu teenida. „Kes vajalikke muutusi ellu viia ei suuda, peab leppima kahjumi ja pankrotiga,” hoiatab ta.

Siinse karusloomakasvatuse hea tase on veelgi hinnatavam, kuna riik neile ettevõtjatele toetust ei maksa. Taaler toob välja, et investeeringud pidamis- või keskkonnatingimuste parandamiseks, aretusloomade ostuks, aretustööks on tulnud kasvatajatel ise teha. „Iga investeering nõuab põhjalikku kaalumist ja summa on pigem tagasihoidlik, et vähendada riske,” kirjeldab ta. Taaler märgib, et kui riik toetaks, oleks nii mõnedki hädavajalikud tööd varem tehtud saanud. Ainuüksi aretusloomade ostu toetamine aitaks märkimisväärselt edendada aretust ja konkurentsivõimet.

Taaler räägib, et naabritega võrreldes on Eestis karusloomakasvanduste rajamine päris keeruline, mis on üks väikese kasvanduste hulga põhjus. „Palju lihtsam on alustada rebaste või minkide kasvatamist naaberriikides, kus saab riigilt tuge kasvanduse loomiseks, aretusloomade ostuks, samuti on kasvanduse rajamise lubade taotlemine lihtsam, nõuded leebemad ja nii edasi,” kirjeldab ta. Just seetõttu on paljud eestlased selles vallas tööle asunud lahe taga. Taaler ütleb, et Soomes töötab praegu karusloomakasvandus seotud valdkondades mõni tuhat eestlast. „Küllap töötaksid nad hea meelega kodumaal, kui siin oleks rohkem karusloomakasvandusi.”