Peoleo - kuldse kuuega flöötija

Foto: bio.edu.ee

Kui puud on jõudnud juba sedavõrd lehte minna, et varesepesad ei paista enam silma, siis on käes ilmade suhtes hellemate lindude saabumisaeg. Nende hulka kuulub ka peoleo, kelle päralejõudmist kuulutavad valjud flöödihelid – isaslindude kutsehüüded.

Neid järele aimates on võimalik laulikut üsna ligidale peibutada ja siis näha tema ainulaadset ere-kuldkollast kere- ja peasulestikku ning kontrastselt musti tiibu ja saba. Tegelik laul aga on vaiksem, aga üsna pikk kriiksuvate ja sädistavate helide jada, mis lõpeb ikka valju vilistusega füo-djüo või füü-delio. Hoiatus- või ärevushüüd on kräunuv tšrää-ä, mille tõttu peoleod ka vihmakassiks kutsutakse. Pisut hiljem saabuvad emaslinnud ei paista lehestikus oma tuhmroheka pea ja selja ning triibulise alapoolega kuigivõrd silma. Suhteliselt tugev nokk on mõlemal sugupoolel punakas.

Peoleo haudelevila hõlmab peaaegu kogu Euroopa kuni Lõuna-Soomeni ja Lääne-Siberi lehtmetsavööndi Obi jõeni. Meeliselupaigad on hõredad lehtmetsad ja puisniidud, ent talle sobivad ka valgusküllased segametsad ja männikud, suuremad pargidki. Eestis võib pesitseda 30 000 kuni 50 000 paari, sobivamates elupaikades kuni 10 paari ruutkilomeetril. Toitu hangitakse põhiliselt puuokstelt. Menüüsse kuuluvad putukavastsed, sealhulgas karvased liblikaröövikud, keda söövad üsna vähesed linnud. Süüakse ka kilplutikaid, mitut liiki mardikaid, suuri kärbseid, kiletiivalisi ja ämblikke. Juulikuul hakatakse üha enam metsamarju noppima, mustikatest toomemarjadeni.

Pesa meisterdatakse kõrgele puuvõrasse, tüvest võimalikult eemale kahe peene rõhtsa oksaharu vahele servipidi ämblikuheide ja linnu enda kleepuva sülje abil oksaraagude külge kinnitatuna, harva ka niinekiududest ja pikkadest rohulibledest punutud köidikute küljes rippuvana. See sügava tassi kujuline häll on tehtud kasetohuribadest ja -ebemetest, rohukõrtest ja habesamblikest ning vooderdatud taimevilla ja muu pehme ainesega. Pesaehituseks kulub paar nädalat. Täiskurnas on neli-viis valge või kreemika tausta ja tumedate tähnidega muna, mille haudumisel isalind osaleb minimaalselt. Kuni 16 päeva pärast on pesas pojad, kellele vanemad tassivad toitu ühiselt, kokku paarsada korda päevas. Poegadele tuuakse muidugi pisemaid ja pehmemaid oleseid, alul isegi vaid lehetäisid. Paar päeva enne tuule tiibadesse saamist hakkavad noored oksi mööda turnima.

Ehkki peoleod on agarad oma territooriumilt liigikaaslasi eemal hoidma, ilmutatakse üksmeelt mõne saagiahne nugise, haraka või pasknääri peletamisel. Sel puhul lendab appi mitugi ümbruses pesitsevat paari ja nende kriunumine-kräunumine kostab poole kilomeetri peale.

Pesakond jääb kokku augustini, mil üsna vargsi lahkutakse, ilmselt mitte üheskoos. Osa peoleosid asub rändele juba juuli lõpul, aga hilisemaid võib kohata veel septembriski. Aafrika troopikapuistutesse talvitama lennatakse otsejoones üle mäestike, Vahemere ja Sahara. Vähemalt 8000kilomeetrine kodutee kaetakse järklendudega kuu-pooleteise jooksul, sealjuures mõnevõrra läänepoolsemalt kui sügisrändel. Linnuvaatlejad on täheldanud, et mõnigi kuldkuub ei anna saabumise järel endast mitu päeva märku, enne kui hakkab „peoleotama” ja „Tiitu teole” kutsuma.