Kas kasvatada Eestis viinamarju?

Foto: Erakogu

Pole üllatus, et Eesti kliimas kasvab viinamari ja viinamarjakasvatajaid on aina enam. Üllatus on paljudele aga see, et Eesti viinamari teeb mitmes mõttes Lõuna-Euroopa marjadele silmad ette.

Toon lugejateni kolmest Eesti piirkonnast – Saaremaalt, Tartumaalt ja Võrumaalt pärit viinamarjakasvataja lood ja kogemused.

Kas viinamarjast võiks saada Eesti põllumajanduse edulugu?

1.lugu

Ilmataat toetab saarlaste viinamarjakasvatust

Saarlaste veinid kuulevad kiidusõnu

„Saaremaa kliima soosib viinamarjakasvatust,” tunnistab Pöide vallas asuva viinamarjaistanduse omanik Kertu Silla-Kuut (www.viinamari.ee), kes usub, et meie viinamarjadele ja -veinile leidub turgu. Ka nende pere veinikatsetusi on kiidetud küllaga!

Perekond Kuut alustas Saaremaal viinamarjakasvatust aastaid tagasi – üks põhjus oli see, et Kertu abikaasa Uku Kuut soovis naasta oma juurte juurde Saaremaale, mis oli alati tema südames ja kus ta oli veetnud kõik lapsepõlvesuved. „Tänaseks on juba üksteist aastat möödunud sellest, kui siin Saaremaal esimesed viinapuud istutasime. Tookord olime Eestis esimesed, kes tuhande viinamarjataimega põllu rajas. See tekitas inimestes nii imestust kui ka naerupahvakaid,” meenutab Kertu Silla-Kuut viinamarjakasvatuse algust. Kui viinamarjakasvatusega tehti algust koduaias, siis teadlikumad valikud tulid pärast osalemist rahvusvahelisel põhjamaade viinamarjakasvatajate konverentsil „VitiNord”. Tähtis on kogemusi vahetada ja hoida tihedat kontakti teiste põhjalaiuskraadi – Ameerika, Kanada ja Skandinaavia viinamarjakasvatajate ja veinivalmistajatega. „Hiljem oleme kontakti hoidnud maaülikooli ja teiste eesti kasvatajatega,” lisab Kertu Silla-Kuut.

Viinamarjakasvatus pole saarel võõras

Viinamarjatalu rajamine ja kohaliku veini tootmine oli ennekõike abikaasa plaan, mida asuti ühiselt teostama. „Esimesed viinamarjakasvatuskogemused sai abikaasa koduaias katsetades.” Saarel pole Kertu Silla-Kuudi sõnul viinamarjaistanduse rajamise mõte kedagi imestama pannud, sest saare kliima, mis tähendab pehmet talve ja pikka sooja sügist, sobib ideaalselt viinamarjade kasvatamiseks. 

„Viinamarju on siin kasvatatud juba vähemalt sada aastat. On kaks vana sorti: „Alfa” ja Läänemere põhjakallaste ääres on enam levinud sort „Beta”. Sellest nn kohaliku „Alfa” marjadest tegi abikaasa ühe väga hea aastakäigu. Kõik katsetused on saanud sommeljeedelt kiidusõnu,” räägib Kertu Silla-Kuut. Nüüd, kus tema abikaasa vajab tervise tõttu ise rohkem tähelepanu kui viinamarjataimed põllul, jagab perekond Kuut kogemusi ja julgustab algajaid.

Eestimaise veini turustamine ei peaks Kertu Silla-Kuudi sõnul olema keeruline, sest see on käsitöötoode, Eesti toode, valmistatud ökoloogiliselt puhast toorainest, käsitööna valminud väikepartiid jne. „Igal piirkonnal ja talul on oma lugu. Sellel on oma tarbijaskond,” rõhutab ta. Väiketootjale on paras peavalu on alkoholi tootmist reguleerivad õigusaktid, mis nõuavad käitlemistingimuste täitmiseks investeeringuid, samuti võtab liiga palju aega keeruline aruandlus. „Siin võtan mütsi maha kõikide viinamarjatootjate ja kohalike veinitootjate ees, kes on selle ette võtnud, seadustest-aruandlusest läbi murdnud ja oma kodutalus veini toodavad,” kiidab ta Eesti inimesi.

Kuigi viinamarjade avamaal kasvatamine meie laiuskraadil ei tohiks enam kedagi üllatada, on Kertu Silla-Kuudi sõnul vaja kindlasti teada: kuuekümnendal laiuskraadil ei kasvatata klassikalise Vitis vinifera (harilik ehk Euroopa viinapuu) viinamarjasorte, mida vanades Euroopa veinimaades on kasvatatud aastatuhandeid.

„Põhjamaised viinamarjasordid on hoopis hübriidsordid-ristandid Kaug-Ida ja Ameerika viinamarja looduslike liikidega, näiteks Amuuri (Vitis amurensis) ja kallas-viinapuuga (Vitis riparia) jne. Sellistes hübriidsortides on saanud viinamarjad endale lisaks talvekindlusele ka lühema kasvuperioodi, mis tähendab, et taimed alustavad elutegevust mais, kui põhjamaine loodus tärkab. Õitsemine jääb mai lõppu või juuni algusesse, saak valmib sorditi ja piirkonniti isegi alates augusti keskpaigast,” selgitab ta.

„Küpsenud saaki, kõigi veinivalmistamiseks vajalike suhkrute ja vajalike omadustega, saab koristada septembris ja oktoobri esimestel päevadel. See kõik toimub avamaal.

Kindlasti on hoopis turvalisem kasvatada viinamarjataimi sooja, tuulevarju pakkuva majaseina ääres või kasvuhoones. Väga huvitav avamaakasvatuse metoodika on kasutusele võetud maaülikoolis professor Kadri Karpi eestvedamisel. Tasub mainida, et maaülikoolis tehakse ka arvestatava tasemega veini.”

Eesti viinamarjal on palju eeliseid

Kertu Silla-Kuut rõhutab, et Eestimaa viinamarjadel on mitmeid meie tervisele väga-väga olulisi eeliseid Lõuna-Euroopa viinamarjade ees.

„Esiteks on puhas toode, mille kasvatamisel meie kliimaoludes ei ole kahjureid. Teatavasti kasutatakse taimehaiguste haiguste ennetamiseks ja kahjurite tõrjeks pestitsiide. Lõuna-Euroopa viinamarjadel on aga äratuntavad pestitsiidide jäägid marjakoortel.

Edasi tulevad maitseomadused ja värskus. Lähitoit ja lühem transport tarbijani. Seni küll turustatakse lauamarju siiski vaid laatadel,” loetleb Kertu Silla-Kuut.

Tema sõnul on ka hübriidsortide hulgas lauaviinamarjade sorte, millel on ahvatlev välimus ja meeldivad maitsed.

Prantsusmaal abilisi küllaga, Eestis napib

Itaalias, Prantsusmaal jm, kus viinamarjakasvatus on pikkade traditsioonidega, ei ole saagikoristusajal tööjõu leidmine kuigi raske. Välja on kujunenud kindel tutvus- või sõpruskond, kes igal aastal saagikoristusajaks appi tuleb ning võtab sellest ajast maksimumi. Pärast rasket päevatööd nauditakse õhtusel ajal pidusid, räägitakse juttu, süüakse head-paremat. Vahel on isegi vastupidi – tahtjaid on palju rohkem, kui vastu võetakse ning päris võõrad, kes pole seda tööd kunagi teinud, ei pääsegi löögile. Tööletahtja peab saama jala kuhugi ukse vahele, võitma kellegi heakskiidu või saama soovituse, enne kui huvilist tihatakse tööle lubada.

Küsimusele, kas Eestis on raske leida viinamarjakasvatajatel abitööjõudu, vastab Kertu Silla-Kuut, et see on tõsine mure. „Demograafiline olukord, väljaränne, mida kirjeldas juba A. H. Tammsaare, on maakohtadest viinud palju häid töökäsi. See puudutab maapiirkonnas kõiki ettevõtteid. Meie perekond praeguse elukorralduse juures veini ei tooda, aga loodame väga, et meie põllumajandust – kohaliku tootja toodangut ja Eestimaa põllumeest hakatakse enam hindama. Ajal, kui suurtootmised on raskustes ja maad napib ning selle väärtus suureneb, on väikeettevõtlus, sh viinamarjakasvatus üks alternatiiv, mis võimaldab ka väikest mahtu ja teistsugust maaharimisviisi. Kindlasti peab riik selliseid ettevõtmisi toetama,” paneb Kertu Silla-Kuut võimulolijatele südamele.

Tähtis on seegi, et eestimaises veinis on Eestimaa maitsed. „Nautige neid veine avatud meeltega, otsimata sealt sarnast vana Lääne-Euroopaga. Eestis kasvab vanu viinamarjasorte ja teisi marjakultuure, mis on meie kliimas ammu kohanenud. Nendes on peidus kohalikud maitsed, mis küpsevad põhjamaise heitliku kliimaga suve lühikestes valgetes öödes. Kõigile, kes viinamarjakasvatuse üle mõtteid mõlgutavad, soovin katsetamisjulgust ja ausust luua kohalikku, eestimaist maitset.”

2. lugu

Made in Võrumaa

Võrumaa Sõmerpalu vallas tegutseval põllumehel Meelis Värnikul tekkis huvi viinamarjakasvatuse vastu üle kümme aasta tagasi, kui ta istutas paar viinapuud. Nüüd võib tema kasvatatud saaki leida Eesti suuremate kaupluste lettidelt.

Kui Meelis avastas, et tema oma viinamarjade maitse oli täiesti teine võrreldes poe importmarjadega, tekkiski mõte seda suurepärast maitseelamust teistelegi pakkuda. „Hakkasin tegema eeltööd, et kuidas ja mida pean tegema, et saaksin viinapuid suuremal pinnal kasvatada. Planeerimine ja uurimine kestis mitu aastat. Kui plaan oli enam-vähem küps, rääkisin ideest naabritele – Väikemetsa talu pererahvale. Selgus, et neilgi oli sama mõte. Eestis oli sel ajal juba mitmeid kasvatajaid, aga keegi ei kasvatanud lauamarja. Tegeleti viinapuuistikute paljundamise ja müügiga. Lauamari tundus perspektiivitu tegevus,” räägib Meelis Värnik. Seepeale tekkiski naabritel idee, et hakkaks õige ise lauamarja kasvatama. Pärast arutelusid otsustati: teeme ära, ühendame jõud ja proovime lauamarja kasvatada. Kui nad rajasid istandused spetsiaalselt lauamarja kasvatamiseks, hakkasid ka teised kasvatajad lauamarju kasvatama.

Plussid ja miinused

Meelis Värnik rõhutab, et viinamarjakasvatamisel on nii hea kui ka halb pool. „Positiivne on see, et viinamarjakasvatus Eestis pole traditsiooniline tootmisviis. See on uus ja huvitav. Oleme kasvatanud suuremal pinnal alates 2009. aastast ja siiamaani käib õppimine. See ei olegi nii lihtne, kui algul paistab.”

Suur rõõm on aga maitseelamus, mida oma marjad sügisel vaevatasuks pakuvad, kusjuures eri sortidel on täiesti isesugune maitse. „Negatiivne on see, et väikesest istikust kandeealise viinapuu kasvatamine on pikk protsess. Ohtudeks on meie karm kliima, kus krõbe külm võib viinapuud kahjustada. Jahedal suvel ei taha saak korralikult valmida. Viinapuude hooldamine nõuab suvel palju hoolt ja töötunde. Kui võrreldagi viinamarjakasvatust maasikakasvatusega, siis viimane on hulga lihtsam tegevus,” jutustab Värnik.

Meelis Värniku viinamarjakasvatus on aga hästi toiminud. Saaki (lauamarja) turustavad nad mitmel pool. „Meie Võrumaa viinamarju (vt Facebook/Võrumaa viinamarjad) võib leida hästi varustatud kauplustest Võrus, Tartus, Tallinnas, Pärnus.” Turustamine on aga keeruline protsess, sest sellel ajal, kui Eestis marjad valmivad, on mujal Euroopas samuti viinamarja kõrghooaeg ning siis on kaupluses välismaised marjad kõige soodsama hinnaga.

„Kuna viinamarjakasvatus pole Eesti kliimas just kõige lihtsam ja nõuab suuremat investeeringut juba kasvuhoone näol, siis see väljendub ka marjakilo hinnas. Mitte kuidagi ei suuda konkureerida importmarjade hinna ja marjade suurusega, küll aga suudame konkurentsi pakkuda marja maitses ja tervislikkuses. Kui Euroopas kasutatakse viinamarjakasvatuses palju keemilisi taimekaitsevahendeid, siis Eestis saab ilma nendeta veel hakkama,” selgitab ta.

Ka tööjõud ei ole esialgu takistus, kuna istandused on väikesed – seepärast saadakse üheskoos pereliikmetega hakkama. „Maal on üleüldse puudus pigem tööjõust kui töökohtadest. Marjakasvatuses/taimekasvatuses on nõrk koht ka sesoonsus: ühel hetkel on tööd palju ja talvekuudel väga vähe,” lisab Võrumaa tuntud viinamarjakasvataja.

3. lugu

Tartumaa mees ühendas meeldiva kasulikuga

Tartumaa Kambja valla Koplimäe-Orava talu rajas viinapuude kollektsioonistanduse sajandivahetuse paiku ning seejärel ühendati meeldiv kasulikuga. Mida nad ette võtsid?

Koplimäe-Orava talu peremees Mart Orav (vt https://koplimaeoravatalu.wordpress.com/) meenutab, et viinamarjade kasvatamist alustasid nad kasvuhoones vanade traditsiooniliste sortidega, kuid läks natuke aega ning peagi olid kõik maja ja kõrvalhoonete ääred avamaasorte täis istutatud.

Kui peamiselt on nad valinud häid lauamarju andvaid sorte, siis viimasel ajal on nad istutanud päris avamaale ka potentsiaalselt veiniks sobivaid sorte. „Kuna viinamarjaistikute järele on nõudlus, siis sai ühendatud meeldiv kasulikuga ja viimastel aastatel pakume istikuid müügiks. Positsioneerime end istikuturul istiku kõrge kvaliteedi (kaheliitrises plastpotis, hästi arenenud juurestikuga, originaalfoto ja sordikirjeldusega) ja suure sordivalikuga, masstoodang pole eesmärk,” räägib Mart Orav.

Muudab eestlaste arvamust

Millegipärast kohtab Mart Orav ikka laatadel inimesi, kes väidavad, et Eestis viinamarjad ei kasva, või kui kasvavad, siis väikesed ja hapud. „Sügiseti on mul laatadel kaasas oma marjad ja siis on seda väidet muidugi väga kerge ümber lükata,” naerab ta.

Ehkki Lõuna-Eestis on talv erinevalt Saaremaast pigem külmem kui soojem, siis õnneks pole talvine külm Koplimäe-Orava viinamarjakasvatuses seni pahandust teinud, sest külmakindlate hübriidsortide valik on lai. Mart Orav on tänulik, et ameeriklased ja naabrid lätlased on usinalt aretustööd teinud ning ka tavalisi külmaõrnu Euroopa viinapuu sorte saab edukalt okste ja lehtede all üle talve pidada.

„Hea on see, et meil Eestis ei ole viinapuu ohtlikke kahjustajaid, kellega Lääne-Euroopa soojemates maades võideldakse, ja loodame, et neid ei tooda importtaimedega sisse. „Eelistage eestimaist!” kehtib väga ka viinamarjaistikute kohta,” rõhutab Mart Orav. „Võimalus kodumaist mürgivaba viinamarja kasvatada on Eesti suur eelis traditsiooniliste viinamarjamaade ees,” mainib ta veel kord. Lisaks oskab kohalik tootja rääkida juurde juttu sordi omadustest ja meie kliimasse sobivusest.

Mart Orav tunnistab, et viinamarjade kasvatamisel on kõige suurem oht Eesti kevadised hilised öökülmad, mis vahel tulevad veel juuniski. „Kui lehti pole veel väljas, siis ei tee külm midagi, aga kui on, siis võib värsked võrsed ära võtta küll. Õnneks on viinapuul varupungad, millest tärkavad uued võrdsed – saak jääb tollel aastal küll väiksemaks, aga päris ilma ei jää ja taim jääb ellu. Majaseina ääres on külmakahju väiksem.”

Milliseid sorte Eesti kasvatajad eelistavad?

Kui mõnel Maa Elu lugejal tekib huvi viinamarjakasvatuse vastu, siis mida kogenud kasvataja soovitab? „Tean ühte Eesti viinamarjakasvatajat, kes ütles, et ta põhimõtteliselt keeldub vastamast ajakirjaniku küsimusele, millised on viis kõige paremat sorti – siis inimesed ainult neid sorte ostavadki. Ei ole olemas ühte või isegi viit sellist sorti, mida igaüks igal pool kasvatama peaks ja teisi kohe mingil juhul mitte.”

Mart Orav märgib, et Eestis kasvatatakse kõige rohkem peamiselt Lätis (näiteks „Zilga”, „Guna”, „Supaga”) ja USAs (näiteks „Somerset Seedless”, „Summersweet”, „Swenson Red”) aretatud hübriidseid viinamarjasorte, puhaste Euroopa viinapuu sortide osakaal on väiksem, kuna need on külmaõrnemad ja vastuvõtlikumad seenhaigustele.

Tasub meeles pidada, et head omadused ei pruugi olla ühes taimes kõik koos. Ühel on üks asi hea, teisel teine. „Näiteks sort, mis annab suuri hõrkude marjadega tarju (see tuleb sõnast „tari”), näiteks „Aljošenkin”, võib olla külmaõrn, ja sort, millel on suured ja maitsvad marjad, (näiteks „Guna”), võivad olla suured seemned, mis mõnele ei meeldi. Või näiteks imemaitsvate roosade marjade ja hea külmakindlusega seemnetu sordi „Somerset Seedless” marjad on pisikesed nagu jõhvikad,” selgitab Mart Orav.

Teadmiseks ja vahemärkuseks – sõna „tari” on murdepäritolu sõna, mida kasutatakse viinapuu vilikonna kohta. Sõna „kobar”, mida kasutatakse, pole botaaniliselt päris õige. Kobarad on näiteks sõstral.

Inimeste maitse on Mart Orava sõnul samuti erinevad: paljudele meeldib vähenõudlike hübriidsortide Ameerika-poolsest esivanemast põhja-viinapuust (Vitis labrusca) pärinev maasikat või karusmarja meenutav maitse, aga teised peavad õigeks viinamarjaks ainult puhta Euroopa viinapuu (Vitis vinifera) vilju ning on seetõttu nõus võtma õrnema taime ja tema eest rohkem hoolitsema. Ta usub siiski, et kes on kord eestimaiste viinamarjade maitsenüanssidega tutvunud, sellel transpordikindlaks aretatud puine poeviinamari „Red Globe” enam kurgust alla ei lähe – niimoodi just temaga oligi juhtunud. „Mõni importviinamari on päris hea, aga keskeltläbi on omad paremad.” Peale selle ka mürgivabad.

Häädemeeste pole Tamsalu

Mart Orav paneb südamele, et veelgi tähtsam on jälgida kasvukoha ja sordi omavahelist sobivust. Eesti on selleks piisavalt suur maa, et siia jätkub eri kliimavöötmeid nii suveks kui ka talveks. „Sort, mis Häädemeeste kandis valmib lausa avamaal, ei pruugi Tamsalus hästi kilemajaski valmis saada. Sama hoone eri ilmakaartesse jäävate seinte ääres võib pilt olla vahel veelgi kirjum. Sellepärast soovitangi poest suvalise importistiku kaasarabamise asemel suhelda otse istikukasvatajaga, kes aitab konkreetsesse kohta kõige paremini sobivad sordid välja valida. Kui natukenegi viitsimist on kasvuhoonega mässata, siis mina soovitaksin mõned sordid ka sinna panna, nii saab värskete oma viinamarjade tarvitamise aega pikendada.”

Eestil on võimalus viinamarjakasvatust ise reguleerida

Kadri Karp, Maaülikooli professor

Kas Eestis on viinamarjakasvatamine mõttekas ettevõtmine ja kas eestlased võiksid viinamarju rohkem kasvatada kui praegu?

Viinapuud on meie koduaedades levinud. Kahjuks tihti ei teata, et meil on olemas veini- ja lauaviinamarja sordid. Eks süüa kõlbavad mõlemad, kuid veinisordid on väiksemad, suuremate ja rohkemate seemnetega. Viimastel aastatel on üha rohkem rajatud ka tootmisistandikke ja valminud on kohalikud veinid. Sel aastal moodustasid tootjad oma organisatsiooni ja edaspidi edendatakse viinamarjakasvatust ja veinitootmist üheskoos.

Mis Eestis viinamarjakasvatamist takistab? Mis on eelised?

Takistusi polegi, on ainult mõned probleemid. Meie ühiskonnas on reguleerimata valdkondi. Nimelt on viinamarjakasvatus ja viinamarjadest veini tegemine nagu iga teine aiandustootmine ning seda ei ole õige võrdsustada alkoholi tootmisega. Selgitustöö selles vallas on ka üks tootjaorganisatsiooni eesmärk. Eesti eeliseks on aga see, et meil ei kehti viinamarjakasvatuses ELi kvoodid ja meie väikse aiandustootmise juures neid ka ei kehtestata. Seega on meil võimalus ise viinamarjakasvatust reguleerida.

Milliseid viinamarjasorte võiks Eestis kasvatada?

Meil on olemas sobilikud sordid lauamarjaks ja veiniks. Valiku laiendamiseks teeb EMÜ aianduse osakond koos tootjatega veel katseid.