Tegu pole mingi uue kultuuriga. Vahemere äärest pärit lehtkapsas (Brassica oleracea var. acephala) on kindlasti üks esimesi kapsateisendeid, mis kultuuristati ning sarnaneb kõige rohkem metsiku kapsaga. Antiikajal sõid lehtkapsast nii kreeklased kui ka roomlased ning viimased tõid uusi piirkondi allutades taime ka Kesk- ja Lääne-Euroopasse.

Millegipärast läks nii, et lehtkapsast hinnatakse väga Saksamaal (seal korraldatakse isegi lehtkapsafestivali ja restoranides lehtkapsatoitude nädalat), Portugalis, Itaalias, Suurbritannias, Madalmaades ja Skandinaavia riikides. Rootsis hakati lehtkapsast kõigepealt kasvatama lossiaedades, 17. sajandil tekitas seal sensatsiooni käharate lehtedega lehtkapsas(B. oleracea var. scabellica). Lena Israelsson kirjutab raamatus „Gurmeeaed”, et tasahilju levis lehtkapsas sealt rahva kätte ja sai Rootsi aedade lahutamatuks osaks. „Pole ühtegi teist köögivilja, mis käituks nii eeskujulikult meie kliimas ja oleks nii täiuslikult loodud, et  elab talve väljas üle suuremas osas Rootsist. Kähar lehtkapsas talub rohkem kui 20 miinuskraadi ja kerge külmanäpistus muudab kapsa isegi maitsvamaks.”

Mõne aasta eest oli tervislik ja toitev lehtkapsas vaat et menukaim köögivili ka Kanadas. Põhjuseks piisab sellest, et lehtkapsas on kapsastest kõige suurema toiteväärtusega (100 g /  137 kcal). Lehtkapsas on palju valku, mille teeb eriti väärtuslikuks lüsiini- ja trüptofaanisisaldus. Mineraalaineid on lehtkapsas aga peaaegu sama palju kui spinatis. On kaaliumi, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, fosforit jm, kiiduväärsel hulgal on ka kiudaineid, C- ja B-grupi vitamiine, karotiini jm. Lehtkapsast tuleks süüa diabeetikuil ja neil, kel kaal ja kolesteroolitase üle normi, lehtkapsas hoiab maksa terve ja selles taimes sisalduvail ühendeil on väidetavalt ka vähirakkude arengut pärssiv toime.

Kibekas-mõrkjas kapsamaitse on sel teisendil aga vist tugevam kui teistel kapsastel. Kõigile see ei meeldi ja seetõttu polegi me harjunud lehtkapsast sööma. Harjumusi tasub muuta, sest lehtkapsas ei pelga tõesti miinuskraade ja õige lehtkapsa söömise aeg algab alles siis, kui teised köögiviljad on aiamaalt juba keldrisse kogutud.

Lehtkapsast on lihtsam kasvatada kui teisi kapsaid ja see teisend kasvab ka teistest kiiremini. Kui külvata seemned aprilli keskel, siis saab juba kolme kuu pärast hakata esimesi lehti korjama.

Kevadel oli müügil mitme sordi seemet. Mina kasvatan tänavu madalakasvulist käharate lehtedega sorti „Dwarf Green Curled”. Madalaid sorte on kergem talveks kuuseokstega kata (seda tasub siiski igaks juhuks teha, kuuseoksad koguvad hästi lund) ja nii saab meilgi kapsalehti lume alt võtmas käia. Ettekasvatatud lehtkapsataimed istutatakse välja mai lõpul või juuni alguses, kui öökülmaohtu enam pole. Siis on taimel juba viis-kuus lehte. Taimede vahekauguseks jätke 50–70 cm. Liiga vara ei soovitata lehtkapsast välja istutada, sest siis võib taim lehed sügisel vara maha visata.

Head eelviljad on kõigile kapsteisenditele kartulid ja kaunviljad, pärast ristõielisi neid aga kasvatada ei tohiks. Lehtkapsas lepib lahjema ja kergema mullaga kui teised kapsad. Piisab täiesti, kui mulda on sügisel segatud pisut komposti või kõdusõnnikut, lehtkapsale jätkub sellestki, kui kasvatada seda pärast orgaanilist väetist saanud kultuure. Suvel ei ole lisaväetamist tavaliselt vajagi, kollakaks tõmbuvad lehed võivad aga vihjata sellele, et lämmastikku on vajaka. Taimi võib kosutada lahjendatud nõgese- ja varemerohu leotisega. Kapsataimede ümbrus multšige kesksuvel viie sentimeetri paksuse muruhekslikihiga, mis lagunedes taimi ka toidab. Lehtkapsale meeldib niiske muld, kuival suvel ja sügisel tuleb neid kindlasti kasta, muidu jäävad taimed niruks ja lehtede maitse läheb kibedamaks.

Mõni lehtkapsakasvataja külvab seemne ka otse kasvukohale, mina ei ole seda proovinud. Praegu taimi ette kasvatama hakates ei saa neid muidugi enam juuni algul välja istutada, kuid kui istutate taimed juulis, siis ehk saategi hea hilissügisese saagi. Lehed kasvavad varre tipus ja piki vart. Neid ei või taimelt muidugi korraga ära võtta, saagikoristust alustades võtke igalt taimelt üks-kaks lehte.

Lehtkapsal on tugevad, justkui natuke nahkjad lehed. Kui peenramaalt on midagi pehmemat ja mahlasemat võtta, siis ei ole lehtkapsas just kapsaliblika röövikute ja tigude lemmiktoit. Haisev nõgeseleotis, mida võib tempida veel koirohuga, peaks kapsaliblikad eemale ehmatama. Vajadusel saab taimi kaitsta kattelooriga, kuid siis tuleb valvata, et ükski kahjur juba selle all ei askeldaks.

Lehtkapsal on nii madalaid, poolkõrgeid kui ka kõrgekasvulisi sorte (meeter ja üle selle). Lillepeenrasse on neid meil ja mujal sobitatud põnevate lehtede pärast, need võivad olla nii siledad kui ka käharad ja peenekurrulised, värvitoonid ulatuvad hallikas-, sinakas- ja kollakasrohelisest tumeroheliseni, punakasvioletsest sinakasvioletseni ja punakaspruunini. Rootsis hinnatakse iidvana sorti „Halvhög krusig”, kõige külmakindlamaks peetakse seal aga sorti „Westland Winter”.

Punakad sordid on näiteks „Redbor”, „Scarlet”, rohelised „Kapita”, „Kapral”, „Reflex” F1, „Moosboor” F1. Punased sordid maitsevad samamoodi nagu rohelised, nende kaunis värv tõmbub keevas vees aga tumeroheliseks. Värsked lehtedega saate kaunistada igasuguseid piduroogasid.

Ilutaimena on käharast lehtkapsasortidest veel tuntum palmkapsa (B. oleracea var. palmifolia) vana mustjasroheline sort „Nero di Toscana”, selle kasvukuju meenutab väikest palmi. Väga tume ja kena sort on ka „Black Tuscany”. Itaalias on palmkapsas muidugi armastatud köögivili ja kindlasti pannakse palmkapsa lehti koos ubade, varsselleri, sibula jt kodus käepärast olevate köögiviljadega tummise talupojasupi ribollita sisse.

„Gurmeeaiast” sain teada, et palmkapsa õrn seene- ja pähklimaitse tuleb õigesti välja alles siis, kui lehti esmalt natuke keta ja siis koos küüslauguga kiiresti pannil võis või õlis kuumutada.

Rootslased taltsutavad lehtkapsaste tugevat maitset sidrunimahlaga, lisavad köömneid ja pisut hapukoort. Väga hästi sobib lehtkapsaga kokku ka peekoni, singi või suitsuvorsti suitsune mekk, tšillihelbete, röstitud mandlite ja pähklite, parmesani jm maitse.

Koos jõulusingiga peab Rootsis kindlasti laual olema långkål. Seda valmistades keedetakse värsket või sügavkülmutatud lehtkapsast või palmkapsast esmalt köögiviljapuljongis ja kuumutatakse siis kiirelt pannil võis ja koores.

Noortest lehtedest saab hea salati, kui need väga peenteks ribadeks lõigata ja riivitud magusa õunaga kokku segada, kastmeks lisage sidrunimahla, oliiviõli ja natuke mett, kaunistuseks pähkleid, kõrvitsaseemneid vm meelepärast.

Lehti võib mõne aja pehmendada sidrunimahlast ja õlist segatud ning soola ja pipraga maitsestatud marinaadis. Ka külm teeb lehtede maitse mahedamaks, seega võib lehtkapsa enne toidu valmistamist natukeseks sügavkülma pista.

Kui lehed on kasvades juba jäigemaks muutunud, siis tasub neid aurutada või pistke hakitud lehed enne kokkamist ehmatuseks keevasse vette ja jahutage siis ruttu külma vee all maha. Enne toidu valmistamist lõigake varred ja leherootsud ära. Neid ei pruugi aga ära visata, kuid vintskem kraam tuleb söödavaks hautada.

Lehtkapsas sobib hästi suppide ja hautiste sisse või pirukatäidiseks. Kui lehtkapsas mõne aasta eest maailmas lausa moodi läks, tehti selle lehtedest ka efektseid rohelisi krõpse. Retsept on lihtne. Lõigake lehtkapsa lehed ribadeks või tükkideks ja pange kaussi. Niristage lehetükkidele oliiviõli ja segage, nii et kõik tükid saaksid õliseks. Laotage lehetükid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja jahvatage peale helbesoola. Küpsetage lehtkapsatükke alumisel ahjusiinil 180–200 kraadi juures 7–10 minutit. Jälgige, et krõpsud üle ei küpseks, kõrbenud lehtkapsas on kibe. Õiged krõpsud on kerged, õhukesed, krõbedad ja rohelised, pruuniks ärge neid kõrvetage.

Krõpse süües võikski end harjutama hakata kasuliku lehtkapsa maitsega ja alustuseks piisab ehk sellestki, kui lillepeenras kasvad nii ilu- kui ka toidutaimena mõned kaunite lehtedega kapsad.